Kiiev koroonat ei usu. Vol 1

Boryspili lennujaam

Normaalsed inimesed praegu ei reisi, aga mu mehel oli väga vaja ära käia Kiievis seljakirurgi juures ja alates 29. septembrist oli võimalus minna. Ukraina tegi siis turistidele piirid lahti. Pidime juba märtsis minema, aga jäime napikalt koroonalõksude aega ja õnneks New Yorgist veel ära lennata ei jõudnud. Tagasisaamine oleks tol ajal ilmselt keeruline olnud. Piletid aga olid UIA-le (Ukraine International Airlines) ostetud ja need jäid paremaid aegu ootama.

Korraks nagu tulidki helgemad ajad, kui augustis UIA teatas, et teevad kolm lendu Kiievist New Yorki ja tagasi. Aga siis olid meie teada piirid kõigile peale Ukraina kodanike, nende sugulaste ja diplomaatide kinni. Arvasime, et jäävadki nüüd iga kuu lendama. Saime natuke hilja teada, et sel ajal oleks arsti juurde minna ka lubatud, kui arst kutse saadab. Igaks juhuks lasime nüüd kutse ikkagi teha, aga piiril seda näidata vaja polnud. Meie reisi eesmärgi vastu piiril huvi ei tuntud.

UIA aga rohkem USAsse ei lennanud, järgmised lennud tulevad alles aprilli algul ja olemasolevaid pileteid seega kasutada ei saanud. Need muutsime algul nn. elektrooniliseks rahaks (mis iganes see tähendab) ja hiljem taotlesime refund'i, aga tagasi makstud meile midagi pole. 

Ostsime KLM-i lennule uued piletid ($740/tk). Lend siis JFK-st Amsterdami (7h 15 min) ja sealt Kiievisse (2h 45 min). Lendude vahe 1,5 h. Igati normaalne lennuaeg. New York-Amsterdam lennuk oli kenasti tühi, saime mõlemad omale neljaistmelised read pikutamiseks. Uus asi oli teade, et lennukimeeskonda ja reisijaid ei tohi pildistada ega filmida vastavalt isikukaitse seadusele. Enne seda teadet olin jõudnud mõned pildid teha, kuhu ka paar reisijat ja stjuuardesse peale jäi. Aga keegi õiendama ei tulnud.

Amsterdamist Kiievisse oli lennuk suht täis, õnneks saime me kolmeses reas kahekesi olla. Mingeid probleeme lendududel polnud. Mu mehe üllatuseks pakuti pikal lennul ainult taimetoitu. Ju püütakse allesjäänud toidust lahti saada ja uut juurde ei tellita. Mina lennukitoitu viimasel ajal ei taha, võtan ainult puuvilju ja tomateid lennukis söömiseks kaasa. Nii et mu mees sai lennukis kaks portsu pastat süüa.

Enne reisi tegin hulga kodutööd ka ära, sest mulle oli see esimene kord Kiievisse minna. Ja koroona-aegsed reisireeglid võivad muutuda kiirelt.

Ukrainasse minnes pidi olema tehtud Ukrainas kehtiv ravikindlustus, mis kattis koroonasse haigestumisel tekkida võivad ravikulud. Seda oli kerge teha visitukraine.today lehel. Maksumus olenes Ukrainas viibitud päevade arvust (kolmeks nädalaks ligikaudu 19 dollarit).

Veel oli väga oluline teha koroonatest. Seda nagu saaks teha enne reisi (ei tohi olla tehtud varem kui 48 tundi enne riiki saabumist), aga see pidi olema vormistatud ukrainlastele arusaadavalt (soovitavalt ukraina või inglise keeles) ja Ukrainas tunnustatud laboris (a kust ma tean, mis laboreid nad tunnustavad). Teine võimalus oli teha seda Ukraina lennujaamas (kas kõigis, pole kindel, seda tuleb eelnevalt uurida). Meie saabusime Kiievisse Boryspili lennujaama, seal sai kohapeal teha.

Koroonatest ei olnud tegelikult kohustuslik, aga kui oli Ukrainas aksepteeritaval kujul ette näidata negatiivne tulemus, siis ei pidanud jääma kaheks nädalaks eneseisolatsiooni. Eneseisolatsioon oli kohustuslik kõigile punaste riikide kategooriasse kantud riikidest tulijatele (nimekirjad muutuvad vastatavalt koroonasse haigestumiste protsentidesse igal õhtul, aga kahtlemata USA sealt nimekirjast niipea ei pääse). Meie otsustasime teha testi kohapeal, et Ukraina võimuesindajad oleks rahul.

Testimise protseduur oli suht pikk, sest ei teadnud ette kõiki bürokraatia nõkse. Aga ei olnud kõrgem matemaatika.

Kiievis lennukis väljudes ja piirikontrolli suundudes tuli kõigepealt suhelda ametnikega, kes küsisid, et kas meil on telefoni tõmmatud Dii Vdoma äpp. Meil polnud, sest pidasime paremaks seda kohapeal teha. See äpp on kohustuslik kõigile riiki saabujatele. Vist selleks, et politsei saaks kontrollida, kas järgid riiki sisenemise nõudeid.

Seinal olid Dii Vdoma QR-koodid, nii et minul ei olnud allalaadimisel probleemi, sest minu töötelefon töötab ka väljaspool USA'd. Aga mu mehe telefonis oli ainult USA's töötav kaart. Dii Vdoma küsib peale alla tõmbamist su telefoninumbrit ja saadab su telefoni koodi. Kui su telefon Ukrainas ei tööta, siis sa seda koodi kätte ei saa ja äpiga midagi edasi teha ei saa. Mida sel puhul teha, ametnikud selgitada ei osanud. Aga enne läbi ka ei tahtnud lasta, kui äpp oli telefonis. Soovitasid mõne Ukrainas elava sõbra numbri sinna sisestada, et kood kätte saada. Aga sellest poleks ju kasu, sest ega su sõber ei hakka sinu eest kroonatesti tegema ja isolatsioonis istuma ja politsei ei taha su kohalikust sõbrast midagi teada. Või noh, oleneb sõbrast.

Me polnud ainukesed, kellel see probleem oli, et Ukrainas telefon ei tööta ja kohalikku SIM-kaarti pole. Lennukist tulles ei saa ju enne piirikontrolli Ukraina telefonikaarti osta. Lisaks on see äpp ainult ukraina ja inglise keeles. Meie lennukiga saabus ka mees, kes ei osanud kumbagit ja Ukraina telefoninumbrit tal ka polnud. Mida temaga peale hakati, aimu ka pole. Võibolla on siiani lennujaamas.

Mu mees sisestas ametniku soovitusel oma äpile ka minu telefoninumbri, saime koodi kätte ja äpi esimese etapiga ühele poole (teise etapiga saime oma Kiievi peatuspaigas edasi tegeleda). Ametnikud olid kohe õnnelikud, et meist lahti said. Võisime passikontrolli minna.

Seal küsiti passe näha (me seekord reisisime Eesti passidega, kuigi USA omad on ka olemas). Ja kindlustused pidime ette näitama (need trükkisin kodus paberile välja). Ning pidime näitama ka, et Dii Vdoma äpp on telefonis. Reisi eesmärki ega midagi ei küsitud. Kogu suhtlemine oli viisakas ja väga sõbralik.

Siis kohver pagasilindilt kaasa ja koroonatesti tegema. Lennujaamas olid suured sildid infoga, et testi saab teha D-terminalis 2. korrusel. Mis järjekorras kogu protseduur käis, selgus töö käigus. Teenust pakkusid mitu kohalikku laboratooriumi, aga proove võttis üks inimene. Kas neil hinnavahet on, ei tea, ei viitsinud uurida. Tuli võtta seina pealt sulle sobiva laboratooriumi ankeet (võtsime selle, mida olime enne internetist vaadanud), see ära täita, minna alla korrusele maksma, tulla üles tagasi, anda ankeet, maksmise tõend ja pass ametnikule, saada ankeet ja pass tagasi ja minna laboratooriumi töötaja jutule, kes võttis proovi. Ning sellega oli kõik. Selline oli lihtsustatud asjade käik.

Meil läks kokku 1 tund selle testi tegemiseks. Ei olnud pikka järjekorda, ainult paar inimest siin-seal ees ootamas.

Tund läks sellepärast, et kõigepealt otsisime teiselt korruselt testimise koha üles. Siis vaatasime seinal olevatest paberihunnikutest, et milline võiks olla see paber,  mida ära tuleb täita. Olin kodus enne võimalike variantidega tutvunud ja kui leidsin tuttava väljanägemisega ankeedi, siis selle võtsime. Täitsime mõlemad oma paberi ära. Küsiti koduaadressi (USA), vanust, passi numbrit, emaili aadressi, telefoninumbrit jm. Siis läksin alla korrusele maksma. Enne pidin dollareid grivnadeks vahetama. Maksmise koht ja üks valuutavahetuse punktidest asuvad ühes putkas. Ühest august saad grivnad ja annad neid teise auku testi eest maksmiseks. Aga kohe maksta ei saanud, sest selgus, et ühte paberit oli veel vaja. Kuna igal laboril on erinev hind, siis tuli võtta sealt, kust sain ankeedi, ka infopaber, millel olid sama labori pangaandmed ja testimise maksumus.

Siis alla korrusele vajalike paberitega tagasi. Neiu putkas selgitas, et komisjonitasu tuleb ka. Ühe testi hind oli 1500 grivnat, lisandus 175 grivnat komisjonitasu (kokku 59 USD). Maksmise protseduuri juurde kuulus ka korraks passi loovutamine neiule ja oma telefoninumbri kirjutamine paberile. Kuna maksin ka mehe testi eest ja mees oli oma passiga teisel korrusel meie kotte valvamas, siis tema passi mul esitada polnud. Neiu ei nõudnud ka, kui ütlesin, et pole. Küsis ainult mu mehe ankeeti vaadates, et kas Brian on mees või naine (linnuke sõna Male ees teda vist ei kõnetanud). Kui kõik andmed olid kuhugi sisestatud ja raha üle antud, sain maksmise kviitungid ning võisin paberitega üles tagasi minna.

Testimise koha juures andsime oma paberid ühele ametnikule kuhugi sisestamiseks. Jälle küsiti passi ja telefoninumbrit (mis iseenesest olid ka ankeedil kirjas, aga ikka pidime eraldi paberile kirjutama). Mu mees pidi selgitama, et tal ei ole endiselt Ukraina telefoninumbrit ja testi vastust ei saa talle telefonile saata. Küsiti siis emaili aadressi (mis ka oli ankeedis kirjas), et vastus tuleb sinna. Ametnik kirjutas emaili aadressi endale kirillitsas üles. Tal ilmselt oma süsteem sellise info haldamiseks. Proovige ka oma emaili aadressi kirillitsas kirjutada. On huvitav.

Minuga polnud probleemi, töötav telefon oli endiselt olemas.

Kui sealt letist läbi saime, võisime minna testitegija juurde. Proovid võeti keele tagumisest osast ja nina eesmisest osast. Pikka pulka nina kaudu ajju ei aetud (ma olen selle pika pulga protseduuri Eestis läbi teinud, aevastasin pärast tükk aega).

Ametnikutädid olid enamuses täiesti normaalsed slaavi inimesed. Alustasid suhtlemist torisedes ja sulasid vestluse käigus. Mu mees räägib vene keelt vabalt ja see neile meeldis. Mina olen selles veits koba. Näiteks mõtlesin hiljem toidupoes tükk aega, et kuidas on või vene keeles. Ka kõige lihtsamad sõnad ei tule meelde, kui keelt pole ammu kasutanud. Aga jah, terve tund läks, et selle testiga ühele poole saada.

Edasi tuli oodata vastu tellitud autot. Olime meile korterit rentides palunud ka seda teenust, et auto tuleb vastu. Oli veidi kallim (500 UAH ehk 18 USD, distants 36 km), kui riigitakso (väidetavalt 350 UAH ehk 12.35 USD), aga no ei viitsi pisiasjadega tegeleda, kui oled 14 tundi lennanud ja üks öö magamist on vahele jäänud. Sõidu hind oli meil enne kokku lepitud. Autojuht inglise keelt ei rääkinud, aga vene keeles suhtles vabalt.

Lennujaamas tegin selle vea, et läksin õue vaatama, kas auto juba paistab. Kohe hakkasid taksojuhid mind piirama ja ei jäänud maha, kui ütlesin, et u menja uže jest mašina. Lennujaama tagasi minna ka ei saanud, sest oleksin siis pidanud minema korralikust turvakontrollist läbi. Läksin korraks sisse sellest uksest, kust võis ainult välja minna. Selle peale aktiveerus ukse lähedal olnud noor naispolitseinik, kes väga ärevalt uuris, et miks ma valest uksest tulin ja kuhu ma omaarust lähen ja ei tohi ja mis toimub. Mul oli küllalt suur seljakott ka seljas. Noh, läksin õue tagasi taksojuhte peletama. Neil polnud kellegil maski ka ees. Mul oli.

Ukse juures ootasid ka üks noormees suure roosikimbuga ja kaks heas toitumuses naist koos lapsega, kellel oli suur kaisukaru. Nii armas, et kellegile tullakse vastu sületäie punaste roosidega ja kellegile kaisukaruga.

Õnneks meie auto tuli varsti. Mõtlesin omaette, et kindlasti tuleb kolme uksega Škoda. Aga ei, oli viie uksega Škoda. Miks ma üldse arvasin, et Škoda tuleb, ma seletada ei oska. Justkui mul oleks aimu, mis autodega Kiievis sõidetakse ja mind huvitaks automargid.

Kiievis oli oktoobri teises pooles ilus värviline sügis. Enamus puid olid alles rohelised, temperatuur veidi madalam, kui New Yorgis (päikselistel päevadel kuni +18, vihmastel +10 ja öösiti alla 10 kraadi).

Korteri rentisin booking.com-ist, valiku aluseks asukoht kesklinnas, lift majas, kööginurga olemasolu, mullivann ja head review’d (kiideti vaikset piirkonda ja lahket vastuvõttu). Korteri haldaja hakkas peale broneerimist minuga kohe ka inglise keeles whatsappis suhtlema, nii et tundus igati turvaline valik. Kõigile küsimustele vastas kohe ja mingit häma ei ajanud. Mu mees küsis talt, et kas ta elab ka ise selles korteris, kui see pole teisele välja renditud. Selle peale vastas ta, et ta ei saa endale nii kallis piirkonnas elamist lubada. Mu passi andmetelehest tegi oma telefoniga foto ja maksta võis dollarites.

Korteriga olime väga rahul. Voodi oli ideaalne (kõva); voodipesu, tekk ja padjad väga head (ei olnud kile moodi sünteetilised, nagu paljudes hotellides), piirkond väga vaikne (Kanada ja Austraalia saatkonna lähedal, kui kedagi huvitab).

Absoluutselt ideaalne voodi

Mullivanni valisin sellepärast, et pikad pimedad sügisõhtud olid saabunud

Tegelikult saabudes küll käis maja ees pargis autentne slaavi draama purjus mehe ja vihase naise vahel (olid karjudes teineteisest ilusti rohkem kui kahe meetri kaugusel) ja laupäeva öösiti kulges lärmakaid inimesi mööda tänavat, aga tuli ainult aknad sulgeda ja toas oli vaikus. Naabritest keegi lasi vahel keset ööd muusikat, aga väga kõvasti see ei kostnud.

Vaade meie neljanda korruse korteri rõdult Maidani väljaku poole

Lift

Jah, mõned asjad korteris olid katki ja kulunud, aga me ei oodanudki viimase peal euroremonti ja teravaid nuge köögisahtlis. Korgitser oleks küll võinud terve olla, selle pidime uue ostma. Aga ka mullivann oli korralik ning sooja vett jätkus. Ja pesumasin töötas. Kohvimasin toodi ka, kui küsisin. Veekeedukann oli olemas ja potid, pannid, taldrikud ja söögiriistad. Mikrouun ja gaasipliit.

Meie maja tagaõu

Meie maja uks ja seinaleht

Korterisse jõudes tegelesime Dii Vdoma äpiga edasi. Piiri ületades oli 24 tundi aega, et jõuda oma ööbimiskohta. Ehk siis võimalikku eneseisolatsiooni kohta. Majutuskohta kohale jõudes tuleb Dii Vdomasse oma asukoht märkida ja kolm selfie't teha. Asukoha märkimisel oli kaks kohta, mille taha jäime toppama. Esiteks linna piirkond (District). Selle leidsime googeldades üles ja abiks olid valikvastused. Aga järgmine punkt oli Settlement. Seda ei osanud nagu tõlgendada (äkki midagi sellist nagu neighbourhood?) ja valikvastuseid selle punkti all ei antud. Ühtegi lahtrit täitmata jätta ka ei saanud. Panime siis settlemendiks lähedalasuva pargi nime. Edasi tänav, maja number ja korteri number.

Järgmiseks tuli teha endast kolm selfie't - otse, pea kallutatud vasakule ja pea pööratud vasakule (huvitav, kas need jäid politsei andmebaasidesse :)). Ning send. Ja siis tuli kinnitus, et äpp on edukalt üles seatud. Järgmiseks tuli ette tekst, mis andis teada, et on jäänud 14 päeva eneseisolatsiooni. Oluline oli see, et pildid tuli teha oma majutuskohas, mitte varem. Hästi tähelepanelikult tuleb äpis olevaid lauseid lugeda enne, kui mingit nuppu seal vajutada. Sest tagasimineku kohti äpis pole. Ja telefoninumbrit seal muuta ei saa. Lennujaamas ei tohi oma majutuskoha andmeid sisestada ega selle äpi jaoks selfie'sid teha. Muidu lendavad kuskile su kohta andmed nagu oleks su majutuskohaks lennujaam. Ja siis pead seal eneseisolatsioonis olema :)

Hommikul näitas äpp, et jäänud on 13 päeva eneseisolatsiooni. Ning paari tunni pärast tuli tekst, et Self-isolation or observation period has ended.

Seega minu koroonatesti tulemus oli negatiivne ja need andmed olid äppi jõudnud. Äppi ei tohtinud telefonist enne ära kustutada, kui reis läbi sai. Sest seda teadet, et mu eneseisolatsioon on lõppenud oleks vajadusel pidanud saama ette näidata näiteks politseile.

Minu mees jõudis selle äpiga kohani, kus tuli selfie'd teha. Aga neid ta ära saata ei saanud, sest tal oli äpiga seotud minu telefoninumber ja sellele numbrile oli äpi kinnitus juba minu poolt tehtud. Jäime siis lootma, et tema negatiivsed koroonatesti andmed jõuavad ta emailile ja vajadusel saab ta neid kellegile näidata. Need andmed jõudsid ka teise päeva hommikul kenasti meilile. Ukraina keeles.

Minu telefonis lakkas Dii Vdoma äpp töötamast neljandal päeval. Teatas lihtsalt, et Something went wrong ja palus supporti poole pöörduda. Kuigi ma seal midagi vahepeal puutunud polnud. Ilmselt kuskil andmebaasides jooksis kokku see info, et ühte numbrit on kasutatud kahe inimese äppides. Noh, meil oli sellest suva.

Läksime kell pool kaheksa magama ja ärkasime järgmisel hommikul kell 10.

Järgmisel päeval aklimatiseerusime. Mina vaatasin natuke linna ka ja varusin toitu. Mida Kiievis tegin ja nägin, sellest järgmistes postitustes koos miljoni pildiga.

Maidani väljak, ilus ja suursugune. Meie korter oli selle lähedal, nii et käisin sealt iga päev läbi. 
2014. aastal pidasid siin meeleavaldajad lahinguid võimu vastu ja võitsid. Inimestel oli korruptsioonist lihtsalt nii kõrini. Kahjuks sai surma sadu inimesi.