05 august 2020

Troopiline torm Isaias laamendas ka New Yorgis


Eile käis USA idarannikust üle troopiline torm Isaias. Kuigi ta Põhja-Carolinast ülespoole tuli tunduvalt nõrgemana, kui algul arvati, siis väga tugev tuul murdis tohutult puid maha. Tuulehood olid olnud tugevamad, kui 2012. aastal orkaan Sandy ajal. Sandy jah puid nii palju ei murdnud, aga selle eest uputas pool Manhattanit ja suure osa Brooklynist ning Queensist ära. Eilse tormiga veetõus nii drastiline polnud. Aga piisas mõnetunnisest tormituulest, et suured puud maha murda. Linn on ühtlaselt oksa- ja lehtedepuruga kaetud.

New Yorgis olid tuulehood olnud kohati 75 miili tunnis (peaaegu 121 km tunnis ehk 34 meetrit sekundis).

Sandyst kirjutasin siin ja siin ja mõne postituse veel, aga mis ma neist kõigist ikka siin lingin.











Kinnisvarafirmad peavad nüüd vist vähe vahet kuulutustele "tree-lined street" lisamisega. Hetkel need sõnad pigem hirmutavad ostjad meemale.




Meil kodus elekter ära ei läinud, aga ühes kõrvaltänavas murdis kukkunud puu elektriposti pooleks ning seal oli õhtuni vool ära. Hetkeseisuga on kogu USA idarannikul 2,8 miljonis kodus vool ära. Sandy järel oli voolukatkestusi vähem. 

Loodame siis, et sel sügisel rohkem nii suuri torme ei tule. Aga tormide hooaeg alles algas.


31 juuli 2020

Ujumine lubatud

Kõndimine, jooksmine, spordi tegemine ja istumine on rannas lubatud. Ujumine ka.

Praegusel ajal randa minnes ei tea kunagi ette, kas randa pääsed. Iga päev on üle 30 kraadi kuuma, kaugele reisida väga ei taha ega saa ja kogu kohalik rahvas üritab nädalavahetustel pääseda linnalähedastesse randadesse. Aga kui inimeste norm saab rannas täis, siis sisse ei lasta. Nii et kuskile kohale jõudes võidakse rannaäärse parkimisplatsi uks nina ees kinni lüüa. 

Long Islandil on paljud väikelinnad ja külad pannud oma rannad väljastpoolt tulijatele lukku, sisse lubatakse ainult kohalikke elanikke.

Mina käisin linnas sees rannas, Brighton Beachil. Seal vist pole võimalik rahvaarvu reguleerida, aga õnneks ruumi oli. Kellegile väga lähedale ennast paigutada ei saa, tehakse kohe märkus, et vahet peab hoidma.

Rannas peaks nagu olema maskiga, kui parajasti ei uju. Aga ma ei näinud küll kellegil maske. 


Astoria pargis avatakse homme bassein. Tavaliselt tehakse see juba juunis lahti, aga sel aastal siis 1. augustil. Jääb avatuks 7. septembrini. Seal on alati olnud suured rahvahordid, bassein puupüsti täis ja aia taga järjekord kilomeetri pikkune. Sel aastal reguleeritakse rahvaarvu mingite käevõrudega, kui asjast õieti aru sain. Ilmselt tuleb paar tundi enne avamist juba seisma minna, kui ujuda tahad.

Nendel radadel peaks saama siis need inimesed ujuda, kes ujuda tahavad. Ülejäänud basseiniosas toimub laste browni liikumine, seal on võimatu normaalselt ujuda.




Uue asjana on parki ilmunud selline välisdušš. Esialgu veel veetorude külge ühendamata.
Kuna mu ujumistrikoo hakkab otsi andma, käisin Queensis poodides. Burlington Coat Factory oli täitsa tühi. Sama Marshallis ja Old Navys. Hiinast enam katkematut kaubavoolu siiapoole pole ja laod on tühjaks saanud. Macy'ses veel miskit oli. Aga tuleb tasapisi hakata meelde tuletama nõuka aega ja muutuda väga vähenõudlikuks. Paned selga seda, mida poest on saada, mis sest et see on kole ja ei istu. Nagu nõuka ajal ühes saates reklaamiti - Ostke poest saadaolevaid kaupu! Poest saadaolevaid kaupu on saada igas poes.



Century 21 poodides on alati lõbusaid riideid müüa.
Lõpetuseks pilt venelaste supermarketi Netcosti kassas olevatest rohtudest. Igasugused vanast ajast tuttavad ravimid olemas. All vasakul näiteks söetabletid. 

24 juuli 2020

Olukorrast läänerindel

Selle ajaga, mis vahepeal Eestis olin, jõudis koroonapiirangutes nii mõndagi leebemaks muutuda. Juba tagasiteel oli Amsterdami lennujaamas tunduvalt rohkem rahvast kui minnes ja rohkem poode oli lahti. Eriti pikk saba oli Itaalia lennule. Seal käis kõva sagimine, kraadimine ja paberite täitmine. USAsse lendajaid ei kraaditud.

Minu lend Newarki lennujaama New Jerseys oli sama tühi kui minnes. Pikutasin vähemalt viis tundi, filme ei viitsinud vaadata. Hommikul olin liiga vara pidanud tõusma, nii et öösel puudu jäänud uneaja sain täis magada.

Lennukis pidin täitma paberi, kus pidin vastama, kas tulen mõnest neist riikidest, mis on paberil kirjas. Eesti oli seal nimekirjas. Ja et kas viimase 24 tunni jooksul on olnud palavik-nohu-köha-hingamisraskused. Nimi, telefon ja USAs peatumise aadress tuli ka kirja panna. Lennujaamas võeti see paber lihtsalt ära ja midagi ei küsitud ega räägitud, kraaditi ka.

Paar päeva peale saabumist oli mulle kuskilt helistatud ja automaatvastajale sõnum jäetud, et nende andmetel tulin Euroopa reisilt ja pean nüüd kaks nädalat isolatsioonis olema. Ning et kui ma kodus ei saa olla ja vajan tasuta hotellituba, siis helistada ühel numbril. Oleks võinud helistada ja küsida, kas neil ookeani äärde on hotelle pakkuda. Ei tulnud kohe selle peale. Oleks riigi kulul suvitanud. Kuigi ilmselt need tasuta hotellid on sellised, kuhu vabatahtlikult ei lähe ja mis ei asu looduslikult kaunis kohas. Aga jäi kontrollimata. Nüüd juba saabumisest kaks nädalat möödas ja liikumisvabadus käes. Mingit kontrolli, et kus parajasti olen, keegi ei teinud.

Amsterdami ümbrus on enamvähem metsavaba ja jagatud põldudeks. Põldude vahel on vett täis kanalid.
See pilt ka Amsterdami maandumisel tehtud.
New Yorgis on vahepeal avatud hulk poode, juuksurid, küünesalongid ja massaažikohad, külastajate arv on muidugi piiratud. Söögikohad ei tohi endiselt kliente sisse lasta, aga õues tohib süüa pakkuda. Seega kolisid kõik oma laudade ja toolidega sõiduteede äärtes olevatesse parkimisaladesse. Sisuliselt istuvad kliendid nüüd sõiduteedel. Nats õudne mu meelest. Äkki mõni ei võta pöördel kurvi välja ja sõidab tee peal istuvatele inimestele otsa.

Manhattan, 2. Avenüü. Restoran on oma letid kolinud kõnniteele ja lauad pannud sõiduteele. Lettide ja laudade vahelt kulgeb jalgrattarada. Foori taga seisvad autod peatuvad otse laudade kõrval ja lasevad istujatele lahkelt heitgaasi näkku.

Näeb välja, nagu keegi teeks performance'it. Aga küll aja jooksul harjume. Mõned söögikohad on ehitanud ka lavad muusikutele ja DJ-dele otse tee peale. Pea siis ka spordibaaride telekad tänavale ei koli. Ja võibolla kuluks ka mõni plastikust välipeldik laudade kõrvale ära :)

Videot saab täisekraanil vaadata.

Mitte eriti ahvatlevad kohad söömaaja veetmiseks.

Üks söögikoht on oma lauakese pannud otse metrootrepi alla. Tore seal võileiba süüa, kui rahvas trambib pea kohal ja taldade küljest pudiseb taldrikusse lisa.

Teise trepi all ka laud. Nemad on märganud katuse laudade kohale panna. Ei kadesta küll praegusel ajal restoranide omanikke. Selline võimlemine, et ellu jääda. Manhattanil näiteks läheb sõiduteele laudade paigaldamine umbes 10 000 dollarit maksma.
Palmipuude ja potilillede müük on hoo sisse saanud tänu kõigile neile teede peale kolinud restoranidele. Kuidagi tuleb oma aedikud hubaseks muuta.

Kui kevadel kaks kuud olid kõik lillepoed kinni, siis nüüd vähemalt on neil võimalus käive taastada.
Veel on viimastel nädalatel üks uus nähtus tekkinud. Pankade juures on aegajalt järjekorrad, mida reguleerivad ustel turvamehed. Miks seistakse, ei tea. Pole uudiseid selle kohta lugenud ega inimeste käest küsima läinud.
Nüüd saame ka selliseid vedelikke osta. Kas 100%-lise alkoholisisaldusega asju on ka olemas?

Käin iga päev staadionil trenni tegemas. Kuna spordisaalid on kinni, siis on kogu võimlemine staadionitele kogunenud. Jalgpallimurult on suured väravad kõrvaldatud ja seal tegeletakse nii poksi, sulgpalli, maadluse, zumba, erinevate võitluskunstide ja aeroobikaga. Väikesed jalgpalliringid nagunii.

Värskes õhus sporditegemine oleks päris ok, kui väljas ei oleks praegu +35-kraadised 90%-lise õhuniiskusega ilmad. Mina käin staadionil nüüd hommikuti kell 7 või 8, siis saab veel hingata ja nii suuri rahvamasse pole.

Töötan enamuse ajast kodus, kord või kaks nädalas käin kontoris. Ühistranspordist kasutan ainult praami, praegusel ajal on päris kena praamipeatusesse jalutada. Meie kontorimajas on mõned uuendused. Sisenedes tuleb seista ekraani ees, mis mõõdab temperatuuri. Liftinuppudele on kleebitud isepuhastuv nanomaterjal. Liftis tohib olla kuni kolm inimest, igaüks peab seisma eri nurgas. Maskikandmisega peab olema väga hoolikas, sest kui unustad maski näo ette tõmmata, võib sinuga samasse lifti sattuv inimene kaevata maja mänedžerile, et majas on ilma maskita inimene (selle asemel, et sulle kohe liftis öelda, et palun pane mask ette).


Majas, kus meie kontor asub, on liftinuppudele pandud mingi nanomaterjal, mis peaks nagu isepuhastuv olema. Huvitav.
ÜRO peahoonet on tasapisi hakatud avama, 400 ametnikku on kontoritesse tagasi lubatud (see on umbes 10% sealt tavaliselt töötavatest ametnikest). ÜRO on praeguse koroonakriisi ajal sunnitud ka moodsamaks muutuma ja kogu asjaajamine on virtuaalne. Ei pea enam pabereid peahoonesse kohale tassima. Nad võiks jäädagi selle juurde.


Astorias on endiselt ilus ja rahulik. Aga linna peal toimuvad aegajalt liiga suured kogunemised ja koroona ei vaibu niipea.


Selliste viljadega puu on ühes aias. Aimu ka pole, mis need on.

Potipõllundus. Kõik taimed selles aiakeses on plastämbrites. Ükspäev nägin seal hindusid toimetamas. Multikultuursus.
Sellised kollid intervjueerisid paar päeva tagasi pargis inimesi. Teemaks sügisesed valimised.

19 juuli 2020

Juunis nägin ma Eestimaad

Newarki lennujaam.
Kuna ma polnud peaaegu kaks aastat Eestis käinud, siis võtsin julguse kokku ja riskisin minna. Puhkust oli ka piisavalt saada, et jätkuks nii kohustuslikus kahenädalaseks liikumisvabaduse piiranguks (mida minu kui USAst tulija suhtes kehtestati) kui mööda Eestit ringi rändamiseks. Läksin juuni algul ja olin seal viis nädalat.

Jaanuaris ostetud Finnairi piletid ootavad siiani uusi kuupäevi, hiljemalt novembris pean ära otsustama, millal jälle lendan. Finnair nimelt tühistas kõik Ameerika lennud alates märtsist kuni augustini. Jaapanisse nad ikka lendasid aegajalt. Mis seis Finnairil praegu Ameerikaga on, ei teagi, pole uurinud.

Lufthansa ja United Airlines lendavad New Yorgi ja Euroopa vahet iga päev, kuigi paljude mu tuttavate lende tühistati ja muudeti ka üsna viimasel hetkel. Aga tühistatud lendude asemele pakuti uued kuupäevad ja lendamata ei jäänud kellelgi. Nii olin ka ise valmis peale piletite ostmist selleks, et kuupäevad võivad muutuda. Või et ühe vahepeatuse (Amsterdam) asemel tuleb läbida kahte (Amsterdam ja Frankfurt). Aga minu lennud sujusid väga hästi. Midagi ei tühistatud ega muudetud. Amsterdamis oli lendude vahe ainult kaks tundi, nii et mitte millegi üle kurta ei olnud.

Newarki lennujaam oli tühi, terminalidevahelised air trainid sõitsid tühjadena ringi nagu kummitused.  Terminali ees polnud ühtegi kollases vestis liikluse reguleerijat, sest liiklust ju ka polnud. Tavalistel aegadel käis seal möll nagu araabia turul, kus iga autojuht võitles õiguse eest seista seal veel üks minut. Nüüd sai seal pikalt hüvasti jätta ja selfisid teha. 

Check-in tuli teha automaadis, seal tuli ka kohver ära kaaluda. Mu kohver oli jälle ülekaalus, aga ma ignoreerisin seda :) Automaat algul koostööst keeldus, nii et tuli ikkagi lennujaama pealt abilist otsida. No neil seal eriti töötajaid ka kohal polnud, aga ühe mehe lõpuks leidsin, kes mõnda aega ise ka seal pusis, aga lõpuks vajalikud paberid masinast kätte saime. Kohvrile tuli kleeps ka sealt.

Siis võis juba leti taga oleva inimesega suhtlema minna. See kraadis mind kõigepealt, siis kontrollis passe (mul kaks passi) ja pileteid.

Turvakontroll oli muidu tavaline, aga ilma järjekorrata. Polnud ju inimesi.

Lennujaama poed olid kinni, paarist söögikohast sai osta iseteeninduse korras asju ja tellida kaasa kokteile ja õlut ja veini. Distantsi hoidmine polnud probleemiks, sest inimesi oli väga vähe. Siiski leidus ka üks vanainimene, kellel polnud maski ja kes köhis mõnuga.

Enne lennukile minekut pidi täitma tervisedeklaratsiooni, kus kinnitasin, et nohu-köha-palavikku ega muid ebanormaalsusi mul ei esine.

Lennukid on praegu tühjad.
Lennukis läksin oma kohale kuigi stjuuardessid lubasid kõigil istuda kuhu iganes keegi soovib. Arvan, et umbes nelikümmend reisijat tuli sellele lennule. Nii et lennuk oli ikka väga tühi. Sai istmetel pikutada ja vetsujärjekordi polnud. Jagati kõrvaklappe, tekke, maske ja desinfitseerimislappe.

United Airlinesi toit süüa väga ei kõlba, aga ma viimastel aastatel nagunii lennukitoidule väga ei looda ja võtan oma puuviljad alati kaasa.

Esiplaanil New Jersey, keskel Hudson River ja tagapool Manhattan.
Kui Euroopa kohal lennukiaknast välja vaatasin, nägin täiskuud. Päike polnud looja läinudki.
Tallinna Lennujaam ka väga tühi.
Tallinna lendasin Amsterdamist Air Balticuga. See lend oli suht täis, aga mu kõrvale ei istunud kedagi. Ja enne lendu anti kõigile mask ning desinfitseerimislapp. Tallinna lennujaamas pidin täitma paberi, kuhu tuli kirjutada telefoninumber (sel hetkel oli mul ainult USA number neile pakkuda) ja aadress, kus veedan Eestis kaks nädalat, kui mulle kehtib liikumispiirang. Politseiametnik kirjutas sinna ka mu passinumbri.

Kuna ma olin esimesed kaks nädalat kahel aadressil, päeval maal ja öösel linnas, siis küsisin, et kumba aadressi ma kirja pean panema või saan mõlemad sinna kirjutada. Ametnik arvas, et päevasest aadressist piisab, sest kes öösel ikka kontrollib, kus ma olen.

Mind ei kontrollinud selle kahe nädala jooksul mitte keegi. Ja ega ma eriti reegleid rikkunud ka.

Tallinna lennujaam. Õnneks kaks taksot ikka oli kohal.
Eestis olemisest kirjutan oma Eesti blogis. Vol.2 Eesti reisist on siin.

Sõgedate linn

Viies Avenüü kell 5 tööpäeva õhtul presidendi kontori lähedal (must klaastorn vasakul on üks Trump Toweritest). Tipptund peaks nagu olema.
Koroonaviiruse ajal olen linnas ehk Manhattanil käinud ainult kord või kaks nädalas ja siis ka kõndinud ainult idapoolel 34. tänava praamipeatusest kontorini ning peale tööd jala koju (1. avenüüd pidi Queensboro sillani ja üle selle Long Island Citysse).

Enne Eestisse lendamist juuni algul tuli korra käia Manhattani läänepoolel. Läksin peale tööd jala. Sel ajal toimusid iga päev suuremad või väiksemad rassismiteemalised meeleavaldused. Muuhulgas peksti puruks poodide aknaid. Meeleavalduste toimumise aegade ja kohtade kohta avaldati iga päev infot, nii et sai ilusasti neid vältida.

Igatahes siis, kui mina Manhattanil jalutasin (normaalses elus oleks sel ajal seal olnud turistide uputus ja liikluses tipptund), oli seal apokalüptiline vaikus ja lõhnas nagu puutöökojas. Viiendal Avenüül olid poodide aknad vineeriga kaetud. Kuidas kõigil äriomanikel õnnestus sellisel hulgal vineeri nii kiiresti saada ja leida ka töömehed, kes vineeri paigaldasid, on minu jaoks mõistatus. Tavalisel ajal on mingi töö ja materjali tellimine nädalatepikkune protsess.

Trump Towerid (Columbus Circle'is ja Viiendal Avenüül) olid aedade ja politseinikega piiratud. Esimeses neist elab presidendi pere ja teises on presidendi kontor. 

Liiklus hõre nagu Eestis mõnel kõrvalisel teel.

Videot saab full screeniga ka vaadata.  Viies Avenüü ja Trump Tower.

Lincoln Centeri juures olid vineeriga kaetud reklaamtahvlid.

Kogu Lincoln Centeri ümbrus nägi välja nagu keegi valmistuks sõjaks

Parempoolne hoone on Metropolitan Opera. Normaalsetel kevadetel käisin seal balletietendusi vaatamas. 

Üks kord sõitsin linnaliini bussiga. Bussijuht on kaitstud ahelate ja kilega.
Ei kadesta neid, kes praegu Manhattanil peavad elama. Ega kadesta neid ka muul ajal :) Meil Astorias on ruumi, rohelust, lilli, suur park ja vähe rahvast. Ei mingeid poejärjekordi ega trügimist ega meeleavaldusi. Saab rahulikult iga päev trenni teha ja jalutamas käia. Tänaseks on pooled söögikohad ka lahti tehtud. Ainuke mõistatus on aegajalt pankade juurde tekkivad pikad järjekorrad.