06 oktoober 2020

Käisin metsas

Saabunud on põhjamaa inimese lemmikilmad. Päeval kuni +25 ja öösel +14, vihma ei saja, päike paistab, õhuniiskus inimesele sobiv. Seega tuleb igal võimalusel linnast välja värsket õhku hingama minna. Metro Northi (linnalähirongiliinide majandaja) Hudsoni liini lähedal on hulgem mägesid ja metsi, kus ma käinud pole.

Sõitsin laupäeval Peekskilli, mis on umbes 24 000 elanikuga linn tunniajase rongisõidu kaugusel New Yorgist. Nemad pooldavad Bidenit, sain arvukatelt murusse torgatud siltidelt teada. 

Linna ümber on suur Blue Mountain Park, jalutasin suht suvaliselt metsa all ja veidi ronisin kõrgemale ka. Aga mäe otsa ei läinud. Magasin hommikul kaua ja jõudsin kohale alles kella kaheks. Kella viie paiku on tark hakata metsast välja minema, kui ei taha pimedasse jääda ja kui pole päris kindel, kuidas metsast välja saab. Mäe otsas poleks nii vähese ajaga jõudnud ära käia.

Aga metsas oli ilus. Veits hakkab värviliseks minema ja õhk on hea värske. 

Hudsoni liini rongid sõidavad jõe äärt mööda, vaated on imelised. Vasakul Manhattani põhjatipp, paremal Bronxi lõunaserv. Keskel raudteesild, mida saab pöörata nii, et laevad saaks läbi sõita ja et rongid saaks üle sõita.



Ülemisel pildil olev mägi asub teiselpool Hudsoni jõge. Alumisel pildil olev aga Blue Mountain pargis.


Selline kena jalutamiseks sobiv metsaalune. Sekka mõned ojakesed ja suured mustad kaljutükid.


Käsi pildil on mõõtkavaks. Ei katsunud ma seda kakat. Õnneks metsloomi ei kohanud. Ma ei tea ju, kas see on karu kaka või hirve oma.


Metsas on järv, mille juures olev silt hoiatab õhukese jää eest. Teiselpool järve on silt, mis teatab, et ujumine on keelatud. Kuna vesi eriti läbi ei paistnud, siis ujuda poleks tahtnudki.







Hudsoni jõe kallastel on rohkelt kadedaks tegevate asukohtadega maju. Ma kujutan ette, millised imelised vaated seal mäe otsas asuvast majast avanevad. Sest teiselpool jõge on silmapiirini  metsadega kaetud mäed.


 

Tühilinn

 

Laupäeval käisin linnast väljas ja kuna kõigepealt jäin rongist maha (nii napikalt, et kui rongini jõudsin, siis see hakkas liikuma), siis tekkis vaba tund linna peal käimiseks. Viimati olin Times Square'il vist veebruaris. Kes seda enam mäletab. Aga laupäeva keskpäeval oli linna peamine väljak täpselt nii tühi nagu on pildil.

Nüüdseks on linnaelanike see soov täitunud, et turiste pole jalus ja saab ise ka rahulikult linnas ringi jalutada. Teisest küljest on turistide kadumine muidugi viinud ettevõtted pankrotti ja paljud pidanud töö kaotamise pärast siit ära minema. Turistide rahast see linn ju ennast siiani majandas.



Sellised lebotamise asjad on Times Square'ile tekkinud.


Broadwayl teatrid kõik kinni, vist järgmise kevade või sügiseni vähemalt. Lion Kingi ma oleks tahtnud vaatama minna. Muud muusikalid mind suurt ei huvita, aga selle kostüümide näitusel kunagi käisin ja selle etenduse tantsud meeldivad. Äkki jääbki nüüd live'is nägemata. Ma ei kujuta ette, kuidas teatrid sellest kriisist, mis edukalt jätkub, ükskord välja tulevad. 


Grand Central keset laupäeva sama hästi kui tühi. Ajal, kui kõik linnarahvas peaks siin ronge ootama, et linnast välja saada. Ja turistid peaks saabuma ja lahkuma. 

Alumise korruse söögikohad kõik kinni, peale Magnolia Bakery.






Lõpetuseks on kaks pilti 53. tänava koogipoest, mis pole veel pankrotti läinud. Õnneks maksavad seal koogid alates kuuest dollarist tükk, nii et liiga tihti ei teki ahvatlust osta. Iseenesest ülihead ekleerid on. Et siis - sööge kooki, kui teil leiba pole.

29 september 2020

On the road again

 Nädalavahetusel saime korraks linnast välja. Käisime veits põhja pool, Catskillsi kandis. On juba ilus värviline ja ilmad veel soojad.



Sattusime väikesesse Callicooni linna, mis näeb välja nagu vestern. Vanad viktoriaanlikud majad on päris nummid. Linnakeses elab umbes 3000 elanikku. Wikipedia räägib, et linna nimi tuleb sõnast kalkun, mis taani keeles on kalkoen ja choctaw-indiaanlaste keeles cholokloha. Eestikeelne kalkun sobib siis ka siia ritta, ainult et eestlased ilmselt seda linnakest ei ole asutanud ega asustanud. Kalkuneid linnas ei kohanud, küll aga on kõik ümbruskond täis hirvi (osad neist surnult tee ääres, nagu ikka).







Käisime Bethel Woodsis Woodstocki muuseumis. Armas nostalgiline muusikat täis muuseum, tekitab endaski õnne- ja vabadusetunde. Aastal 1969 said ka inimesed aru, et tarbimine on teoreetiliselt paha. Aga nad ilmselt jätkasid tarbimist. Nüüd koroona tuletas korraks jälle meelde, et asju pole väga vaja. Aga oleme ikka mures, kui meil poed tühjad on.

Naljakas on see, et esimesel korral Bethel Woodsist läbi sõites tundsime tugevat kanepilõhna. Kuskohast tuli, aru ei saanud. Aga kilomeetri jooksul hingasime seda sisse. Toodavad seal? Järgmisel päeval muuseumis käies seda lõhna polnud. 

Ümbruskond on väga ilus, muuseumi juurest mäe pealt näeb kaugele. 1969. aastal sinna kogunenud 450 000-l inimesel oli ruumi laialt. Aga miskipärast seda festivali enam kunagi ei korratud.



Minu sünniaja kohta nii ilusasti öeldud. Sündisin 1967 suvel.


Hipibuss muuseumis.



Muuseumi lähedal peeti laata ja maisipõllu sisse oli tehtud labürint. Selline tavaline ameerika laadalõbustus.



Enne linna tagasitulekut käisime lõunat söömas ja veini joomas veinitalus. Neid on ümbruskonnas palju ja populaarsematesse tuleb varakult koht broneerida. Me pärast pikemat googeldamist lõpuks võtsime esimese ettejuhtuva ja jäime rahule. Imelisi vaateid mägedele seal pole, aga sooja ilmaga mõnus tšillimise koht sellegipoolest. Vein oli hea. 


Veits hapud viinamarjad olid. Tikri maitsega.



Mesitarude juures oli üks väike loom kärje kallal maiustamas. Lahkus nii kiirelt, et ei saanud tuvastada, kes see oli. Vist oli groundhog.  



Isegi lõkke ääres sai õhtul olla.



23 august 2020

Palav pühapäev ja solidaarsus

 


Eile mingil ajal jagati facebookis teadet, et leedukad organiseerivad ka Manhattanil Valgevene demokraatia toetuseks Balti keti 31. aastapäeval solidaarsusketi. Washington D.C.-s ja Torontos oli asi organiseeritum ja juba varem teada, aga siin tekkis see kuidagi äkki. Nüüd lugesin lehest, et 32s riigis tehti sellist üritust.

Igatahes oli hea põhjus pühapäeval kodust välja minna ja saada kokku mõnede kohalike eestlastega, keda talvest saadik näinud polnud. Ja valgevenelaste vabaduse toetamise vastu pole mul ka midagi. Diktatuur ei ole riigikord, mis 21. sajandil veel alles peaks olema.

Kohale tuli natuke leedukaid ja natuke eestlasi ja mõni valgevenelane ka. Lätlasi ei olnud. Võibolla nende kogukonnani see info ei jõudnud. Aga lippe oli rohkem kui inimesi, nii et ilus värviline pilt sai.

Kell 12 seisime kolm minutit ketis, skandeerisime Free Belarus ja Freedom ja siis iga riigi esindajad pidasid väikese kõne. Pidevalt tehti pilte.


Selle pildi nimi on vabaduse laine. Manhattani lõunatipus Statue of Liberty View Pointis on selline kaval süsteem kalda ääres, et kui mõni laev mööda sõidab, siis tekkinud lained purskavad üles promenaadil olevatest aukudest, üllatades möödakäijaid ja pinkidel istujaid. 

Tervest tänasest meie ketist saan kunagi hiljem fotod, siis panen mõne siia juurde.
Leedukad panid video facebooki 

 
Jaanika andis Leedu Rahvustelevisioonile intervjuu. Nüüd oleme ka Leedus 10 korda kuulsamad.


Üks armas Valgevene perekond oli kohale tulnud. Nad olid väga liigutatud meie toetusest.


Pärast üritust läksime muidugi brunchile proseccot jooma. Selle käigus saime leedukaid lõbustada sõnaga Terviseks! Esimese hooga nad arvasid, et kuulsid valesti, siis ütlesid et You are kidding ja siis õppisid sõna ära. Pildil on lobster roll ehk sai homaarisalatiga. 

Peale brunchi jalutasime Manhattani läänekaldal ja jõime jääkohvi. Ilus ilm oli, +32. 








Päris palmid kasvavad siin talveaias, õues on talved nende jaoks liiga külmad.


Lõpetuseks pilt väga nunnust seenest. Natuke suurem kui pingpongipall.