05 jaanuar 2021

Koroonaputkad


New Yorgis on enamvähem kõik toitu valmistavad asutused tänaseks oma söögikoha ees asuvale sõiduteejupile ehitanud putka. Selle nähtuse põhjustas karm keeld müüa kohapeal valmistatud toitu siseruumides. Kui algul piirati lihtsalt mingi osa sõiduteest omaloominguliste aedikutega, siis külmade ilmade saabudes tehti seinad ja katused ja uksed ja aknad. Minumeelest on tulemuseks siseruum.

Söögikohtade omanikud üritavad ellu jääda, arusaadav. Aga kuidas takistab koroona levikut ventilatsioonita kuut? 

Kliente neil siiski on. Kõik linna jäänud inimesed ei ole õppinud ise süüa tegema, osadel pole korteris kööki. Ja tegelikult ise ka tahaks ju sõpradega kokku saada, et väljas süüa vahel. 

Osades restoranides on toidu hinnale ilmunud ka lisatasu nimega Covid-19 surcharge, mida põhjendatakse vajadusega katta koroona tekitatud lisakulusid (keskmiselt 10 000 dollarit söögikoha kohta). 

Kui 15 aastat tagasi siia elama tulin, siis üks asi, mille kallal õiendasin, oli sõna restoran. Et mismõttes on iga ühekordsete nõudega kiirtoidukoht restoran. Kasvasin üles teadmisega, et restoran on koht, kuhu minnakse ilusate riiete, kammitud pea ja meigiga ning kus saab valge linaga laua taga päris nõudelt õdusas õhkkonnas head muusikat kuulates kvaliteetset toitu süüa. Restorani ei mindud üldjuhul möödaminnes, seda käiku planeeriti ikka ette. Aga reisides ja teises kultuuris elades silmaring laieneb, mõisted omandavad uue tähenduse ning tänaseks ei õienda ma ühegi sõna kallal enam. Sõna telefon ei tähenda ka ju enam seda, mida ta tähendas sada aastat tagasi. Ära vihasta vaid imesta, eksole. Kusjuures vihastamise geeni pole mulle nagunii antud, aga selle puuduse tasakaalustamiseks vingun eeskujulikult.

Siin on peale restorani mõiste devalveerunud ka kõik ülistavad sõnad nagu super, delicious, gourmet ja luxury. Luxury condo on sageli tavalise hruštšovka kahetoalise korteri mõõtu eluase, mille aknast näed raudteed. Gourmet coffee on termosesse pandud filterkohv, vahel hazelnut-nimelise vms keemiaga maitsestatud. Gourmet food on igavesti säiliv söödav asi. Delicious on jah ... maitseasi.

Allpool valik kaasaja putkaarhitektide loomingust. Vähemalt vineeri ja kile müüjatel äri õitseb ning Broadway teatritest koondatud puusepad on ilmselt tööd leidnud.


Ülemisel pildil on esialgu lihtsalt tänavale ehitatud aediku kohale pandud peotelk, alumisel on sama burgerikoht lasknud ehitada korraliku aiamaja. Parempoolne söögikoht tegi kohe kapitaalsema vineer- ja plastikseintega putka.


Vihm küll pähe ei saja, aga kummikud tuleb jalga panna, kui väljas söömine on plaanis.


Sõiduteele võib oma putkad teha, aga jalgrattatee tuleb vabaks jätta. Ettekandjad peavad eriti hoolikalt liikuma, et mõnele jalgratturile ette ei astu.


Korra sadas lumi maha, putkade vahel laveerimine läks keerulisemaks.

See on üks väga mõnus kilemaja. Taustaks hubane jazzmuusika ja soojenduseks gaasilambid. Alati rahvast täis.


Väljas söömine on njuujorklase inimõigus. Mis sest, et selleks tuleb vahel ühe jalaga rentslis või hanges olla.


Sellises paviljonis olen nõus sööma küll. Ilus ja rõõmus. Asfalteeritud põrand ei paista väga must ka.

Siin on kerkinud aedikule ka teine korrus. Palmipuudele on aga saabunud karm talv.

Kliimat soojendatakse nüüd kõikvõimalike gaasi- ja elektrisoojenditega, et kliendid natukesekski paigale jääks. 

Selles kuudis on eraldi boksid, igal oma uks. Tuleb uskuda, et peale iga kliendi lahkumist tehakse tõhus koroonatõrje enne, kui järgmine mõnda boksi sisse lastakse. Aga tegelt ei usu, et tehakse.

Luksuslik kuut. Punased kardinad ja valged laudlinad, põrand kaetud puhta materjaliga.


Siia kerkib järgmise põlvkonna kuut, kivist seintega.

Brighton Beachil on keset kõnniteed mõnus ajaveetmise koht, laual lõke ja laua ääres pehmed tugitoolid.

Viimase kolme kuuga on New Yorgis suletud 10 000 restorani, allesjäänute külastavus on vähenenud 70% võrreldes eelmise aastaga. Allesjäänud on koondanud pooled oma töötajatest.

Update 11. jaanuaril. Sellised kasvuhooned on linna ilmunud. Manhattanil kasutatakse neid nii restoranide juures söögiputkadeks kui majade katustel kodukontoriteks.
Nende uksed saab lukustada, nii et kodutud ei pääse sisse.



27 detsember 2020

Lumejutt


Enne jõule, eelmise nädala keskel oli meil kena lumetuisk. Kolmapäeval kell kaks päeval suleti kõik asutused, mis lahti juhtusid olema, et rahvas saaks enne koju, kui lumi põlvini on. Enamus rahvast on muidugi kogu aeg kodus - need, kellel on tööd, teevad seda kodukontoris ja need, kellel pole, on nagunii kodus, kui neil on veel raha, et selle kodu eest maksta.

Benjamini hotell Lexington Avenüül on nukralt välja surnud juba kevadest saadik. Meie presidendid on seal ööbinud, kui nad ÜROs visiitidel käisid. Viimaste visiitide ajal (peaaegu aasta tagasi) küll valiti üks teine hotell seal lähedal, aga see on lausa vineeriga kinni löödud tänaseks. 

Astoria Boulevardi metroopeatus. Kuni rong peatuses seisis, tegin siin oma elu parima video (all).



Kodutänavale jõudes oli kõik juba ilus.

Lund sadas hommikuni ja tuiskas kenad hanged kokku, aga mingit katastroofilist lumeuputust ei tekkinud. Oleme suuremaid hangi üle elanud.


Hommikul õue minnes tekkis mul vastapandamatu vajadus lund kühveldada ja lumememme teha. Pole mitu aastat juba teinud. Ja lumme kaevavad radu tavaliselt mehed. Naabrimees tõi seekord lumememmele salli ja mütsi. Porgandit kahjuks kodus polnud, aga punane küünal sobis ninaks hästi. Ja mulle meenus, et meil on päris puusütt grillialusel. Kaevasin selle lume alt välja. Siiski on lumememme ehitamise professionaalsus kadunud, üldse ei tulnud meelde, et söest nööbid pannakse ju ka lumememmele ette.


Tegin meie maja eest kõnnitee üleni puhtaks, aiaäärse lume viskasin ka lõpuks aeda sisse. Et inimesed mahuks üksteisest mööda ja et jääd ei tekiks. Selline hoog oli sees, et kogu majaesise ka loopisin puhtaks. Free fitness. Ainult kaks päeva pärast lumeviskamise lihased valutasid. Kahe päeva pärast lund enam polnud ka.

Lumi toob välja inimeste loomingulisuse

Linnalumest saab kiirelt pori. Õnneks tuli peale kahte lumepäeva terve ööpäev sooja paduvihma ja pesi linna puhtamaks. Õues oli +17.




25 detsember 2020

Jõulud Astorias

Olen sel aastal saanud reisida rohkem, kui eelmistel aastatel. Olla Eestis rohkem kui varem ja olla riigis, kus varem pole käinud. Olid väga vajalikud ja tulemuslikud reisid. Seega üldse ei kurvasta, et jõulude ajal kuskile ära minna ei saa. Ja ega igaühel pole võimalust veeta jõulud New Yorgis :) Turiste pole, linna peal on hea rahulik käia.

Tegelikult kunagi plaanisin, et selle aasta jõulud olen kindlasti Eestis. Tädi Valve saab esmaspäeval 90 ja tema on naine, kes oma tahtejõuga on mulle eeskujuks. 50-selt hakkas maju ehitama, tegi kaks suurt maja valmis, ilma laenuta. Nii väga oleks tahtnud tema suurt juubelit sugulastega koos pika laua taga tähistada. Aga seekord ei saa, koroona tegi oma korrektuurid. Reisimine praegusel ajal on üllatusi täis (üllatus ei ole alati positiivne asi) ja ega ei taha olla üks neist potensiaalsetest haiguselevitajatest.

Kolame mehega iga päev oma kodu lähedal ringi, aga veel on hulk tänavaid, kus me pole käinud. Paljude majade jõulukaunistused on igal aastal samad. Mõni aed on maitsekas, mõni paras kaos. Nalja saab igal juhul.










Kaufman Astoria Stuudiote kuusk ja üks telefoniputkadest

Nädal enne jõule tuli kaheks päevaks lumi maha.


Minu tänav

Kuni lume tulekuni õitsesid meie tänaval kaks kirsipuud, mis igal aastal enne jõule õide puhkevad. Lume all nende õied külmusid ja täna, kui on 17 kraadi sooja, tuleb jälle uusi õisi. Hullud puud ja teevad rõõmu. Neil pole mingi probleem kevadel jälle õitseda.




Ühel päeval selle talvel ei pidanud suusatamiseks linnast välja mägedesse minema. Sai Central Pargis ka maastikusõitu teha.



Päev peale jõululaupäeva on mõned kuused juba välja visatud

Ja lõpetuseks supermarketis kohatud tort, mida nähes iga eestlane hüüab, et issand, pole ime, et ameeriklased on paksud, kui nad selliseid torte söövad. Ilmselt söövad jah, muidu neid ei tehtaks. Ise ma pole näinud kedagi, kes neid sööks.

Meie oma jõuluõhtu oli hea rahulik. Väljas ulus tormituul, oli 15 kraadi sooja ja sadas tundide kaupa lausvihma. Seega sai täiesti süümekateta toas olla, filme vaadata, krabijalgu süüa, aperpol spritzi juua ja Kiievi kloostritest kaasa ostetud vahaküünlaid põletada. Magustoiduks ploomikompott vahukoorega. Ja klassikaline Kalevi assortii (aitäh Evele!).

Selle savist tehtud kellukese ostsin ka Kiievist, Petchersk Lavra kloostrist. Kuusk on toas juba kolmandat nädalat ja jääb veel kaheks.