23 august 2020

Palav pühapäev ja solidaarsus

 


Eile mingil ajal jagati facebookis teadet, et leedukad organiseerivad ka Manhattanil Valgevene demokraatia toetuseks Balti keti 31. aastapäeval solidaarsusketi. Washington D.C.-s ja Torontos oli asi organiseeritum ja juba varem teada, aga siin tekkis see kuidagi äkki. Nüüd lugesin lehest, et 32s riigis tehti sellist üritust.

Igatahes oli hea põhjus pühapäeval kodust välja minna ja saada kokku mõnede kohalike eestlastega, keda talvest saadik näinud polnud. Ja valgevenelaste vabaduse toetamise vastu pole mul ka midagi. Diktatuur ei ole riigikord, mis 21. sajandil veel alles peaks olema.

Kohale tuli natuke leedukaid ja natuke eestlasi ja mõni valgevenelane ka. Lätlasi ei olnud. Võibolla nende kogukonnani see info ei jõudnud. Aga lippe oli rohkem kui inimesi, nii et ilus värviline pilt sai.

Kell 12 seisime kolm minutit ketis, skandeerisime Free Belarus ja Freedom ja siis iga riigi esindajad pidasid väikese kõne. Pidevalt tehti pilte.


Selle pildi nimi on vabaduse laine. Manhattani lõunatipus Statue of Liberty View Pointis on selline kaval süsteem kalda ääres, et kui mõni laev mööda sõidab, siis tekkinud lained purskavad üles promenaadil olevatest aukudest, üllatades möödakäijaid ja pinkidel istujaid. 

Tervest tänasest meie ketist saan kunagi hiljem fotod, siis panen mõne siia juurde.
Leedukad panid video facebooki 

 
Jaanika andis Leedu Rahvustelevisioonile intervjuu. Nüüd oleme ka Leedus 10 korda kuulsamad.


Üks armas Valgevene perekond oli kohale tulnud. Nad olid väga liigutatud meie toetusest.


Pärast üritust läksime muidugi brunchile proseccot jooma. Selle käigus saime leedukaid lõbustada sõnaga Terviseks! Esimese hooga nad arvasid, et kuulsid valesti, siis ütlesid et You are kidding ja siis õppisid sõna ära. Pildil on lobster roll ehk sai homaarisalatiga. 

Peale brunchi jalutasime Manhattani läänekaldal ja jõime jääkohvi. Ilus ilm oli, +32. 








Päris palmid kasvavad siin talveaias, õues on talved nende jaoks liiga külmad.


Lõpetuseks pilt väga nunnust seenest. Natuke suurem kui pingpongipall.


18 august 2020

New Jersey rannad ja väikesed linnad

 


Käisime paar korda New Jersey randades, nii umbes pooleteise tunni autosõidu kaugusel Manhattanist.  Üks ookean ta puha, aga vahelduse mõttes võib vahel teises osariigis ka käia. Eriti kui New Yorgi lähedal olevates randades on viimastel nädalatel nähtud umbes 20-t haid. Ja need haid pole mingid väikesed vaid üle kahe meetri pikad. Nii et osa randu pandi kinni.

Mõne aasta eest oli üks väike valge hai (alla meetri) Brighton Beachil samal ajal, kui ma seal ujusin. Aga selle ümber väga tralli ei tehtud, vetelpäästemees ütles, et ah, see on juba hommikust saadik siin. Rahvas vahepeal läks talle lähemale ja pildistas, aga väga ei lastud ennast segada. Hai ka ei lasknud ennast segada, ujus edasi-tagasi ja mingi aja pärast lahkus.

New Jerseys on randu 130 miili (210 km), nii et valikut nagu on. Praegu lubatakse randa 50% vähem inimesi kui tavaliselt ja kuna rannad on nagunii tasulised, siis inimeste arvu reguleeritakse müüdud piletite arvuga.

Pileteid saab osta Viply appist. Valid sealt ranna välja ja loed infot, et millal avatakse müük selleks päevaks, kui plaanid minna ja mitu piletit üks inimene osta saab jms. Sellele vastavalt siis ostad piletid ära. Mõnes rannas saab kohapeal ka osta, aga sel juhul ei tea, kas saad sinna randa sel päeval, sest piletid võivad enne otsa saada, kui kohale jõuad. Viplyst näeb müügi avanedes seda ka, mitu piletit parasjagu saada on. Näiteks Asbury Park randa hakati pileteid müüma eelmisel päeval kell 18.30 ja müüki tuli 64 piletit. Need müüdi kümne minutiga läbi. Järgmisel päeval sai rannast kohapealt ka osta, aga me ostsime eelmisel päeval ära, siis oli kindel, et saame sinna randa.

Ostetud pileteid tuleb pildil olevas putkas istuvale inimesele telefonist näidata, tema annab käepaelad. Käepaelu kontrollivad promenaadil istuvad valvurid.

Promenaadil ja vetsus peab maskiga olema, aga rannas võib ilma olla.

Parkida sai tänavatel, ranna lähedal maksab parkimine 2 dollarit tund.

No see Asbury Pargi rand oli päris täis inimesi, aga saime ikka mingi vahe jätta teistega ja ujuda oli ülimõnus. Lained olid ookeani kohta väikesed ja vesi paistis põhjani läbi.


Asbury Pargi rannas on selline naljakas maja. Eelmise sajandi kahe- ja kolmekümnendate arhitektuuri ehe näide. Seal korraldatakse näitusi, kontserte ja tehakse sporti.




Rannapromenaadi teises otsas on mingi hoone, mis on natuke nagu mahajäetud. Selle seinal on suur fotonäitus.


Tuleb välja, et ka paatidelt saab reklaami näidata. 


Eelmisel nädalavahetusel käisime Avon by the Sea rannas. Selle piletite müük avati hommikul kell 6. Tunni ajaga müüdi umbes 400 piletit. Parkida sai tänavatel, parkimine on tasuta, aga parkimiskohti raske leida, kui saabud kell pool kümme hommikul. 

Väike puhas rahulik rand. Selles mõttes rahulik, et keegi ei kisanud ja kakofoonilist muusikat ei lastud. Üldse mingit muusikat ei lastud. Rahvas oli kultuurne. Mu lemmikrand nüüd. 

Infotahvlilt sai lugeda, et rannakapten (Beach Captain) oli sel päeval Adam ja et surfilauaga tohib vette minna ainult sel juhul kui sul on lestad jalas. Tol päeval oli rannas kollane lipp ja kõrged lained. Veetemperatuur 23 kraadi. Seda, et keegi ilma lestadeta surfama ei läheks, kontrolliti rangelt. Vetelpääste käis paar korda ka lapsi veest ära toomas. Neid, kes ei jaksanud läbi ookeani poole tagasi voolava vee randa tagasi tulla. 


Muulide peale tohivad ainult kalamehed minna. Ranna kasutamise reeglites on see ka kirjas, et rannas viibimine on keelatud kõigile peale kalameeste alates keskööst kuni hommikul kella kuueni. Nii et kui tekib tahtmine öösel kell üks rannas olla, siis tuleb õng kaasa võtta.


Lastel vahva mängukoht põranda all.


Oma plats tuleb ikka ära märkida, et keegi liiga lähedale ei tuleks.




Allpool mõned kenad näited American Dreamist Avon by the Sea linnas New Jersey osariigis..







Käisime mere ääres meretoitude restoranis söömas. Mööda sõitis lõbusate noortega laev. Neil koroona juba unustatud. Aga karta on, et see tuleb neile varsti jälle meelde, kui nad nii tihedasti koos olles üksteisele näkku karjuvad.


Tee püsti. Kui mõnel laeval on vaja silla alt läbi sõita, siis sild tõstetakse üles.


Nende majade omanikel on pisut väiksem American Dream, kui teistel.

05 august 2020

Troopiline torm Isaias laamendas ka New Yorgis


Eile käis USA idarannikust üle troopiline torm Isaias. Kuigi ta Põhja-Carolinast ülespoole tuli tunduvalt nõrgemana, kui algul arvati, siis väga tugev tuul murdis tohutult puid maha. Tuulehood olid olnud tugevamad, kui 2012. aastal orkaan Sandy ajal. Sandy jah puid nii palju ei murdnud, aga selle eest uputas pool Manhattanit ja suure osa Brooklynist ning Queensist ära. Eilse tormiga veetõus nii drastiline polnud. Aga piisas mõnetunnisest tormituulest, et suured puud maha murda. Linn on ühtlaselt oksa- ja lehtedepuruga kaetud.

New Yorgis olid tuulehood olnud kohati 75 miili tunnis (peaaegu 121 km tunnis ehk 34 meetrit sekundis).

Sandyst kirjutasin siin ja siin ja mõne postituse veel, aga mis ma neist kõigist ikka siin lingin.











Kinnisvarafirmad peavad nüüd vist vähe vahet kuulutustele "tree-lined street" lisamisega. Hetkel need sõnad pigem hirmutavad ostjad meemale.




Meil kodus elekter ära ei läinud, aga ühes kõrvaltänavas murdis kukkunud puu elektriposti pooleks ning seal oli õhtuni vool ära. Hetkeseisuga on kogu USA idarannikul 2,8 miljonis kodus vool ära. Sandy järel oli voolukatkestusi vähem. 

Loodame siis, et sel sügisel rohkem nii suuri torme ei tule. Aga tormide hooaeg alles algas.


31 juuli 2020

Ujumine lubatud

Kõndimine, jooksmine, spordi tegemine ja istumine on rannas lubatud. Ujumine ka.

Praegusel ajal randa minnes ei tea kunagi ette, kas randa pääsed. Iga päev on üle 30 kraadi kuuma, kaugele reisida väga ei taha ega saa ja kogu kohalik rahvas üritab nädalavahetustel pääseda linnalähedastesse randadesse. Aga kui inimeste norm saab rannas täis, siis sisse ei lasta. Nii et kuskile kohale jõudes võidakse rannaäärse parkimisplatsi uks nina ees kinni lüüa. 

Long Islandil on paljud väikelinnad ja külad pannud oma rannad väljastpoolt tulijatele lukku, sisse lubatakse ainult kohalikke elanikke.

Mina käisin linnas sees rannas, Brighton Beachil. Seal vist pole võimalik rahvaarvu reguleerida, aga õnneks ruumi oli. Kellegile väga lähedale ennast paigutada ei saa, tehakse kohe märkus, et vahet peab hoidma.

Rannas peaks nagu olema maskiga, kui parajasti ei uju. Aga ma ei näinud küll kellegil maske. 


Astoria pargis avatakse homme bassein. Tavaliselt tehakse see juba juunis lahti, aga sel aastal siis 1. augustil. Jääb avatuks 7. septembrini. Seal on alati olnud suured rahvahordid, bassein puupüsti täis ja aia taga järjekord kilomeetri pikkune. Sel aastal reguleeritakse rahvaarvu mingite käevõrudega, kui asjast õieti aru sain. Ilmselt tuleb paar tundi enne avamist juba seisma minna, kui ujuda tahad.

Nendel radadel peaks saama siis need inimesed ujuda, kes ujuda tahavad. Ülejäänud basseiniosas toimub laste browni liikumine, seal on võimatu normaalselt ujuda.




Uue asjana on parki ilmunud selline välisdušš. Esialgu veel veetorude külge ühendamata.
Kuna mu ujumistrikoo hakkab otsi andma, käisin Queensis poodides. Burlington Coat Factory oli täitsa tühi. Sama Marshallis ja Old Navys. Hiinast enam katkematut kaubavoolu siiapoole pole ja laod on tühjaks saanud. Macy'ses veel miskit oli. Aga tuleb tasapisi hakata meelde tuletama nõuka aega ja muutuda väga vähenõudlikuks. Paned selga seda, mida poest on saada, mis sest et see on kole ja ei istu. Nagu nõuka ajal ühes saates reklaamiti - Ostke poest saadaolevaid kaupu! Poest saadaolevaid kaupu on saada igas poes.



Century 21 poodides on alati lõbusaid riideid müüa.
Lõpetuseks pilt venelaste supermarketi Netcosti kassas olevatest rohtudest. Igasugused vanast ajast tuttavad ravimid olemas. All vasakul näiteks söetabletid.