Lumejutt

Enne jõule, eelmise nädala keskel oli meil kena lumetuisk. Kolmapäeval kell kaks päeval suleti kõik asutused, mis lahti juhtusid olema, et rahvas saaks enne koju, kui lumi põlvini on. Enamus rahvast on muidugi kogu aeg kodus - need, kellel on tööd, teevad seda kodukontoris ja need, kellel pole, on nagunii kodus, kui neil on veel raha, et selle kodu eest maksta.

Benjamini hotell Lexington Avenüül on nukralt välja surnud juba kevadest saadik. Meie presidendid on seal ööbinud, kui nad ÜROs visiitidel käisid. Viimaste visiitide ajal (peaaegu aasta tagasi) küll valiti üks teine hotell seal lähedal, aga see on lausa vineeriga kinni löödud tänaseks. 

Astoria Boulevardi metroopeatus. Kuni rong peatuses seisis, tegin siin oma elu parima video (all).

Kodutänavale jõudes oli kõik juba ilus.

Lund sadas hommikuni ja tuiskas kenad hanged kokku, aga mingit katastroofilist lumeuputust ei tekkinud. Oleme suuremaid hangi üle elanud.

Hommikul õue minnes tekkis mul vastapandamatu vajadus lund kühveldada ja lumememme teha. Pole mitu aastat juba teinud. Ja lumme kaevavad radu tavaliselt mehed. Naabrimees tõi seekord lumememmele salli ja mütsi. Porgandit kahjuks kodus polnud, aga punane küünal sobis ninaks hästi. Ja mulle meenus, et meil on päris puusütt grillialusel. Kaevasin selle lume alt välja. Siiski on lumememme ehitamise professionaalsus kadunud, üldse ei tulnud meelde, et söest nööbid pannakse ju ka lumememmele ette.

Tegin meie maja eest kõnnitee üleni puhtaks, aiaäärse lume viskasin ka lõpuks aeda sisse. Et inimesed mahuks üksteisest mööda ja et jääd ei tekiks. Selline hoog oli sees, et kogu majaesise ka loopisin puhtaks. Free fitness. Ainult kaks päeva pärast lumeviskamise lihased valutasid. Kahe päeva pärast lund enam polnud ka.

Lumi toob välja inimeste loomingulisuse

Linnalumest saab kiirelt pori. Õnneks tuli peale kahte lumepäeva terve ööpäev sooja paduvihma ja pesi linna puhtamaks. Õues oli +17.