"No see on küll viimane," ütles mu isa iga järjekordse õllekannu kohta Kilingi-Nõmmes Järve tänaval olnud õllekas, kui ma umbes 5-aastasena temaga seal kaasas olin ja uurisin, et millal koju hakkame minema. Ma siiralt uskusingi, kui isa läks leti juurde, kus blond kõrtsinaine seinal olevast kraanist õllekanne täitis, et see on nüüd viimane kann ja saame hakata koju minema. Aga ma polnud üldse ka solvunud, et neid viimaseid kanne tuli veel kolm-neli tükki. Sest seal kõrtsis oli päris lõbus. Ema oli miskipärast kurja näoga, kui koju jõudsime.
Ühesõnaga - see osa Kiievi saagast on nüüd küll viimane ja enne uut osa ei tule, kui me juhuslikult veel peaks Kiievisse sattuma.
Kui oli jäänud veel nädal Kiievis olla, hakkasid koroonasse haigestumiste numbrid mühinal kasvama. Ukraina ennast sellest segada ei lasknud, saime visitukraine.today-lt kogu aeg emaile, et turistid, tulge Ukrainasse. Aga teisi riike hakati jälle sulgema ja meil muidugi tekkis mure, et kas meie lennud ikka toimuvad. Kuigi Holland pandi ka kinni, õnneks KLM lende ära ei jätnud.
Tellisime hommikuks Uklon-ist takso. Nende tellimiseks ei pea äppi olema ja krediitkaarti kasutama. Paned aadressid sisse ja saad kohe teada auto margi, numbri ja autojuhi nime ja tema telefoninumbri. Ning mitme minuti pärast saabub ja palju maksab. Meie taksojuhil oli kolm telefoni, ütles, et kõigil taksojuhtidel on palju telefone, see nähtus pidi olema syndrom taxist. Maski ta ei kandnud. Ütlesime talle, et D-terminali palun. Ta teatas, et ainult üks terminal töötabki. Ennemuiste olla kaks terminali töötanud, aga koroona tegi korrektuure.
Boryspili lennujaamas oli juba terminali uksel esimene turvakontroll, kotid valgustati läbi ja ise pidi turvaväravast läbi minema.
Õnneks olid neil seal sees ka kaalud, kus sai suurt kohvrit enne ära andmist kaaluda. Käsipagasit ei kaalutud. Meil oli kahe peale üks suur kohver ja see kaalus algul 2 kg rohkem kui tohtis. Võtsin sealt siis välja kaks ja pool kilo kuivatatud aprikoose (Bessarabski turult ostsin kaasa, need on nii head) ja panin eraldi kotti. Kedagi ei huvitanud, et ma kahe kotiga lennukisse läksin.
Peale kohvri äraandmist oli passikontroll. Andsime USA passid, et ei tekiks küsimust, kas meid lastakse USAsse sisse. Ametnik lehitses meie passe ja muutus näost morniks. Küsis, et kus on stamp. Et kuidas me Ukrainasse sisse saime, kui passis selle kohta templit pole. Siis taipasime Eesti passid ka anda. Ukrainasse sisse tulles ju näitasime neid ja tempel pandi neisse. Passikontroll vaatas meid altkulmu kurja näoga ja me vabandasime, et enne check-inis küsiti meilt USA passe ja me sellepärast nüüd siin ka näitasime USA passe. "See siin on piirikontroll, mitte check-in," teatas kuri onu. Aga lahkusime sõpradena.
Siis tuli läbida päris turvakontroll. Ma pidin seal saapad jalast ära võtma (ei olnud kontsadega saapad), botastes reisijaid jalanõude teemal ei ahistatud. Ma algul sammusin uljalt, saapad jalas, selle aparaadi poole, mis inimesi läbi valgustab (sest mitte keegi mu ees ei võtnud jalanõusid jalast), aga teiselpool hakkas üks mees karjuma mu peale nagu ma oleksin talle lähenenud relvaga. Röökis: обувьи-обувьи-обувьи!!! Ikka väga endast väljas oli. Kui ma poleks vene keelest aru saanud ja saapaid kiirelt temast ohutus kauguses asuvale röntgeniaparaati läbivale lindile pannud, oleks ta mind vist arreteerinud. Teised ametnikud olid viisakad ja rahulikud. Neil oli seal ka kast kilesussidega, et sokke ära ei määriks.
Kiievist Amsterdami lendasime suht väikese lennukiga, aga kõik istmed täis polnud. Lennukisse sisenedes kraaditi ja stjuuardessidel olid peas kaitsemütsid ning kostüümide peale tõmmatud kaitsekitlid. Nad nägid välja nagu operatsiooniõed.
 |
| Meie lennu värav Amsterdami lennujaamas. Inimesi pole. |
Amsterdamist New Yorki lendasime Boeing 777-ga, milles on üle 300 koha. Väravas kilesse pakitud kabiinis passe kontrolliv töötaja ütles meile, et teie lennul on 27 reisijat. Ja mainis, et KLM pole lende ära jätnud, sest cargo teenust ikka on. Olime lennuki tagumises sektsioonis kahekesi ja meid teenindasid neli stjuuardessi (neil polnud peale maskide mingit lisa-kaitsevarustust) - koroona-special, eksole. Saime kogu lennu magada neljastes ridades, mida polsterdasime tekkidega. Söögiks pakuti jällegi ainult taimetoitu - pasta pesto ja tomatiga.
JFK-s läks veits rohkem aega kui arvasime. Mõtlesime, et meie lennu 27 reisijat saavad kippelt piirikontrollist läbi. Aga kahjuks samal ajal saabus veel miski lend, kust tuli sada inimest meie ette. Seega pidime järjekordades sakitama pool tundi. Tollideklaratsiooni ei küsitud, kuigi olime selle lennukis ära täitnud. Passe kontrollinud ametnik esitas ainult paar küsimust selle kohta, et mida kaasa tõime ja uskus meie vastuseid. Aga enne terminalist välja minemist pidime täitma tervisedeklaratsioonid, millega kohustusime kaheks nädalaks koju isolatsiooni jääma. Isolatsioonist pääsemiseks võib teha hiljemalt kolm päeva enne New Yorki saabumist koroona testi ja neli päeva peale saabumist kordustesti. Kui mõlemad on negatiivsed, isolatsiooni jääma ei pea.
New York võttis meid vastu päikeselise nädalalõpu (+24C 7. ja 8. novembril!) ja Bideni võidu tähistamisega. Võtsin kaks päeva pargis päikest. Poodides olid alanud jõulud.
Ja kahe nädala jooksul iga päev saime sõnumeid ning telefonikõnesid automaadilt, mis teatas, et peame isolatsioonis olema ja kui aru saite, vajutage 1. Tüütu spämmimine, aga ju nad pole osanud seda asja muudmoodi lahendada.
 |
| Ukrainast tasub kaasa osta käsitööšokolaade. Need on tõeliselt kvaliteetsed ja maitsvad. Kohaliku oligarhi Porošenko kommivabriku Rosheni toodang pole kaugeltki nii hea. |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar