Ükskord sattusin mööda minema kõrgest ümmargusest paviljonist, mille katusel oli rist ja sees kolm vanaaegset pumbakaevu. Mõtlesin, et kas seal võiks olla mõni püha veega allika koht. Tegin pilte ja mu juurde astus umbes neljakümneaastane, välimuse järgi natuke eluga hätta jäänud mees, kolm suurt tühja plastikpudelit käes. Küsis, et miks ma pildistan ja kui vastasin oma isetehtud vene keeles, et olen esimest korda Kiievis ja kõik on nii huvitav ja kahjuks mu vene keel on veidi äbarik, siis hakkas minuga inglise keeles rääkima. Küll mitte soravalt, aga piisavalt arusaadavalt. Ütles, et võib mulle sellest kaevust rääkida. Tegemist pidavat olema 70 meetrit sügava arteesia kaevuga, mida linnaelanikud hakkasid rohkem kasutama peale seda, kui Tšernobõli katastroof rikkus Dnepri vee. No see osa tema jutust oli päris huvitav.
Meie korteri perenaine ütles ka kohe algul meile, et kraanivett ei tohi juua ega sellega süüa teha (mingit tuntavat lõhna ega maitset kraaniveel siiski pole). Hiljem käinud koristaja lisas, et isegi hambaid ei tohi selle veega pesta. Mingite lähedal asuvate tehaste reoveed pidid Dneprisse jooksma ja kohalikud ei usu, et sealt linna veevärki tulev vesi on piisavalt puhastatud.
Aga edasi hakkas isehakanud giidi jutt metsa poole kiskuma. Rääkis, et 15 minuti kaugusel on koht, kust bolševism sai alguse ja kui ma vaatan ümberkaudseid maju, siis selgelt on näha bolševismi mõjusid ja tolleagses poliitikas bla-bla-bla… Ühesõnaga, ma hakkasin otsima võimalust viisakalt vehkat teha. Seda enam, et see mees ei hoidnud mingit distantsi, oli mul päris külje all ja no ma ei tahtnud koroonat saada. Eemaldumine ei andnud tulemust, ta tuli järgi. Meil kumbagil polnud maske ees. Ma muidugi olin algul lahkelt selgitanud ka seda, et kasvasin üles Eestis ja bolševismi teema päris võõras pole, aga praegu elan New Yorgis. Kui ütlesin, et nüüd ma pean tõesti minema, siis ta küsis, et kas ta saaks minu telefoninumbri, sest ta internetti ei kasuta ja tal endal peale telefoni muud kontakti pole, aga ta tahaks üles leida oma õpetaja, kes oli 10 aasta eest New Yorki läinud ja äkki ma saaks teda ta õpetaja otsimisel aidata. Oh jah. Teatasin, et ma ei jaga oma telefoninumbrit võõraste inimestega. Sellepeale ta ütles ясна, pöördus järsult ümber ja läks oma veepudelite juurde. Sain jalga lasta.
Kord tulin Maidani väljaku juures metroost välja, seal oli toimunud avarii. Mitu autot oli kokku põrganud ja palju rahvast oli vaatamas. Mitu kiirabi ja politseiautot. Trügisin edasi ja nägin tee ääres väikesel murulapil surma saanud inimest, talle oli kate peale pandud.
Jalakäijana peab Kiievis olema väga ettevaatlik. Autojuhid ei peatu, kui astud ülekäigurajale. Üsna keset teed tuleb julgelt sammuda, et nad peatuks. Aga parem on mitte riskida. Valgusfooridega ristmikel lisatakse punase tule põlema hakkamise hetkel gaasi.
 |
| Tagaplaanil olevad majad on alles ehitusjärgus, kompleksi nimi on Manhattan City |
 |
| Ministry of Infrastructure of Ukraine |
 |
| Hilton |
 |
| Ukraina välisministeeriumi peahoone |
 |
| Kiievi linnavalitsuse hoone |
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar