"Minu koduks on minu süda. Oma südame võtan ma igale poole kaasa, ükskõik kus ma siis ei elaks." - Louise L. Hay raamatus "Elu tervendavad meditatsioonid." (tõlkinud Alari Lahe)
Kaugel-kaugel, seitsme mäe ja mere taga, elab üks armas Eesti tüdruk Leelo, kes küsis, et milliseid mõtteid tekitab minus Eesti president Toomas H. Ilvese üleskutse välismaal elavatele eestlastele - tulge tagasi Eestisse.
Mina ei taha veel minna, liiga vara on. Olen Eestist ära olnud üsna vähe aega - 2,5 aastat. Selline tunne on, et ma pole jõudnud veel midagi näha ja õppida - New York on suur ja huvitav linn. Kõik need erinevad inimesed ja nende lood siin... Nii paljude inimeste looming - muuseumid ja näitused ja kontserdid... Ma saan neid vahetult näha ja kuulda ja katsuda ja kui tahan, siis ka ise teha proovida.
Ja ma tahan õppida inglise keelt. Siinsamas, selle keele keskel.
Tegelikult tegime me otsuse siin elada ju mehega kahekesi. Temal ei oleks Eestis tööd, ta on seda uurinud. Ja viimasel ajal ei olnud ka minul raamatupidajana kerge tööd leida, kuigi kogemust mul oli, 19 aastat. See, et raamatupidamine ei osutunud mu unistuste elukutseks, on juba teine teema :) Siinkohal tervitan Eesti raamatupidajaid, kes on suutnud üle elada kõik tekkiva riigi seaduste muudatuste muudatuste muudatuste muutmised ja firmaomanikud, kes arvavad, et mitte ühte maksu nemad maksma ei pea ja raamatupidaja vaadaku ise, kuidas ta need maksud kaotatud saab :)
Palgavahe ka muidugi. Sissetulek siin ei ole ainult veidi suurem, nagu mainib Ilves (noh, eks ta teab ise USA tegelikkust päris hästi, iseasi, kui kursis ta oma mätta otsast Eesti tegelikkusega on). Jah, New York on elamiseks kallis linn ja USA majandus on allakäigutrepil (loodetavasti see allakäik lõpeb koos Bushi valitsusajaga). Aga minu jaoks veel ei ole saabunud see hetk, et Eestis on majanduslikult mõttekam elada. Töökohad, mida Eestis kuuldavasti üle on, ei ole normaalselt (inimväärset äraelamist võimaldavalt) tasustatud. Tänane Eesti Päevaleht jällegi teatab, et "Ettevõtted koondavad massiliselt töötajaid". On siis töökohti või pole?
Eestisse on tagasi minna hea neil inimestel, kes on välismaal saanud hea hariduse ja/või pika töökogemuse ja mitme nulliga pangaarve. Neid on ja paljud neist ka lähevad Eestisse. Nende töökogemustest, sidemetest ja rahast on Eestil ka kasu. Ja nemad saavad Eestist seda, millest Ilves räägib: "... et just Eestis on võimalik õpetada oma lapsi eesti keeles ja süüa eesti leiba ja elada Eesti elu." Minust seal praegu vaevalt mingit kasu oleks. Eesti on nagu nišitoode neile, kes saavad seda endale lubada :)
Eesti leiba saab eesti inimene muidugi ka välismaal olles oma kodus edukalt küpsetada :)
Praegu meenusid mulle mitmed tuttavad, kelle perekonnast mees on läinud välismaale tööle ja ei kavatse sealt enne tagasi tulla, kui teenitud rahast on kinni makstud laenud. Sest oma elu tahaks ka elada ja mitte jätta laene laste kaela. Ja kes need mehed on, kes on läinud - politseinikud, autojuhid, agronoomid, päästetöötajad... Nad ei saa ju Eestis nii palju palka, et nad tahaks tagasi tulla. Raha on inimestel kohe vaja. Ieska oskab Eesti elu seda külge hästi paika panna. Ja niikaua, kui valimissüsteem Eesti ei muutu, niikaua ei saa tavaline inimene oma riiki kuidagi paremaks muuta. Kui, siis ainult välismaalt raha Eestisse tuues.
Muidugi - poleks mu ellu mu meest tulnud, elaks ma Eestis rõõmsalt edasi. Ma usun, et saaksin hakkama. Aga ma peaksin siis kogu aeg töötama (mitmel kohal ja ilma puhkuseta) ja reisida ei saaks ja õppida ka mitte. Samas, sõbrad oleks lähedal ja sotsiaalne tugivõrgustik käepärast (see on mingil määral isegi mul siin NY-s tekkinud :)).
Kindlasti on Eestis rohi rohelisem ja taevas sinisem, sest Eesti suhtes ei ole ükski eestlane objektiivne. Aga ma veel ei saa ja ei taha sinna elama minna. Kui ma enesele täiesti ootamatult pidin New Yorki sattuma, siis ilmselt on elul minuga mingi plaan ja ma tahan vaadata, mis sellest saab :) Mul on olnud siin vähem muresid ja palju parem tervis, kui Eestis. Las ma olen veel siin.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar