UPS

On olemas nähtus nimega UPS. See ei tähenda alati, et miskit juhtus vaid UPS (United Parcel Service) toob internetist tellitud kaubad koju kätte.

Enamasti toob tööpäeval ja töö ajal ning kui siis kedagi kodus pole, jätab sildi, et käis kohal ja millal jälle tuleb.

Vahel tulevad õhtusel ajal ka, kuidas kunagi. Meie juures käivad tavaliselt kell 10 hommikul ja ma katsun sel ajal kodus olla.

Kui kolm korda on käinud ja kedagi pole kodus olnud, siis tuleb ise nende kontorisse pakile järgi minna.

Internetist saab ka jälgida, millal neil on plaanis su kodu külastada.

Neile meeldib asju pakkida suurtesse karpidesse.

Meie tellisime viimati kassette back-uppide salvestamise jaoks ja toodi viis väikest kassetti suure karbiga.

Karp oli täidetud kilekotitäie valgete kergete plastist junnidega, mille sees kaevates leidsin ka kassetid.

Kassetid ja karp, milles nad toodi.

Põhiliselt selliseid mõttetuid asju veab UPS oma autodega mööda ilma ringi.

Ega ma muidugi päris kindel pole, kas neilgi asjadel, mis on mõttetute asjade sisse pakitud, on mingi mõte.

Autod on sellised (pilt siit), tavaliselt sõidavadki niimoodi lahtiste ustega, et kulleripoisil oleks mugav sisse-välja joosta.

Meie oleme oma kulleripoisiga juba päris tuttavad, kui vahel niisama tänaval näeme, siis ikka teretame ja tema alati ikka vaatab järgi, kas keegi kodus on, mitte ei jäta niisama silti uksele. Kui meid polegi kodus, siis annab paki majaperemehe kätte.

Aga mõned kulleripoisid on laisad - nad ei hakka uurimagi, kas kedagi kodus on vaid panevad kohe välisuksele teate, et nad käisid ukse taga, aga kedagi polnud kodus. Nii et sa võid kodus kannatamatult oma tellitud jublakat oodata ja pärast välja minnes leiad ukselt sildi, et UPS on kohal käinud ja sind pole kodus olnud. Enda arust olid küll kodus ja uksekell ka täitsa töötab. Aga UPS-i poisil on teine arvamus :)

Ja see jutt kehtib ka sellise kullerfirma nagu FedEx kohta.

Kingi kallimale karu

Kohe, kui jõul poodides läbi sai, algas valentinipäev.

See tähendab roosasid südameid ja hunnikute viisi pehmeid karusid.

Kivirähk rääkis oma ussisõnades, et eesti naine armastab karu, võibolla et siis USA naine armastab ka karu, kui neid nii usinalt müüakse :)
Kas teiste maade naised ka karu armastavad?

Ahjaa, ansambel Apelsin laulis kunagi hallil ajal, et "loomaaeda tahan ma, karu kaissu tuduma...". Mehed ka vist armastavad karu?

Pildil on üks meie tänava lillepoodidest.

Käisime väljas söömas. Taverna Agnanti.

Vahel me käime söömas Astoria pargi nurga peal kreeklaste tavernis Agnanti.

Mõnus hubane koht ja soojade ilmade ajal alati paksult rahvast täis ning järjekord ukse taga.

Süüa teevad hästi, kuigi köök on neil tilluke, asuvad suure kortermaja esimesel korrusel.

Mulle meeldivad need pildid seintel :)

Lammas kahte moodi. Mõlemad suurepärased :)

Peaaegu tundmatu koostisega, aga väga hea magustoit, mis seal alati maja poolt lauale tuuakse.
Koogi osa sisaldaks nagu mannat (mingid terad) ja see valge asi pole jäätis vaid miskit sorti paks jogurt või hapukoor, kastmeks jube hea kirsikompott.

Meil oli taevas täna sinine. Blue January sky.

Loomad elutoas. Cattle in Manhattan.

Sellise lehma leidsin ma Manhattanilt.
Ta kunagi käis paraadil, sellepärast on nii värviline.

***

I came across this beast in one of my trips to Manhattan.

I was told it's not a new camo pattern, it's just that this particular cow had participated in a parade :)

Kuidas ma oravalt söögi ära võtsin

Ma olen natuke potipõllumees ka. Mul on kaks potti pelargoone ja üks suur pott piparmünti.
Pelargoonid on sellepärast, et nad on lilled ja nad ei sure kohe ära, kui ma neid iga päev ei kasta. Sellised pika kannatusega lilled. Meil on suvel ju miljon kraadi sooja ja päike seniidis (no peaaegu) ja kui ei taha, et loodus su ümber kollaseks kuivab, siis oleks kena iga päev kasta kõike seda, mis mullas kasvab. Talvel on mul need lillepotid toas akna peal ja kevadel, kui tundub mulle, et nüüd on soe, siis viin lilled õue. Soe on tavaliselt juba märtsi lõpus.
Eelmise aasta maikuus, kui mu lillekesed kaunilt õitsesid, avastasin ma, et ühes potis miski umbrohi lehtede all. Kiskusin siis selle taime välja, mis sinna potti ei sobinud - ta hästi ei tahtnud tulla, oli juba suure juure alla kasvatanud. Paar päeva hiljem leidsin teisest potist samasuguse taime, selle lehed piilusid pelargooni lehtede vahelt välja. Tõmbasin ta välja ja vaatasin lähemalt, et mis tugev taim see selline on - tal oli tammetõru all.
Nojah, sügisel ma nägin küll, et meie õue orav oli paar korda mu lillepotte kaevamas käinud. Ju ta siis pistis omale talveks tõrusid neisse. Ja nüüd kevadel tuli välja, et olin orava talvevarud julmalt ära varastanud, omale tuppa tassinud. Oleks et ma siis ise sööks neid tõrusid, aga ei - ise ei söö ja teisele ka ei anna.
Mul sel talvel ka lillepotid toas. Eks kevadel vaatame, mis seekord sinna külvatud on.

***

I like to have my hands in the soil. In the back yard, I have two flower pots with geraniums and one really humongous pot or a container, rather, with peppermints. Geraniums are great to have because of the little care they need. It gets pretty hot here in summer in NYC. If you don't want your plants to dry and turn into the Gobi Desert you have give them water daily. Geraniums will live even if you forget for them a few days. In winter we keep them indoors on our window sill. When it gets warm they'll migrate out to the back yard again. The end of March is typically warm enough already.Last May when checking the plants, I discovered something else in the pot. At first I thought it was a weed of sorts, being that it had grown a rather strong root already. A few days later another one. What's going on? A closer inspection revealed that it was actually an acorn. How did it get in my "field"? This past fall, however, we saw our own squirrel dig out our plants and stashing something in the soil. Sure enough it was another acorn. Looks like we have a fairly smart animal, it is asphalt all around and the closest soft spot is in the pot. Now thinking about it I kind of feel bad because the squirrel must have come looking for it. Had I eaten it, it would perhaps have lessened sorrow but I didn't! Just took it away from him. Imagine how you would feel when your Citibank account was empty one day!Anyway, I have our flowers indoors right now. We'll see what's in there come spring...

Minu esimene. Rye bread.

Tegin täna leiba. Enne pole teind. Juuretist hakkasin muidugi paari päeva eest tegema.

Kuna esimene leib pidi nagunii metsa minema, siis tegin tainast ainult natukene ja vorm oli talle suur ja siis tuli selline õhuke leib ja kõrvetasin ta vähe ära. Mu ahi on juba vanake ja temperatuuri ei näita.

Aga muidu tuli leib nagu päris.

Seemneid ei julgenud ka sisse panna, ainult köömneid panin.

Aga hea sai see leib.

Ei viska metsa. Pool on juba söödud ka :)

Teine kord julgen jälle teha.

Aitäh Marile ja Thredahliale :)

Ja Maarjale suur aitäh, kes ütles mulle, et juuretiseks tuleb poest kõige mustem leib leida :)

Haige äri.

Nagu pealkirjast näha, tuleb seekord juttu meditsiinist. Õnneks ma ise ei vaja arsti rohkem, kui kaks korda aastas, et ta mulle retsepti kirjutaks ja korra aastas vereproovi teeks. Aga kõigil nii ilus elu pole. Ja mõnedel muidugi on veel ilusam, kellel üldse pole arsti vaja.

Ma juhtusin ühe meie perekonnatuttava (nimetame teda siinkohal Maryks) juures nägema arvet haiglast (see arve on siin pildi peal) ja küsisin järgi ta käest, et mis värk on.

USA-s mõnda aega elanud inimestele pole järgnev jutt muidugi mingi üllatus. Aga Eestis elavate inimeste jaoks kirjutan varakult harjumiseks mõnedest summadest, et kui seal ka hakkavad kindlustusfirmade omanikud, arstid ja ravimifirmade omanikud tahtma omale peakorterit kesklinna pilvelõhkujasse, seisusele vastavat maja-autot-jahti-lennukit-naist-koera, et te selleks seal siis valmis oleks (õppige ravimtaimi näiteks tundma ja elage tervislikult).

Pildil on niisiis ühe südameuuringu arve, võrdluseks on kõrval mõõdulint, pikkusega 1m. Uuring tehti haiglas, kestis ühe päeva. Maryle tehti kohalik narkoos, tema nahka tehti väike auk ja veresoonde pisteti tilluke kaamera, mis ujus südamesse ja näitas ekraanil, milline kaunis süda inimesel on ja mis seal parasjagu toimub. Ilmselt sai veresoonte seisundile ka hinnangut anda.

Arve summa on 36 844.81 dollarit.

Kuna mina olin kunagi raamatupidaja, siis on mul ilmselt elu lõpuni vajadus lugeda igasugused arved otsast lõpuni läbi. Niisiis, mida see arve sisaldab?

Kõige suurem summa ei lähe mitte kalli aparatuuri kasutamiseks vaid -ülla-ülla - vooditasuks. Ja mis meil siis maksab voodi kasutamine ühes päris tavalises New Yorgi haiglas? 9880 USD. See on siis ühe öö tasu. Jah, toas on LCD telekas. Ei, toas ei ole mullivanni ega koosolekute ruumi, rääkimata minibaarist, "tasuta" puuviljakorvist ja šampanjast. Tegelikult ei saanud Mary seal üldse süüa, sest enne ega pärast narkoosi mõnda aega pole soovitav süüa. Ja telekas jäi ka vaatamata, sest polnud nagu tuju.

Mary alustas muidugi kunagi perearsti juurest, kellele ta rääkis, et tema arust ta hakkab liiga kergelt hingeldama ja väsib ruttu. Vereanalüüsid olid korras ja perearst soovitas kopse kontrollida. Mary läkski siis kopsuarsti juurde, kes lasi tal puhuda ühte spets kotti ja analüüsis siis seda asja, mis kopsust väljus. Kuna miskit erilist arstile silma ei jäänud, siis saadeti Mary kopsukliinikusse lindi peale jooksma, et südame koormustest teha. Mary siis jooksis seal ja hingeldas, kuni ära väsis, aga pulss ei kerkinud kuskile, mispeale arst arvas, et tal aparaat rikkis. Toodi teine aparaat, Mary jooksis veel ja tulemus sama - surmväsimus, aga pulss nagu puhanud inimesel. Selle peale otsustati Mary saata põhjalikku südamekontrolli, sest siin riigis patsiendist nii lihtsalt ei loobuta. Patsiendil on ju dollarimärgid silmades :) Need perearsti ja kopsuarsti külastused sellel 36-e tuhandesel arvel ei kajastu, seal on ainult tema haigla külastamise tasu.

Mary saabus haiglasse õhtul kell 11 ja lahkus järgmise päeva õhtul kell 7. Nii et tervet ööpäeva ta seal ei viibinud. Et haiglasse nii hilja sisse saada, pidi ta kasutama kiirabi ust (arst enne helistas sinna kiirabisse, et nad Mary sisse laseks).

Patsiendi ilmumine kell 11 õhtul tähendab seda, et tema arvele läheb kiirelt kirja terve ööpäev. Ja kell 12 öösel algab ju järgmine päev. Lihtsa arvutusega olemegi saanud voodi kasutamise tasuks 2 x 9880 USD ehk siis kokku 19 960 USD. Ega Mary õhtul kell 11 kohe voodisse ei saanud muidugi hüpata, aga kelle asi see on. Enne tehti veel natuke uuringuid ka (ega siis teise arsti juures kaalumine-mõõtmine ju ei loe, ikka igas kabinetis, kuhu patsient sisse lükatakse, tuleb need protseduurid uuesti teha). Selle eest, et Mary kasutas haiglasse sisenemiseks kiirabi ust, küsitakse arvel 775 USD.

Mis veel sellel arvel huvitavat on?

Rutiinne EKG 224 USD x 2 = 448.-

röntgen 385 USD

uuringu aparaadi (see kaamera, mis sisse aeti) kasutamine 1100 USD

kardioloogialabori kasutamine (ruum, kus kaamerat Mary sisse aeti) 8600 USD

ja veel mingi asja eest 2 x 2064 = 4128 USD.

Ülejäänu on pudi-padi, summad 1-st 140-ne dollarini. Aga kuna seda pudi-padi on palju (arve on üle meetri pikk eksole), siis kokku saab neist summadest ülejäänud 1448.81 USD.

Uurimise tulemusel teatati Maryle, et tal on süda ilusti korras. Ega ta seda arvet siis muidugi veel näinud polnud ja kuna tal oli olemas kindlustus, siis ta väga nagu ei muretsenudki. See mure muidugi jäi, et ega väsimus ja hingeldamine ära ei kadunud ja arstid ei osanud miskit soovitada, et mida siis veel uurida.

Mõne aja pärast külastas Mary internetis oma kindlustuse lehekülge ja nägi seal, et tema haigla külastamise kohta on ilmunud kaks rida - ühel näidatud arve summaks 24 116.81 USD ja tema omavastutuseks (see summa siis, mida tema käest küsitakse) 500 USD, teisel real arve summaks 36 844.81 USD ja omavastutus 12 728 USD. Nüüd tuli Maryle küll mure. 12 tuhat dollarit pole nii väike summa midagi (eile vaatasime just filmi Walmart - the high cost of low prices, kus räägiti, et Walmarti poe töötaja keskmine AASTApalk on veidi üle 13 tuhande dollari).

Eks siis Mary hakkas helistama vaheldumisi kindlustusse ja haiglasse. Ja kindlustus helistas haiglasse ja nii möödus kuus kuud. Mary kogu aeg mures, et äkki ta käest nõutakse 12 tuhat. Siis sai haiglalt kirja, et kuna ta pole arvet ära maksnud, siis anti see inkassosse. Ei saanud Mary selle peale seekord õnneks infarkti. Asus aga jälle helistama (on küll siin riigis muidu internet ka, aga telefon, fax ja A4 paber on siiski kõvem sõna). Kõigepealt küsis endale ka selle arve, mis tal olevat maksmata. Ja küsis, et ega seal arvel ometi summaks 12 tuhat pole. Haigla väitis, et saatis talle selle arve juba ammu, tigupostiga kahtlemata, aga nad võivad ju uuesti ka saata. Ja et on küll 12 tuhat vaja Maryl maksta. Mary polnud nõus, ütles, et kindlustusest öeldi talle, et 500 dollarit tuleb maksta. Ok, vastas haigla, teeme teile arve siis 500-le :)

Järgmine kõne inkassosse, et ärge veel karistama hakake, las ma enne saan arve kätte ja maksan ära. Inkassopoisid polnud kurjad, jäid selle variandiga nõusse.

Lõpuks jõudis Maryni kaks arvet - üks A4 paberil ja ilma igasuguste selgitusteta summa üle 13 000 USD (algselt küsitud 12 000-le oli mingi kummaline tuhandedollariline maks juurde liidetud) ja teine arve oli seesama pikk ja helesinine, mis pildil on, lõppsummaga, 500 USD. Mary jooksis ruttu haiglasse ja maksis 500 dollarit ära, et rohkem raha ei küsitaks.

Nüüd on sellest aasta möödas ja Maryl lootus, et ehk rohkem tema vastu kellegil nõudeid pole. Kindlustuse kodulehelt nägi Mary oma konto alt, et haiglale maksis kindlustus kogu selle asja eest 8539 USD, mitte 36 tuhat. Jah, siin käibki see asi nii, et haigla või arst saadab kindlustusele arve mingite x-summade peale ja siis kindlustus vastab, et vat meie nii palju ei maksa, me maksame vähem. See on nagu araabia turg - arst ütleb, et maksa 500, patsient (või kindlustus) ütleb, et ei, üle 100 ma ei maksa. Ok, maksa siis 200, ütleb arst. Kuni kokkuleppe saavutamiseni. Suuremate summade puhul muidugi pakuvad advokaadid omavahel summasid ja kohus jagab asja. Nii et kui Maryl enne süda haige polnud, siis arste külastades ta varem või hiljem infarkti saab. Või annab mõni muu koht pidevalt stressile alla. Igatahes on Mary samas seisus, mis enne arsti juurde minekut ja rohkem ta sinna minna ei julge, sest hinnad on ilmselt vahepeal tõusnud ja kindlustus ei maksa kinni enam sentigi, kui sama murega uuesti arsti juurde lähed.

Kirjutan natuke enda arsti juures käimiste kogemustest ka. Kui Eestist kaasavõetud tabletid otsa hakkasid saama, pidin minema perearsti juurde. Arst oli väga rõõmus mind nähes, rääkis esimesed 5 minutit mulle, kui imehea kindlustusfirma olen ma valinud. Siis kaalus, mõõtis vererõhku ja soovis lugeda pulssigi, aga kuna tal polnud ühtegi sekundilugejaga kella ja mul ka polnud, siis pulsilugemine jäi ära. Mina mingit diagnoosi saada ei tahtnud, ainult saatekirja vereanalüüsiks. Ja retsepti tablettide jaoks (mul oli Eestist oma arstilt saadud ingliskeelne kiri kaasas, et mis tablette ma võtan ja mida analüüs viimati näitas). See tegi arsti eriti rõõmsaks, sest ta ei pidanud mulle midagi meditsiinist rääkima, selle asemel sai küsida, et kuskohast ma pärit olen ja avaldada oma arvamust eurooplaste kohta. 15 minutilise nn. konsultatsiooni eest maksin mina 25 USD ja minu kindlustusfirma maksis arstile 200 USD. Vere analüüside tulemuse teadasaamiseks pidin uuesti minema arsti juurde 10-ks minutiks (jälle maksin $25 ja kindlustus maksis seekord $93), postiga ta neid mulle ei saatnud ja telefonis ammugi ei rääkinud, et mis seal oli. Interneti kasutamise kasulikkust ei ole siin suudetud arstidele vist selgitada, sest selle eest talle ju kindlustus ei maksa. Kindlustus maksab selle eest, et patsient astub uksest sisse. Mida rohkem kordi astub, seda suurem papp tuleb.

Naistearsti juures käisin ka, täitsa tavaline läbivaatus läks kindlustusele maksma 463 USD. 

Kui ükskord käisin ilma kindlustuseta arsti juures vereproovi tegemas, siis öeldi, et see maksab 63 USD. Arve tuli koju, peal summaks 105 USD. Tuli siis jälle helistada siia-sinna ja saadetigi uus arve - vereproov 105 USD miinus allahindlus 42 USD, summa 63 USD. Ausalt, see ei tee üldse rõõmsat tuju, kui arveid saadetakse suvaliselt, esialgsed kokkulepped ei loe ja pole mingi ime, kui kord juba makstud arve ilmub välja inkassofirma käest, kes oma teenustasu sinna juurde keevitab ja sina pead siis võtma töölt vaba päeva, et käia läbi kõik asjaga seotud ametnikud tõestamaks, et oled juba maksnud ja et kokkulepitud summa oli just selline. On ju haige äri? 

Maksad kindlustusele pool oma palgast (liialduseta) ja pärast vaata ise, kuidas tõestad, et sul on natuke õigus ikka tagasi ka saada. Jah, ma olen Michael Moore'i "Sickot" vaadanud. Täpselt nii haige see meditsiin siin ongi. Eesmärgiks pole mitte inimese ravi (arst ei vastuta) vaid raha kogumine (ennekõike) kindlustusfirmadele ja arstidele. Mu mehele ütles üks ta sõber - kui arsti juurde lähed, siis ära minu naise juurde mine - ta õppis arstiks ainult selleks, et head raha teenida. Ja ta pole ainus. Kuidas leida üles need arstid, kes tõesti tahavad ravida, kes Hippocratese vannet andes mõtlesid seda tõsiselt? Praegu on patsient nagu turist (rahakott) Egiptuses, keda kõik arstid (kaupmehed) tahavad oma kätte saada ja siis võimalikult paljude oma sõprade (teiste kaupmeeste) juurde edasi saata, et äri käiks ja käsi peseks kätt. Kätepesu raha tuleb patsiendilt, kes maksab maksu ja kelle õigus kindlustuselt mingit raha saama hakata hakkab kehtima kolm kuni kuus kuud peale kindlustuslepingu tegemist. Ja seoses sellega on siin saanud kombeks võtta inimene tööle ning lasta ta lahti 1 päev enne kuue kuu möödumist, et ettevõttel ei tekiks rahalisi kohustusi inimese ees.

Ja kogu see bürokraatia näib olevat loodud selleks, et asi võimalikult vahtu kloppida ja segaseks ajada. Et kõik näeks, kui usin "töötegemine" käib ja keegi ei saaks aru, mille eest raha küsitakse. Papa Vestman ütles küll kunagi, et "Õhk ei maksa midagi", aga mulle tundub, et siin riigis läheb enamus raha just õhu kinnimaksmiseks.

Mul pole midagi selle vastu, et arstiabi eest maksta, aga kuskilt maalt on ikka piir. Tahaks ju ise ka oma raha eest midagi saada, mitte kellegi üle mõistuse ulatuvaid meditsiini mitte puutuvaid kulusid kinni maksta.

Nii et kui tahate ennast eriti ebakindlalt tunda - kindlustage ennast :)

Oma kohtumistest USA arstidega ja metsiini bürokraatiast on kirjutanud ka Askeldaja (arsti juures käimisest ja hambakindlustusest), Pirjo ja Epp (tervisekindlustusest ja bürokraatiast). Ja veel Epult paar vahvat lugu Hobokeni kiirabist.

Kohalik vaikelu.

Parkimisplats poodide keskel.

Happy New Year from New York!

Lõpuks jõudis meile ka uus aasta.

Olime selle puhul Astoria pargis, jõime šampust ja vaatasime Manhattanilt paistvat ilutulestikku.

***

We greeted New Year in Astoria Park, had some champagne with us and enjoyed fireworks in Manhattan sky.

Pargist tulles nägime lumemeest, kes rahulikult põõsa all pikutas.
Eks me kõik oleme tiba väsinud nüüd.

Head uut aastat!

***

On our way home we came across a snowman, peacefully resting under the bushes.

Looks like we were not the only ones to have champagne :)

Happy New Year!