11 jaanuar 2008

Haige äri.

Nagu pealkirjast näha, tuleb seekord juttu meditsiinist. Õnneks ma ise ei vaja arsti rohkem, kui kaks korda aastas, et ta mulle retsepti kirjutaks ja korra aastas vereproovi teeks. Aga kõigil nii ilus elu pole. Ja mõnedel muidugi on veel ilusam, kellel üldse pole arsti vaja.

Ma juhtusin ühe meie perekonnatuttava (nimetame teda siinkohal Maryks) juures nägema arvet haiglast (see arve on siin pildi peal) ja küsisin järgi ta käest, et mis värk on.

USA-s mõnda aega elanud inimestele pole järgnev jutt muidugi mingi üllatus. Aga Eestis elavate inimeste jaoks kirjutan varakult harjumiseks mõnedest summadest, et kui seal ka hakkavad kindlustusfirmade omanikud, arstid ja ravimifirmade omanikud tahtma omale peakorterit kesklinna pilvelõhkujasse, seisusele vastavat maja-autot-jahti-lennukit-naist-koera, et te selleks seal siis valmis oleks (õppige ravimtaimi näiteks tundma ja elage tervislikult).

Pildil on niisiis ühe südameuuringu arve, võrdluseks on kõrval mõõdulint, pikkusega 1m. Uuring tehti haiglas, kestis ühe päeva. Maryle tehti kohalik narkoos, tema nahka tehti väike auk ja veresoonde pisteti tilluke kaamera, mis ujus südamesse ja näitas ekraanil, milline kaunis süda inimesel on ja mis seal parasjagu toimub. Ilmselt sai veresoonte seisundile ka hinnangut anda.
Arve summa on 36 844.81 dollarit.

Kuna mina olin kunagi raamatupidaja, siis on mul ilmselt elu lõpuni vajadus lugeda igasugused arved otsast lõpuni läbi. Niisiis, mida see arve sisaldab?

Kõige suurem summa ei lähe mitte kalli aparatuuri kasutamiseks vaid -ülla-ülla - vooditasuks. Ja mis meil siis maksab voodi kasutamine ühes päris tavalises New Yorgi haiglas? 9880 USD. See on siis ühe öö tasu. Jah, toas on LCD telekas. Ei, toas ei ole mullivanni ega koosolekute ruumi, rääkimata minibaarist, "tasuta" puuviljakorvist ja šampanjast. Tegelikult ei saanud Mary seal üldse süüa, sest enne ega pärast narkoosi mõnda aega pole soovitav süüa. Ja telekas jäi ka vaatamata, sest polnud nagu tuju.

Mary alustas muidugi kunagi perearsti juurest, kellele ta rääkis, et tema arust ta hakkab liiga kergelt hingeldama ja väsib ruttu. Vereanalüüsid olid korras ja perearst soovitas kopse kontrollida. Mary läkski siis kopsuarsti juurde, kes lasi tal puhuda ühte spets kotti ja analüüsis siis seda asja, mis kopsust väljus. Kuna miskit erilist arstile silma ei jäänud, siis saadeti Mary kopsukliinikusse lindi peale jooksma, et südame koormustest teha. Mary siis jooksis seal ja hingeldas, kuni ära väsis, aga pulss ei kerkinud kuskile, mispeale arst arvas, et tal aparaat rikkis. Toodi teine aparaat, Mary jooksis veel ja tulemus sama - surmväsimus, aga pulss nagu puhanud inimesel. Selle peale otsustati Mary saata põhjalikku südamekontrolli, sest siin riigis patsiendist nii lihtsalt ei loobuta. Patsiendil on ju dollarimärgid silmades :) Need perearsti ja kopsuarsti külastused sellel 36-e tuhandesel arvel ei kajastu, seal on ainult tema haigla külastamise tasu.

Mary saabus haiglasse õhtul kell 11 ja lahkus järgmise päeva õhtul kell 7. Nii et tervet ööpäeva ta seal ei viibinud. Et haiglasse nii hilja sisse saada, pidi ta kasutama kiirabi ust (arst enne helistas sinna kiirabisse, et nad Mary sisse laseks).

Patsiendi ilmumine kell 11 õhtul tähendab seda, et tema arvele läheb kiirelt kirja terve ööpäev. Ja kell 12 öösel algab ju järgmine päev. Lihtsa arvutusega olemegi saanud voodi kasutamise tasuks 2 x 9880 USD ehk siis kokku 19 960 USD. Ega Mary õhtul kell 11 kohe voodisse ei saanud muidugi hüpata, aga kelle asi see on. Enne tehti veel natuke uuringuid ka (ega siis teise arsti juures kaalumine-mõõtmine ju ei loe, ikka igas kabinetis, kuhu patsient sisse lükatakse, tuleb need protseduurid uuesti teha). Selle eest, et Mary kasutas haiglasse sisenemiseks kiirabi ust, küsitakse arvel 775 USD.

Mis veel sellel arvel huvitavat on?
Rutiinne EKG 224 USD x 2 = 448.-
röntgen 385 USD
uuringu aparaadi (see kaamera, mis sisse aeti) kasutamine 1100 USD
kardioloogialabori kasutamine (ruum, kus kaamerat Mary sisse aeti) 8600 USD
ja veel mingi asja eest 2 x 2064 = 4128 USD.

Ülejäänu on pudi-padi, summad 1-st 140-ne dollarini. Aga kuna seda pudi-padi on palju (arve on üle meetri pikk eksole), siis kokku saab neist summadest ülejäänud 1448.81 USD.

Uurimise tulemusel teatati Maryle, et tal on süda ilusti korras. Ega ta seda arvet siis muidugi veel näinud polnud ja kuna tal oli olemas kindlustus, siis ta väga nagu ei muretsenudki. See mure muidugi jäi, et ega väsimus ja hingeldamine ära ei kadunud ja arstid ei osanud miskit soovitada, et mida siis veel uurida.
Mõne aja pärast külastas Mary internetis oma kindlustuse lehekülge ja nägi seal, et tema haigla külastamise kohta on ilmunud kaks rida - ühel näidatud arve summaks 24 116.81 USD ja tema omavastutuseks (see summa siis, mida tema käest küsitakse) 500 USD, teisel real arve summaks 36 844.81 USD ja omavastutus 12 728 USD. Nüüd tuli Maryle küll mure. 12 tuhat dollarit pole nii väike summa midagi (eile vaatasime just filmi Walmart - the high cost of low prices, kus räägiti, et Walmarti poe töötaja keskmine AASTApalk on veidi üle 13 tuhande dollari).

Eks siis Mary hakkas helistama vaheldumisi kindlustusse ja haiglasse. Ja kindlustus helistas haiglasse ja nii möödus kuus kuud. Mary kogu aeg mures, et äkki ta käest nõutakse 12 tuhat. Siis sai haiglalt kirja, et kuna ta pole arvet ära maksnud, siis anti see inkassosse. Ei saanud Mary selle peale seekord õnneks infarkti. Asus aga jälle helistama (on küll siin riigis muidu internet ka, aga telefon, fax ja A4 paber on siiski kõvem sõna). Kõigepealt küsis endale ka selle arve, mis tal olevat maksmata. Ja küsis, et ega seal arvel ometi summaks 12 tuhat pole. Haigla väitis, et saatis talle selle arve juba ammu, tigupostiga kahtlemata, aga nad võivad ju uuesti ka saata. Ja et on küll 12 tuhat vaja Maryl maksta. Mary polnud nõus, ütles, et kindlustusest öeldi talle, et 500 dollarit tuleb maksta. Ok, vastas haigla, teeme teile arve siis 500-le :)

Järgmine kõne inkassosse, et ärge veel karistama hakake, las ma enne saan arve kätte ja maksan ära. Inkassopoisid polnud kurjad, jäid selle variandiga nõusse.

Lõpuks jõudis Maryni kaks arvet - üks A4 paberil ja ilma igasuguste selgitusteta summa üle 13 000 USD (algselt küsitud 12 000-le oli mingi kummaline tuhandedollariline maks juurde liidetud) ja teine arve oli seesama pikk ja helesinine, mis pildil on, lõppsummaga, 500 USD. Mary jooksis ruttu haiglasse ja maksis 500 dollarit ära, et rohkem raha ei küsitaks.

Nüüd on sellest aasta möödas ja Maryl lootus, et ehk rohkem tema vastu kellegil nõudeid pole. Kindlustuse kodulehelt nägi Mary oma konto alt, et haiglale maksis kindlustus kogu selle asja eest 8539 USD, mitte 36 tuhat. Jah, siin käibki see asi nii, et haigla või arst saadab kindlustusele arve mingite x-summade peale ja siis kindlustus vastab, et vat meie nii palju ei maksa, me maksame vähem. See on nagu araabia turg - arst ütleb, et maksa 500, patsient (või kindlustus) ütleb, et ei, üle 100 ma ei maksa. Ok, maksa siis 200, ütleb arst. Kuni kokkuleppe saavutamiseni. Suuremate summade puhul muidugi pakuvad advokaadid omavahel summasid ja kohus jagab asja. Nii et kui Maryl enne süda haige polnud, siis arste külastades ta varem või hiljem infarkti saab. Või annab mõni muu koht pidevalt stressile alla. Igatahes on Mary samas seisus, mis enne arsti juurde minekut ja rohkem ta sinna minna ei julge, sest hinnad on ilmselt vahepeal tõusnud ja kindlustus ei maksa kinni enam sentigi, kui sama murega uuesti arsti juurde lähed.

Kirjutan natuke enda arsti juures käimiste kogemustest ka. Kui Eestist kaasavõetud tabletid otsa hakkasid saama, pidin minema perearsti juurde. Arst oli väga rõõmus mind nähes, rääkis esimesed 5 minutit mulle, kui imehea kindlustusfirma olen ma valinud. Siis kaalus, mõõtis vererõhku ja soovis lugeda pulssigi, aga kuna tal polnud ühtegi sekundilugejaga kella ja mul ka polnud, siis pulsilugemine jäi ära. Mina mingit diagnoosi saada ei tahtnud, ainult saatekirja vereanalüüsiks. Ja retsepti tablettide jaoks (mul oli Eestist oma arstilt saadud ingliskeelne kiri kaasas, et mis tablette ma võtan ja mida analüüs viimati näitas). See tegi arsti eriti rõõmsaks, sest ta ei pidanud mulle midagi meditsiinist rääkima, selle asemel sai küsida, et kuskohast ma pärit olen ja avaldada oma arvamust eurooplaste kohta. 15 minutilise nn. konsultatsiooni eest maksin mina 25 USD ja minu kindlustusfirma maksis arstile 200 USD. Vere analüüside tulemuse teadasaamiseks pidin uuesti minema arsti juurde 10-ks minutiks (jälle maksin $25 ja kindlustus maksis seekord $93), postiga ta neid mulle ei saatnud ja telefonis ammugi ei rääkinud, et mis seal oli. Interneti kasutamise kasulikkust ei ole siin suudetud arstidele vist selgitada, sest selle eest talle ju kindlustus ei maksa. Kindlustus maksab selle eest, et patsient astub uksest sisse. Mida rohkem kordi astub, seda suurem papp tuleb.

Naistearsti juures käisin ka, täitsa tavaline läbivaatus läks kindlustusele maksma 463 USD. 

Kui ükskord käisin ilma kindlustuseta arsti juures vereproovi tegemas, siis öeldi, et see maksab 63 USD. Arve tuli koju, peal summaks 105 USD. Tuli siis jälle helistada siia-sinna ja saadetigi uus arve - vereproov 105 USD miinus allahindlus 42 USD, summa 63 USD. Ausalt, see ei tee üldse rõõmsat tuju, kui arveid saadetakse suvaliselt, esialgsed kokkulepped ei loe ja pole mingi ime, kui kord juba makstud arve ilmub välja inkassofirma käest, kes oma teenustasu sinna juurde keevitab ja sina pead siis võtma töölt vaba päeva, et käia läbi kõik asjaga seotud ametnikud tõestamaks, et oled juba maksnud ja et kokkulepitud summa oli just selline. On ju haige äri? 

Maksad kindlustusele pool oma palgast (liialduseta) ja pärast vaata ise, kuidas tõestad, et sul on natuke õigus ikka tagasi ka saada. Jah, ma olen Michael Moore'i "Sickot" vaadanud. Täpselt nii haige see meditsiin siin ongi. Eesmärgiks pole mitte inimese ravi (arst ei vastuta) vaid raha kogumine (ennekõike) kindlustusfirmadele ja arstidele. Mu mehele ütles üks ta sõber - kui arsti juurde lähed, siis ära minu naise juurde mine - ta õppis arstiks ainult selleks, et head raha teenida. Ja ta pole ainus. Kuidas leida üles need arstid, kes tõesti tahavad ravida, kes Hippocratese vannet andes mõtlesid seda tõsiselt? Praegu on patsient nagu turist (rahakott) Egiptuses, keda kõik arstid (kaupmehed) tahavad oma kätte saada ja siis võimalikult paljude oma sõprade (teiste kaupmeeste) juurde edasi saata, et äri käiks ja käsi peseks kätt. Kätepesu raha tuleb patsiendilt, kes maksab maksu ja kelle õigus kindlustuselt mingit raha saama hakata hakkab kehtima kolm kuni kuus kuud peale kindlustuslepingu tegemist. Ja seoses sellega on siin saanud kombeks võtta inimene tööle ning lasta ta lahti 1 päev enne kuue kuu möödumist, et ettevõttel ei tekiks rahalisi kohustusi inimese ees.

Ja kogu see bürokraatia näib olevat loodud selleks, et asi võimalikult vahtu kloppida ja segaseks ajada. Et kõik näeks, kui usin "töötegemine" käib ja keegi ei saaks aru, mille eest raha küsitakse. Papa Vestman ütles küll kunagi, et "Õhk ei maksa midagi", aga mulle tundub, et siin riigis läheb enamus raha just õhu kinnimaksmiseks.

Mul pole midagi selle vastu, et arstiabi eest maksta, aga kuskilt maalt on ikka piir. Tahaks ju ise ka oma raha eest midagi saada, mitte kellegi üle mõistuse ulatuvaid meditsiini mitte puutuvaid kulusid kinni maksta.

Nii et kui tahate ennast eriti ebakindlalt tunda - kindlustage ennast :)

Oma kohtumistest USA arstidega ja metsiini bürokraatiast on kirjutanud ka Askeldaja (arsti juures käimisest ja hambakindlustusest), Pirjo ja Epp (tervisekindlustusest ja bürokraatiast). Ja veel Epult paar vahvat lugu Hobokeni kiirabist.

18 kommentaari:

killuke ütles ...

Olen siin teisel pool piiri kuulnud jah neid arstide juures käimise probleeme ning tänan õnne, et Kanadas on arstiabi (peaaegu) tasuta. Peaaegu sellepärast et teatud asjade eest pead ise maksma (kuigi need summad ei ulatu sellisesse mastaapi). Valitsus tõmbab pisut koomale ning näiteks paar aastat tagasi pidi silmaarsti juures käimise eest maksma hakkama (kuigi lapsed kuni 18 saavad seda tasuta). Hambaarst on muidugi hirmkallis. Tean nii mõndagi, kes ootavad aga oma järgmist Eesti reisi...
Muidugi on neid, kes ei jõua seda riiklikku arstiabi ära kiruda, kuid siiani ei saa ma küll nuriseda. Õnneks pole midagi tõsist juhtnud ka (peale sünnituste :) Üha rohkem räägitakse privaatravist, kuid see pole eriti vedu võtnud.
Enamasti on töö kaudu olemas tervisekindlustus, millest osa maksab tööandja ja olenevalt kindlustustüübist makstakse teatud osa näiteks hambaravist, ravimitest, silmaarsti käikudest jne. kinni (näiteks mina pean ainult CAD$3 maksma ravimite eest, mis arst välja kirjutanud on - samas maksab mu kuus migreenitabletti üle $100).

killuke ütles ...

Lugesin neid teisi lugusid ja tuli meelde, et olen siiski haiglas üle öö opil olnud, kusjuures kirurgiks oli üks kanada-eestlane. Väga kena kogemus (kui seda üks op saab olla, ilmselt sellepärasti ongi see kuhugi ajusoppi peitu pugenud), kui välja arvata see, et järgmisel päeval ronisin kenasti voodist välja ning ruttasin juba koju (kus ma nädal aega ei suutnud õieti liikudagi). Aga voodikohad on kallid, mis sest et ise ei pea maksma... Peale sünnitustki olin juba järgmisel päeval kodus.

Elviina's blog ütles ...

Vaat sul lops ja mina arvasin, et siin Soomes elan kap.riigis. Selle jutu taustal oleme me ju lihtsalt peaaegu Utoopias. Hambaarsti arve on kõvasti alla 50 euro ja kui mind kord viidi kiirabiga haiglasse siis maksin ainult 9 eurot lõbu eest. Korra olen olnud üleöö, aga see oli marga ajal ja mäletan ei olnud nii hirmutav.

Reede ütles ...

Silmaarst siin ka enamasti kindlustuse alla ei käi, nagu hambaarstki. Hambaarsti juures mul ka õnneks pole vaja olnud käia, ainult puhastamas vahel käin ja see maksab $75. Mu mehel oli ükskord igemepõletik, siis tal läks ravi maksma $200.
USA inimesed lähevadki Kanadasse ravile :) Ja Sicko filmis käis Michael Moore grupi USA haigetega Kuubas haiglas. Muuhulgas käisid nad ka apteegis, kus tabletid, mis USA-s maksavad $120, maksid seal alla 5-e USA sendi.
Ma siin ei oota sugugi, et arstiabi mulle tasuta oleks, aga et need summad on nii absurdsed ja et neid võetakse laest - sellega ma ei suuda leppida. Muidugi on sellel oma efekt - alguses lajatatakse sulle 100 tuhandene arve ja kui see siis vaidlemiste käigus 50-le tuhandele alandatakse, siis tekib tunne, et näed, sain poolmuidu :)
Ja et esialgsed summade kokkulepped ei kehti, siis tekibki inimeses hirm, kui ta mõnda arsti näeb lähenemas :) Sest ta ei tea, millised nõuded talle pärast arstiga suhtlemist esitatakse. Arstil peaks muidugi ka vastutus olema ja talle tasumine peaks sõltuma ravi tulemusest.
Haiglasse minek võib vabalt tähendada pankroti poole tüürimist.
Aga kui inimene saab juba väga vanaks, siis hakkavad arstid tegema talle vähempakkumisi :) Mu mehe eelmine majaperemees (83- aastane), kellega ta sai heaks sõbraks, pidi minema südameopile ja siis talle tuli postiga ja telefonis iga päev erinevatelt arstidelt pakkumisi, et kui väikese raha eest nemad talle opi teeks ja kas ta juba täna ei tahaks nende juurde minna. Et saaks enne surma veel inimeselt mingi raha kätte. No tekkis selline tunne. Noorematele selliseid pakkumisi millegipärast ei tehta :)

Ingrid ütles ...

Sõnu ei leia!
Aga see, mida sa Kuuba meditsiinist rääkisid... Ma saan üldiselt aru sotsialistlike maade arstide missioonitundest, sest õppimsel arstiks polnud motivatsiooniks raha.
Aga eks tasapisi on jõudnud see kapitalistlik mõtlemine ka Eestisse ja usun, et praegu on tunduvalt vähem noori valinud arsti elukutse puhtalt kutsumusest meditsiini vastu. Hakkab domineerima materiaalne huvi.

Võrdluseks sinu toodud üheöö arvele kardioloogilisel uuringul teeb meie uneuuringukeskus üheöö uuringud 4000 krooni eest. Sinna kuulub entsefalograafiline monitooring, Holtermonitooring (EKG+ vererõhk), andmete töötlus, arstlik nõu ja vajadusel ravimite väljakirjutamine. Seda uuringut haigekassa veel ei toeta, sest ei pea unehäireid oluliseks tervisehädaks.

Reede ütles ...

Kuuba on muidugi teine äärmus, sama, mis meil nõuka-ajal oli. Pikad järjekorrad ja konjaki-šokolaadi tassimine arstile. Ja hüpohondrikutel oli hea põli :) Samas, arstiks ilmselt õpiti jah huvist eriala vastu.
Minu arvates ei peaks olema kindlustusfirmade eesmärgiks (hiigel)kasumi saamine vaid inimeste kindlustamine. Praegu tundub, et ennekõike tuleb kinni maksta kõik meditsiini mitte puutuv ja siis vaadatakse, kas jääb mõni tilk ka arstiabile. Arsti, kes tegelikult pole huvitatud inimese ravimisest vaid ainult rahast, loen ma ka meditsiini mittepuutuvaks isikuks. Pluss igasugused juhatuse esimehed ja hunnikute viisi bürokraate ning kontorid kallitel pindadel (siin siis Manhattani keskel - Manhattanil on hulgem pilvelõhkujaid, kus paiknevad kindlustusfirmade peakorterid).
See pole loogiline, et kindlustusfirma juhile makstakse lahkumishüvitist pool miljonit ja patsiendile öeldakse, et me ei saa teie ravi kinni maksta, sest vahendeid ei jätku. Muidugi ei jätku, kui pumba juures olevad inimesed on ahned. Või mängitakse raha börsil maha.

Askeldaja ütles ...

Hämmastav on see, kui palju ameeriklasi peab siinset süsteemi maailma parimaks ja arvab, et Euroopa "sotsialistlik" süsteem on juba paha ja ebaõiglane, sest sinu raha kasutatakse kellegi teise ravimiseks. Just nagu siinse erakindlustussüsteemi puhul ei läheks sinu raha kindlustusfirmade nuumamiseks ja teiste inimeste raviks... Ja ma ei usu, et USA ravikvaliteedilt Euroopast eriti üle on.

Aga see meetripikkune arve tuletas mulle meelde seda aega, kui me veel Shveitsis elasime. Mu mehel oli au seal haiglas viibida ja pärast oli arve ka meeter pikk, sest iga jumala vatitups ja kummikinnas oli seal eraldi kirjas :)

Reede ütles ...

Eks siin riigis on põlvkondade pikkuse kogemusega ärimehi hulgim ja küll nemad juba rahvale oskavad asju näidata sellises valguses, nagu neile kasulik on :)
Selle poolest on Moore'i filmid head, et ehk need siiski panevad inimesi natuke laiemalt igasuguste asjade üle järele mõtlema. Et igal tehingul on kaks poolt ja kas ikka mõlemad pooled saavad kasu. Ja et äkki sotsialismis on ka midagi head.
Mina eelistan meetripikkust arvet üherealisele arvele :) Et ma näeks, mille eest minult raha küsitakse. Mary sai ju esimesena arve, kus oli lihtsalt kaks rida - teenustasu südameuuringu eest 12 000 + tax 1000, kokku 13 000. Kusjuures mingit tax'i ei peaks meditsiiniteenuste pealt minema (veel). Teise arve pealt oli siis näha, mille eest raha küsitakse.
Imelik on see, et kindlustusfirma ei vaevu kontrollima, kas patsient tegelikult ka sai kõik need teenused, mille eest haigla neilt raha küsib. Sest kui Mary helistas kindlustusse ja ütles, et haigla arvel on kaks ööd kirjas, aga tema polnud seal ühte ööpäevagi, siis kindlustuse ametnik vastas, et haigla saatis meile sellise arve ja kõik. Et helistage haiglasse, kui arvel midagi valesti on. Haiglas muide vastati selle küsimuse peale, et "meil on sellise uuringu puhul ette nähtud, et inimene on kaks ööpäeva haiglas". Õnneks oli Maryl haiglast saadud paber sealt lahkumise kuupäeva ja kellaajaga. Ma mõtlen seda, et kui Mary oleks miljardär ja tal kama, mis arved tulevad, maksab see 13 tuhat ära ja kindlustus maksab ka haiglale nõutud summa, siis miks kindlustus ei ole huvitatud raha kokkuhoiust (st laseb ennast petta). Kõik ju teavad, et pidev petmine käib. Kummaline äri :)

mermaid ütles ...

Mul ka Inglismaal haiglaskäik seljataga.. ma ei maksnud midagi.. lisaks sain veel hunniku ravimeid..ka kahte sorti valuvaigisteid, et "äkki läheb vaja". Rääkimata hunnikutest plaastritest...mul siiani veel järg ees :D

Eppppp ütles ...

Inglismaal on väga hea haiglate ja ravimite süsteem. Olen ise kogenud ja ka Sicko film rääkis sellest.

nonsie ütles ...

Kraaklesin minagi eile pea p2ev otsa kindlustusfirmaga teemal arved ja teenused. See summa, mis endal maksta tuleb on erinev kui v6rrelda neid, mis arst v2lja saadab, mulle koju k2tte tulevad v6i internetist uuritavad on. M2rks6nad nagu co-payment, allowed amount, covered amount, deducted amount, allowed network/out-of-network jne ajavad segadusse ka raamatupidaja:P

Anonüümne ütles ...

huvitav. kui mina olin mõni aasta tagasi USAs, siis olin töökoha poolt kindlustatud BlueCross/BlueShield firmaga ja mul oli nimekiri haiglatest ja arstidest ning nende taga % kui palju kindlustus ravikulusid kompenseerib. näiteks käisin 2x operatsioonil sellises haiglas, mille taga oli märgitud, et makstakse kinni 100% ja täpselt nii see oli. mul läks kokku u 10 000$, millest ma ei maksnud mitte ühtegi senti! mulle saadeti koju detailne arve, millel oli kirjas, et see on lihtsalt informatsiooniks ja kõik on makstud kindlustuse poolt. mäletan, et oli küll mingi lühike aeg, kui pidin ootama kindlustuse otsust, kas nad kompenseerivad selle või mitte, aga see "jah" vastus tuli suht ruttu ja valutult. ning lausa kaks korda! ravimite peale anti ka mingi sooduskaart.
minul on sellest kindlustusevärgist ainult head mälestused, sest mul vist vedas? sõbrannal oli küll jubedam lugu, kus ta kukkus pea katki ja kiirabi pidi järgi tulema ning esmaabis õmmeldi ja tehti igasugused testid, milleks isegi luba ei küsitud (nt rasedustest) ja pärast saadeti arve 2000$ peale. kindlustust tal tol hetkel polnud. kuid ta sai haiglaga kokku leppida, et maksab iga kuu 200$ ja nii oligi.

kas selline erinev kompenseerimise protsent vastavalt haiglale on siis ainult teatud firmadel? kas teile ei antud mingit sellist arstide/haiglate nimekirja?

L ütles ...

Inglismaal on absurdne susteem just selleparast, et koik on tasuta. Koik ei saa tasuta olla, midagi peavad inimesed ikka ise ka maksma, muidu kukub ju susteem kokku (mida ta siin Inglismaal ka kindlasti tulevikus teeb). Kui minul mingi tosine tervisehada esile tuleks lendan kohe Austraaliasse. Muude maade tervisesusteeme ei usalda absoluutselt.

Reede ütles ...

Mu mehel oli eelmise töökoha kaudu ka selline kindlustus, kus midagi ei pidanud maksma, ka co-paymenti mitte. Nüüd uues töökohas on selline, kus tuleb maksata co-paymenti $25 iga kord, kui arsti uksest sisse astud. Kuna meil pole mingeid erilisi õnnetusi ega raskeid haigusi olnud, siis kindlustusega kemplema pole eriti pidanud. Kui esimest korda arsti juurde läksin, siis kindlustus saatis mulle kirja, kus pidin kinnitama, et ma enne sellise asja pärast arsti juures käinud pole või kui olen, siis saatma teiste kindlustuste ja kõlastatud arstide kohta andmed. Ma tegin sõna "no" ette linnukese ja panin allkirja ja saatsin kirja neile tagasi. Hiljem nad väitsid, et nad ei saa maksta mu kulusid kinni, sest nad pole seda kirja (minu vastust) postiga saanud. Siis tuli vaielda mitme inimesega ja iga kord panime omale kirja, et kellega rääkisime ja mis kell helistasime :) Aga maksma ma lõpuks midagi ei pidanud ja nad jätsid mind rahule. Hilisemad arsti juures käimised maksid nad kinni.
Ükskord mu mees mõtles, et laseks teha ühe uuringu ja väikese opi, aga ta enne küsis kindlustusest järgi, kas need maksavad selle eest ja need keeldusid. Arst ütles, et kogu see värk läheks maksma umbes $20 000 (vooditasu sealhulgas $12 000) ja on võimalus, et op ebaõnnestub. Mu mees siis loobus sellest. Läks hoopis Eestisse ja maksis selle eest $1000 (12 000 krooni sel ajal).
Maryl käis see ühe arsti juurest teise juured saatmine nii kiirelt (samal päeval), et ta ei taibanud kindlustusse helistada ja järgi küsida, et kas nad maksavad seda uuringut kinni. Ja palju see üldse maksma võiks minna. Arste ka ei huvitanud, et kes selle eest maksab (nemad saavad oma raha ju nii või teisiti kätte - kas kindlustuselt või siis inkassofirma kaudu inimeselt).

KATRIN ütles ...

Eestis on lõpuks üsna hea elada. :)

Anonüümne ütles ...

Elan isegi siin suure lombi taga, ja ka minul on paar lugu varuks seoses meditsiiniga. Muidugi summad pole nii hullud kui eelnevate lugude puhul, aga raha on see siiski ja mul tõusevad kõik karvad peas püsti, kui mõtlen kui haige tervisekindlustuse süsteem Ameerikas on... Käisin ise hiljuti tavalises günekoloogilises kontrollis (soovitav on ju iga aasta käia...), mis Eestis ei maksa midagi. Üllatus, üllatus hiljem sain arve 810.- dollarit. Mehel oli puuk jala pealt hammustanud, läks esmaabiruumi, kus pidi 5h ootama, sees oli nii oma 5 mintsa, anti vale rohi ja hiljem saime arve üle 1000.- dollari. Meie õnneks kindlust maksis umbes 700.- kinni. Hiljem pidi ikka oma arsti juurde minema, kes õiged rohud määras. Kõik need aastad, mis olen siin elanud, lood on enam-vähem samad, hoiad hinge kinni, et midagi hullu ei juhtuks ja iga kord kui saan arve, vannun miks ma küll Eestist ära läksin. Siin riigis ikka paljud asjad mädanevad...

marika ütles ...

Ingridi jutule kommentaariks: minu mehe uneuuringud vältasid 3 päeva ja läksid meile maksma 0 krooni, aga see oli juba aastal 2004. Otsus nende uuringute maksumus haigete endi õlule jätta tuli hiljem. Aga statistika järgi on uneapnoe väga paljude avariide põhjuseks, nii et ntx soomes pööratakse juba sellele väga suurt tähelepanu, loodetavasti ka meil varsti..

Anonüümne ütles ...

Askeldaja - kes see sul siin raagib et USA susteem parim on? Mina kull ei ole kuulnud - vt viimase aasta Washington Post/WSJ/NYT - koik kurdavad et midagi kardinaalset tuleb ettevotta siinse susteemiga.

Palju oleneb sellest milline kindlustus sul on. Mina maksan beebipillide eest $20 kolme paki eest ning muud arsti juures kaigud on suht normaalsed.
Teiseks, arstid peavad su saatma edasi kui nad ei ole kindlad mis sul viga on sest mitmed-setmed patsiendid on hiljem nad kohtusse kaevanud. Nt arst ei leia midagi ja utleb et kullap on korras, hiljem tuleb mingi jama valja nign siis saadab arsti suudistada et varem jaole ei saanud.