ÜRO aed

Eile algas Eesti eesistumine ÜRO Julgeolekunõukogus. Oleme mõnda aega jälle rohkem pildil ja diplomaatidel on väga pikad päevad. Mina ei ole diplomaat, mina olen taustajõud.

Ühel päeval käisin üle hulga aja ÜRO peahoones. Meie esindusel on seal postkast, kuhu ÜRO ja selle juurde kuuluvad asutused saadavad kirju ja brošüüre. Suurest osast paberile trükitud asjadest oleme küll lahti saanud, aga kogu paberimajanduse likvideerimine minu eluajal vist ei juhtu (miks ameeriklastele tšekkide kirjutamine küll rõõmu pakub, arumaisaa). 

Ma polnud seda postkasti kuu aega kontrollinud ja kui nüüd läksin vaatama, oli see tühi. Õnn ja rõõm :) See postkast asub korrusel nimega 3rd basement, mis tähendab kolmandat korrust ÜRO peahoones maa all. 1st basement asub maale kõige lähemal, 3rd basement siis veel kaks korrust maasügavusse minna. Miinuskorrused. Seal maa all päris palju asutusi, muuhulgas ka keeleõppekeskus. ÜRO töötajad saavad seal kõiki ÜRO töökeeli õppida tasuta.

Kuna oli ilus ilm, siis tegin tiiru ka ÜRO aias. Seal peale töömeeste kedagi polnud. Koroonapaus ÜRO peahoones kestab juuni lõpuni. 

Aeg enda jaoks

Hell Gate Bridge, raudteesild aastast 1912.

 Tänu koroonakriisile on tekkinud oluliselt rohkem vaba aega. Varem tööle sõitmiseks ja poes käimiseks kulunud aja sai nüüd logelemiseks võtta. Ma küll kahjuks kulutasin osa sellest ajast koroona põdemisele, aga ju siis oli seda puhkust ka vaja. Esialgu jätkame ka pausi lainel ja kontorisse iga päev ei lähe. Vahel siiski tuleb minna, sest päris kõiki asju kodus teha ei saa. ÜRO kohtumised toimuvad virtuaalselt juuni lõpuni. Nii tahaks juba Eestisse minna. Isegi kui keegi mind seal näha ei taha :) New York on hetkel ju sama halva mainega kui Wuhan.

Õunapuud on tänaseks peaaegu ära õitsenud.

Olen peaaegu iga päev olnud pargis umbes kaks tundi, osa sellest staadionil ja osa pargis ringi käies. Ilmad olid päris head, kui paar lausvihma päeva välja arvata. No ja vahel oli tuul ka tormi mõõtu. Aga nende ilmadega on see pluss, et rahvast pole jalus ja kanepisuitsetajad istuvad kodus. Ma tõesti ei taha seda suitsu isegi mitte tasuta sisse hingata.

15 aastat New Yorki

Täna 15 aastat tagasi saabusin New Yorki ja pole siiani veel märganud ära minna. New York on mind hoidnud ja mulle siin meeldib. Võibolla sellepärast, et olen kogu selle aja elanud Astorias, kus on rohelised õitsevad aiad ja linnulaul ja vähe inimesi ja suur park, kus on värskelt renoveeritud staadion. Väga suur avalik bassein on ka, aga seal ma parema meelega ei käi, liiga rahvarohke koht. Turvaline piirkond. Manhattanil võibolla poleks niikaua vastu pidanud. Aga Manhattanil mulle meeldib kolamas käia ja töötanud olen ka 11 aastat seal. Astoriast on Manhattanile lühike maa, metrooga 10-15 minutit.

Minu tänav suvel.

Minu tänav talvel. Vanasti sadas siin paksu lund kolm-neli korda talve jooksul. Sel talvel ei sadanud üldse.

New York on väga mugav linn. Igale poole saab metrooga ja taksoga ka muidugi. Siin on suured ilusad pargid, ookean ja linna lähedal mäed. Suured lennujaamad on lähedal, iga päev lenda kuhu tahad (nojah, hetkel küll ei lenda, aga küll koroonakriis ükskord laheneb). Ja see on ka suur pluss, et Eesti konsulaat on siinsamas. Tipptasemel teatrit, kunsti ja kontserte saab nautida iga päev (kui juhtumisi koroonat pole) ning muuseume on palju (osad neist on hiigelsuured).

New Yorgis on koos inimesi kogu maailmast oma kommetega. See laiendab silmaringi korralikult ning muudab ühest küljest tolerantseks ja teisest küljest mõned võõrad kombed teevad tigedaks. Nagu näiteks prügi maha viskamine (jah, vihm peseb alati tänavad ja viib prügi "Gangesesse", aga tänapäeva prügi pole biolagunev ning sellest kombest oli ammu aeg lahti saada). Inimesed on üldjuhul sõbralikud ja abivalmis, sest me kõik peame siin ju ellu jääma. Aga enda eest seistakse ka jõuliselt ja kui intelligentsitase pole võrdne, siis tekib ikka konflikte. Samas sarnase kultuuritaustaga rahvad elavad erinevates piirkondades ja kõik saavad hakkama. Astoria on itaallaste-kreeklaste piirkond, meile sobib. Teenindus on minu siinoleku ajal kõvasti alla käinud, nii et poes kellegilt soovitusi küsida ei ole mõtet, põhjalik eeltöö tuleb endal ära teha. Ja kanepisuitsetajaid on liiga palju tekkinud. Külma ilmaga nad püsivad kodus, aga nii kui soojaks läheb, tuleb ka staadionil trenni tehes joosta läbi kanepipilvede.

Siin on nii palju päikest. Talv on kenasti lühike ja rannahooaeg mõnusalt pikk. See on pannud meid vahel mõtlema, et äkki peaks tulevikus Hispaaniasse kolima. Et oleks sama ilm, aga Euroopa. Euroopa on väga oluline, sest seal elavad maailma kõige tähtsamad inimesed, sõbrad ja sugulased. Samas on siin ka sõpru tekkinud, kellest oleks kahju kaugel olla.

Esimestel aastatel sõitsime tihti mööda linna jalgratastega, abiks linna poolt välja antud rattateede kaart (algselt paberil muidugi). Põnev oli näha, mis on järgmise nurga taga. Kõik linnaosad said enamvähem läbi sõidetud ja kui linnast enam uusi kohti ei leidnud, kuhu minna, siis sõitsime ratastega linnast välja ka. Näiteks üle Washingtoni silla New Jerseysse või siis läbi Bronxi New Rochelle'i. Rattateede võrgustik on nende aastatega kõvasti arenenud ja minu meelest on siin ohutu sõita.

Näiteks 2009. aastal Brooklynis sattusime tänavale, kus olid siga ja kits vardasse aetud ning küpsetati otse tänaval.

Olen siin harjunud suurte numbrite ja kõrgete majadega. 80 korrust ei ole vaatamisväärsus (mu sünni"linnas" Kilingi-Nõmmes kutsusime suurteks majadeks kolmekorruselisi). Kui algul tegin suuri silmi info peale, et korteriomanik peab maksma 3000 dollarit kuus oma maja remondifondi, siis nüüd ei kergita enam kulmugi, kui näen kinnisvarakuulutuste lehekülgedel summat 37 000 dollarit kuus korteri hooldustasu (korteri hind 8 miljoni ringis). Samas Astorias saab hetkel ühe magamistoaga korterit rentida alates 1800-st dollarist kuus. Nii et ei pea väga miljonär olema, et siin elada. Aga võiks muidugi olla.

Suured majad.

Mul läks umbes kolm aastat, et leida kõik toiduained, millest mulle meeldib süüa teha. Käin tavaliselt oma tänaval neljas erinevas toidupoes, sest ühest ostan liha ja piima, teisest kala ja puuvilju, kolmandast banaane ja kana, neljandast leedu rukkileiba, mett, tatart, pelmeene, vene vahvlijäätist, kohupiima, hapukoort jm (ida)euroopa toodangut. Mitte et ühes poes neid kõike ei müüda (idaeuroopa kaupu muidugi saab ainult ühest poest), aga mul on kujunenud oma eelistused. Lisaks on veel üks koogipood, kuhu mul on aegajalt asja (nende berry napoleon on väga hea). Õnneks enamus koogipoode asuvad kaugel või siis teevad asju, mis süüa ei kõlba.

Selline nägin välja aastal 2005 23. aprillil äsja New Yorki saabununa.

Selline näen välja 2020.a. aprillis.

5 aastat tagasi tehtud selfie.

Esialgne plaan on paar aastat veel siin olla. Siis võiks jälle Eestis elama hakata, kui maailmas sellel ajal mingeid imelikke kriise ei teki.

Mul oli koroona (vist)

Ostupaanika alguses osteti poest ära kõik vahtkummist saiad. Inimesed tõepoolest söövad neid. Ma ei osta neid kunagi, sest kohalikud pagarid teevad normaalset saia.

Koroonaviiruse pärast kehtestatud piirangud on tekitanud nii palju vaba aega, et isegi blogi tuli jälle meelde. Oleme ilusasti kodus töötanud juba kolm nädalat. Noh, mu mees töötab nagunii kogu aeg kodus. Poes käin nüüd korra või kaks nädalas ja nii ongi kõik aeg, mis enne kulus tööle minemisele ja sealt tulemisele ning poodides käimisele, täitsa vabalt käes.

Enamvähem kohe, kui kontorisse enam asja polnud, jäin haigeks, vaatamata pidevale kätepesule ja igasuguste pindade desinfitseerimisele. Ja sellele, et viimaseid kordi kontoris käies enam ühistransporti ei kasutanud. Maski ka ei kasutanud alguses. Maske polnud muidugi saada ka või siis müüdi kuskil 5 ja 10 dollari eest tükk.

Kuskilt mul ikka õnnestus nakkus saada (päris kindel ei saa olla, et oli koroona, sest testi ei teinud, aga väga teistmoodi haigus oli, kui tavaline gripp). Seega, pühapäeva hommikul oli hea olla ja miski ei viidanud sellele, et ööseks tuleb 38,3 kraadi palavikku. Peale lõunat ei läinud kõht enam tühjaks ja süüa ei tahtnud, aga halb olla veel ei olnud. Õhtul tekkis külmatunne ja palavik asus tasapisi tõusma. Nagu gripp oleks. Aga nohu ja köha polnud. Enesetunne läks järjest halvemaks. Pea oli väsinud ja silmad valusad.  Öösel magada ei saanud, päris halb oli olla, aga ma ei muretsenud. Sest kui üks öö jääb magamises vahele, siis järgmisel ööl on eriti hea uni. Jõin suuremates kogustes vett.

Järgmine päev vaheldumisi magasin ja lugesin internetist koroonakogemusi. Neid on seinast seina. Mõnedel on köha-nohu ja maitse- ning lõhnatunne kaovad, aga palavikku pole. Mõnel on kõrge palavik, siis hakkab ennast hästi tundma ja järgmiseks satub hingamisaparaadi alla, olles muidu suurepärase tervisega sportlane. Mõni köhib kaks nädalat ennast hingetuks ja siis vajab hingamisaparaati. Mõni teeb igaks juhuks testi, on koroona-positiivne ja mitte ühtegi sümptomit ei ole ega teki. Vanusest nagu haigeksjäämine eriti ei olene. Ja arstid, kes töötavad peaaegu steriilsetes tingimustes, saavad ikkagi nakkuse. Mu tuttaval oli ka paar nädalat palavik, kõva nohu ja köha ja lõhna- ning maitsetunne kadusid. Mingist loost jätsin meelde, et sinepiplaastrid mõjuvad väga hästi, kui hingamine raskeks muutub (väikesed tükid võib korraks panna ka kaelaarteritele ja kõrva taha).

Mul palavik läks korraks ära, kell 10 tuli tagasi ja püsis 37,5 ringis. Õhtuks saabus jälle 38,3 ning gripitunne ja kerge väsimus. Nats kurk nagu oli vahepeal valus. Süüa ei tahtnud ja öösel magasin hästi. Palavik kadus ka hommikuks ära (öösel oli endiselt üle 38). Jõin sooja apelsinimahla ja söögiisu hakkas tagasi tulema. Vaatasime epideemiate teemalisi mängufilme. Neid on täitsa häid :)

Kolmandal päeval oli enesetunne parem, aga õhtul kella viie paiku kui palavik tõusma hakkas, siis läks veits kehvemaks. Neljandal päeval oli juba päris hea olla niikaua kui palavikku polnud. Aga sügavalt hingata enam ei saanud, pidur tuli poole hingetõmbe ajal peale ja ajas köhima. Kuna mul on olemas vere hapnikusisaldust mõõtev aparaat ja see näitas kenasti 96-98%, siis ma ei muretsenud, et kopsudega midagi tõsist oleks. Samas erinevate koroonakogemuste lugemine hoidis adrenaliini mingil määral üleval. Ei tea ju, kuidas endal läheb. See, et sügavalt hingata ei saanud, andis põhjust arvata, et võib koroona olla. Nendel kahel päeval ja öösel palavik üle 37,5 ei tõusnud.

Viiendal päeval läks enesetunne kehvemaks ja palavikku tuli õhtuks jälle üle 38. Nats ajas köhima, aga mitte hullult. Sügavalt hingata endiselt ei saanud. Kuuendal päeval oli nõrk olla, aga palavikku päeval polnud. Nina läks vesiseks ja vahel aevastasin. Palavikku oli vähe, 37 ringis, öösel tõusis 37,5-ni.

Seitsmendal ja kaheksandal päeval oli sama, sügavalt hingata ei saanud, aga vere hapnikusisaldus ei langenud. Päeval palavikku polnud, õhtul kella viie paiku tuli jälle külmatunne koos väikese palavikuga. Öösel oli maksimumtemperatuur 37,8.

Üheksandal ja kümnendal päeval oli enesetunne päeval väga hea, aga kell viis õhtul saabus palavik, nagu iga päev. Ainus vahe selles, et külmatunnet enne palaviku tõsumist enam ei tulnud ja ja öösel oli palavikku kuni 37,2. Köhima ajas ainult siis, kui tegin hingamisharjutusi.

Üheteistkümnendal päeval oli hommikul kella poole üheksa ajal temperatuur 36,9 ja pärast seda enam palavik tagasi ei tulnud. Enesetunne oli väga hea ja sain jälle sügavalt hingata.

Kokkuvõtvalt - haiguse kulg oli selline, et esimesed kaks päeva olin enamvähem kogu aeg voodis,  pea oli väsinud, aga kolmandast päevast päeval kella 8 ning 17 vahel palavikku ei olnud. Öösiti tõusis temperatuur kõrgemale. Nii et kodus sai kenasti töötada, sest tööajal oli enesetunne ok.

Kahe päeva pärast (13. päeval alates haigeks jäämisest) tunnistasin ennast terveks ja samal ajal sain ka kirja, et ÜRO pakub tasuta teste neile töötajatele, kes arvavad, et neil on koroona. Võtsin nendega ühendust, aga kuna mul kaks päeva polnud enam palavikku olnud, siis nad vastasid, et nad ei tee mulle testi, sest see ei pruugi õiget vastust anda. Et mul tuleks nüüd antikehade test teha. No proovin siis mõnipäev leida võimaluse see test teha. Ei saa ju ilma testita päris kindel olla, et koroona oli. Nii pikalt ei ole mul palavikku kunagi olnud (teismelisena oli kõrge palavikuga kõhugripp, mis kestis ainult nädala). Samas ma pole nii vana ka kunagi enne olnud, kui täna olen, võibolla on ealised iseärasused :)

Lõhna- ja maitsetaju ei kadunud mul kordagi. Enesetunne oli peale palaviku lõppemist väga hea, sest vähese söögiisu tõttu tegin läbi korraliku paastu (hea on ju paastuda, kui söögiisu pole). Mis on eriti vinge, magusaisu kadus ära ja kui ma nüüd vähegi mõistlik suudan olla, siis uuesti seda sõltuvust proovin endale mitte tekitada. Kohvi jõin ka üle kolme nädala esimest korda, aga väga nagu ei taha seda ka enam. Seega läks selle haigusega väga hästi.

Ma üldiselt ei jää kergelt haigeks. Kui oskangi ennast kord aastas ära külmetada, siis kõige rohkem kolme päevaga saan 3 korda päevas 40 cl kange alkoholi ja kuuma teega köha ja nohuga ühele poole ja palavikku on maksimaalselt üks päev. Seekordne haigus oli väga imelik. Palavikku ma alla võtma ei hakanud, sest see püsis kenasti vahemikus, mis viiruseid aitab tappa. Jõin suurtes kogustes ingveri-sidrunijooki (joon siiamaani, sest see maitseb hästi), sõin palju tomateid (see sõltuvus on mul lapsest saati) ja kanasupp ning tatrapuder sobisid ka neil päevadel hästi. Ning mustikad ja apelsinid. Tegelikult sõin venelaste rõngikuid ka :) Palju aitas see, et sain oma vere hapnikusisaldust mõõta. Nii ei tekkinud muret, et kuigi enesetunne on hea, võin olla kahe tunni pärast surnud.

Emale ma muidugi ei rääkinud, et haige olin. Ta kuuleb ju raadiost neid tuhandeid numbreid ja muud paanikat, seega pole vaja talle sellest ka rääkida. Ta ikkagi 80-aastane ja mina ta ainuke perekond.

Aga mu mees on ilusti terve olnud. Seega võibolla polnud koroona. Või siis tema sassis immuunsüsteem ei lase ennast mingist koroonast segada.

Aga see, mis linnas toimub, on kole. Tuhanded surnud iga päev. Enamuse infost, mis koroona kohta meilile tuleb, jätan lugemata, sest eks see kordub ka palju ja numbrid on masendavad. Aga diagonaalis ikka jälgin. Samas - siin on 8 miljonit elanikku, suurem osa neist on ju terved (kui paljud statistikast välja jäävad, nagu mina ja vähemalt üks mu tuttav, seda muidugi ei tea).

Eile saime teada, et mu mehe kunagine klient (umbes 60-aastane) suri üksi kodus olles koroonasse. Meie ühine sõber helistas mu mehele mõni päev tagasi ja ütles, et pole Robertiga mitu päeva kontakti saanud. Et muidu rääkisid iga päev ja Robert oli viimastel päevadel haige. Meie sõber ei teadnud ta viimast aadressi, uuris mu mehelt, kas tal on see olemas. Ei olnud meil ka seda aadressi, aga mu mees mäletas, mis vaade sealt aknast avanes ja mis piirkonnas Manhattanil see maja on. Leidis google mapsi sattelliidipildi abil koha üles ja siis aadressi järgi ka maja mänedžmendi telefoninumbri. Meie sõber helistas sinna majja, mänedžmendist keegi läks vaatama ja oligi Robert oma voodis mitu päeva juba surnud, võibolla isegi juba nädala. Siis seal majas avastati ka seda, et alla fuajees olevale lauale kullerite poolt toodud toidukottidest osad olid Roberti tellitud, aga ära viimata. Robertil on Atlantas vend, aga tema nime meie sõber ei tea, sest vennal on teine perekonnanimi. Lõpptulemuseks võib kahjuks olla see, et Robert maetakse Harti saare ühishauda koos teistega, kelle omakseid ei leita. Ehk siiski leitakse ta kodust mingid sugulaste kontaktid.

Vahel käivad staadioni juures korda pidamas korravalvurid. Sõidavad tulede vilkudes ümber staadioni. 

ÜRO on praeguse seisuga 31. maini kinni. Enamus tuhandetest ametnikest töötavad kodus, ainult mõned käivad kohapeal.

Liikumispiiranguid New Yorgis pikendati 15. maini. Õues on ilus kevad ja õnneks elame piirkonnas, kus on rohelised aiad, madalad eramajad, vähe rahvast ja suur park, kus on muuhulgas ka värskelt renoveeritud staadion. Nii et sporti saab teha ja poes pole vaja käia tihedamini kui kord nädalas. Poodidesse ilma maskita ei lasta, mõnes poes nõutakse kindaid ka. Seisame ilusti poe ukse taga järjekorras kuni sisse lubatakse ja üksteisega ei räägi. Õhtuti kell 7 plaksutame akendel koroonarindel olevate töötajate toetuseks, eile lauldi ka neile Frank Sinatra New York New Yorki ja kell kolm päeval tuututasid kõik metroorongid nende motiveerimiseks.

Poe ukse taga tuleb järjekorras oodata, eespool olijast kahemeetrise vahega.

Tänaseks on sinna poodi lisatud silte, näiteks et ärge üldse rääkige.

Grand Central täitsa tühi.

Võimlemismasinaid staadioni ääres kasutada ei tohi.

Aga õues on imeline kevad, pargis õitsevad õuna- ja kirsipuud.

Update - Maikuus sain teha koroona antikehade testi ja anitkehad olid olemas. Seega põdesin aprilli algul koroona läbi.

Täna, 2. mail, leidsin facebookist väga hea kokkuvõtte käitumisest koroonakriisi ajal. Just selliseid soovitusi ajakirjandus meile pakub.

No kõik on ju selge ometi! Mina ei saa aru, mis mõnedel veel arusaamatuks jääb...

- Sa EI TOHI mitte mingil juhul kodust välja minna! Püsi kodus! Aga kui pead minema, siis võid. Näiteks poodi. Või apteeki. Või tööle. Väljas jalutamas pead sa ka käima, sest kogu aeg ei tohi toas istuda. See ei ole tervisele hea. Mitmekesi võib ka käia. Aga AINULT kahekesi. Välja arvatud siis, kui tegemist on perekonnaga. Siis võib ka rohkem. Ära unusta, et lastega pead sa ka iga päev õues käima. Koeraga ka.

- Mask sind ei kaitse. See on täiesti kasutu. Kuid seda pead kandma, sest see võib päästa elusid. Mõnel juhul võib see lausa kohustuslik olla. Kuid kohustuslikuks seda teha ei saa, sest maske pole piisavalt saada. Need oleme saatnud nimelt abivajajatele teistesse riikidesse. Soovitatavalt võiksid eestlased endale maskid ise kududa.

- See viirus on surmav. Aga paanikaks pole põhjust. See tapab ainult neid, kes on juba haiged, aga võib tappa ka neid, kes on täiesti terved. Peamised riskigrupid on üle 60-aastased ja kuni 60-aastased.

- Viirus võib püsida pindadel 2 tundi. Või 4 tundi. Või siis 8 tundi. Aga peamiselt püsib see päevi või nädalaid. Püsiv on see peamiselt just niiskes, kuivas, külmas ja ka soojas keskkonnas.

- Sa ei pea endale tohututes kogustes toitu koju varuma. Aga teataval määral peab küll, juhuks kui läheb tarvis siis, kui toiduaineid ühel hetkel enam saadaval ei pruugi olla.

- Hea oleks, kui sa arsti juures praegu ei käiks. Eriti just haigena. Aga kui sa just väga haige oled ja pead minema, siis võib minna. Kuid sellisel juhul ÄRA NAKATA meditsiinitöötajaid. Nemad on ka riskigrupp.

- Kõik poed peavad suletud olema. Välja arvatud muidugi need, mis peavad avatud olema.

- Ettevõtlust ja majandust praegune olukord väga suurel määral ei kahjusta. Välja arvatud ainult seda osa ettevõtlusest ja majandusest, mida see otseselt kahjustab. Nii et laias laastus pole muretsemiseks põhjust.

- Sa pead püsima karantiinis seni, kuni sa karantiini ei järgi.

Lihtne! Loodetavasti sai nüüd asi selgemaks ja ei pea hakkama varsti JÄLLE üle rääkima!!!!

Guadeloupe - Euroopa Liit Kariibi meres

Seda postitust kirjutan tegelikult 2020.a. 20. augustil, aga et sündmused blogis oleks õiges kronoloogilises järjekorras, siis avaldamise kuupäevaks panin 1. veebruar 2019. Sest Kariibi meres asuval Guadeloupe saarel käisime puhkamas 2019.a. jaanuari teises pooles. 

Mul oli tol ajal väga palju tööd ja 2019. aastal ma ei jõudnud blogisse mitte midagi kirjutada. Lihtsalt ei tahtnud peale tööd veel kodus arvuti taga olla. Eestil oli sel ajal ÜRO Julgeolekunõukokku kandideerimise lõpuspurt ja ma kogu aeg töötasin. Kogu see kaks ja pool aastat kandideerimise aega, mis mina kaasa lõin, oli nagu üks maraton või rongiga kihutamine, kus pole aega kõrvale vaadata, aga adrenaliin on laes. Kandideerimine lõppes 7. juunil 2019 meie võiduga Rumeenia ees ja kuigi minu abi oli puhtalt tehniline (ma pole diplomaat), olen väga rahul, et sain kogu selle möllu kaasa teha. Alates juunist oli töö nagu puhkus, ei mingeid lõputuid ületunde enam.

Aga nüüd Guadeloupe juurde tagasi. 

Guadeloupe on väike mägine saar Kariibi meres, kuhu esimese eurooplasena randus Kolumbus 1493.a. ja tema andis saarele selle nime. Arvatavasti asustati saar 3000 aastat enne Kristust. Täna kuulub saar Prantsusmaale, seega Euroopa Liit ning rahaks euro. Asub Kesk-Ameerika kõrval olevas meres, ekvaatorini on sealt veel 1700 km. Saare mõõdud on umbes 72 x 77 km, seal on ka vihmametsa ja vulkaan, aga selles osas me ei käinud. Kohalikud elanikud on neegerorjade järeltulijad ja ka hindu päritolu, enamus väga tumedanahalised. Nad on väga sõbralikud, inglise keelt ei räägi eriti keegi, nende keel on kreooli keel. Hotellis saime inglise keeles siiski asjad aetud ja kehakeeles ka. 

Seal ei ole mürgimadusid. Sääsed on vihmaperioodil ja metsas ka. Kui läksime ükspäev vaatama, kuhu viib põõsastes olev rada, siis saime mõlemad sääselt hammustada. Aga mujal me sääski ei kohanud. Võsas filmisime sipelgaid, kes lehetükke seljas kandsid ja vaatasime ämblikke.

Reisi mõte tekkis sellest, et kuna me plaanime kolme aasta pärast Eestisse kolida, siis tuleks enne ära käia kohtades, mida kindlasti näha tahaks ja mis Eestist jäävad siiski kaugele. Ja et läheks keset talve soojale maale. Florida tundus igav, mõtlesime siis Kariibi mere peale. Ja ei tahtnud rahvarohkesse kohta (Mehhiko ja Puerto Rico oleks veidi odavamad olnud, aga nagu kuidagi ei tõmmanud). Kuna Norwegian Airlines tegi kõvasti Guadeloupe reisidele reklaami, siis valisimegi selle, sest lend oli odav. Hotell ka üleliia kallis polnud ja oli oma hinda väärt. Lennukis saime mõlemal korral kolmese istmerea kahepeale, kedagi võõrast me kõrvale ei istunud. Lendasime Norwegian Airlines’i odavlennuga, nii et istekohtade valimise eest pidi veidi juurde maksma. Aga olime nõus maksma, et lend oleks mugavam. Nii et Brian sai suurema osa lennust pikali olla. 

Lend oli neli tundi. Kohale jõudsime päikeseloojangu ajaks, ookean oli kuldne ning saart nägi ülevalt hästi, oli roheline ja mägine. Maandudes oli veel valge, aga lennujaamast välja minnes juba pime. Piirikontrolli eriti polnudki, vaadati lihtsalt passi ja pandi tempel sisse. Kasutasime USA passe (meil on mõlemal nii Eesti kui USA kodakondsus).

Võtsime väljast takso ja umbes 45 minutiga jõudsime oma hotelli. Kusjuures sõita oli 36 km. Jälgisin Google Mapsist teekonda, et meid mingi ringiga ei sõidutataks. Algul nagu hakkas küll vales suunas sõitma, aga taksojuht seletas, et päris otse ei saa minna, sest on pühapäev ja karneval ning teed umbes. Et neil on kaks kuud igal pühapäeval karneval. Mis meil muud üle jäi kui teda uskuda ja ega ta suurt tiiru teinud. Takso eest maksime 84 eurot, sest oli pühapäeva õhtu. Taksod on kallimad nädalavahetustel ja õhtuti. Viimasel päeval hotellist lennujaama saime hotelli taksoga ja maksime 60 eurot, kuigi oli ka nädalalõpp ja kell 5 hommikul. Enamus poode näiteks on ka nädalavahetustel ja tööpäevadel õhtul peale 18-t kinni. Ja poodides on lõuna kell 12 kuni 14 või 15.

Hotellis võeti ilusti vastu, osati inglise keelt ka. Anti käepaelad, et siis on näha, kes on hotelli elanik ja kes mitte, sest see hotelli ala oli päris suur küla. Mõnel pool olid sildid, et renoveeritud Euroopa Liidu toetusel. 

Tuba oli korralik ja puhas. Telekas oli väike ja seal olid ainult prantsuskeelsed kanalid, nii et telekat me ei vaadanud. Olimegi ju puhkusel. Hotelli taksojuht, kellega teistel päevadel sõitsime kõrvalküladesse, rääkis,  et nende suguvõsa on Guadeloupel juba 300 aastat elanud. Ja et tema perekonnanimi on Renault, nagu prantsuse autofirma nimi. Inglise keel oli tal üsna vaevaline ja sellise aktsendiga, et pidi mõistatama, millest jutt, aga saime hakkama. Ta ei kartnud rääkida ja ka ta naine, kellega paar korda sõitsime, püüdis meiega julgelt rääkida, kuigi ta alati ei saanud aru, mida ütlesime. Nad rääkisid oma perekonnast ja tööst (perefirma, sõidutavad turiste saarel) ja kohalikust elust.

Hinnad olid poodides ja restoranides samad nagu New Yorgis, umbes 700 eurot kulutasime nädalaga ära. 

Toal oli merepoolne sein üleni klaasist, lükandustega. Paksud kardinad olid ees, nii et hommikul ärgates ja kardinaid eest lükates oli ikka väga uhke vaade sinisele merele. Ma ei imesta, et inimesed sellises kohas elada tahavad. Igavene normaalse temperatuuriga suvi ja ilusad vaated. Guadeloupet pole orkaanidega eriti karistatud ka.

Selline vaade avanes hommikul kardinaid eest lükates.

Elasime ühes sellistes majadest, kus meil oli kööginurgaga tuba. Köök asus tegelikult õues, toa ees terrassil. 

Üks hotelli territooriumil asuvatest restoranidest, mis oli avatud ainult lõunasöögiks,

New Yorgist tulles on lust ja rõõm olla rannas, kus pole inimesi.

Ostsime hotelli poest snorgeldamiseks maski ja vaatasime iga päev merepõhja. Ma pole kunagi enne snorgeldanud, oli nagu vaataks 3D filmi. Seal oli igasuguseid kalu ja meresiilikuid. Leidsin ka roosa merekarbi, kus oli tigu sees. Tõin selle välja, tegime väikese video sellest ja siis viisime vette tagasi. Samasugust tigu, mis oli suurest karbist võetud, me sõime restoranis, oli väga hea. 

Ostsin ühe suure roosa karbi omale suveniiriks ka, aga see võeti lennujaamas ära, sest seda ei tohi käsipagasis vedada. Kodus tagasi olles nägin samasugust suurt roosat merekarpi meie tänava second hands poes müügil, maksis 15 dollarit. Aga ma siis enam seda endale ei tahtnudki. Guadeloupel maksin selle eest 15 eurot.

Me suurt kohvrit ei hakanud vedama, selle eest oleks 60 dollarit pidanud juurde maksma ja meil polnud plaanis sealt midagi tuua. Trikoo ja mõned suveriided mahtusid seljakotti ära.  

Hotell oli meil selline suurel maa-alal olev majadekompleks, oma randade, basseinide ja restoranidega. Ka oli väike pood, kust sai süüa, suveniire ja rannakaupu osta ning tenniseväljak oli. Spa oli ja saun ning jõusaal kuskil, aga neid me ei kasutanud. Autod hotelli alal ei sõitnud, oli vaikne. Igal toal oli terrass või rõdu ja seal asus köök. Nii et saime õues süüa teha (tuba ei läinud niimoodi palavaks). Meil oli ilus merevaade, toa kõrval õitses põõsas ja meri oligi kogu aeg sinine. Ning hea soe ilm oli, päeval +26-+28, öösel +23-+24. Mõnel korral sadas veidi sooja vihma, aga väga lühikesed sajud olid. Esimesel päeval olime päikese käes liiga kaua ja põlesime ära. Teistel päevadel istusime rannas palmi all ning seal oli hea lahe olla. Rannas oli alati vähe rahvast ja kõik hotelli külalised olid valged inimesed. Kuna tegemist on Prantsumaa osaga, siis mõned naised, olenemata vanusest, olid topless.

Meie päevad olid sellised, et kui ärkasime, tegime kohvi ja midagi süüa, istusime terrassil ning vaatasime merd ja kuidas väikesed linnud terrassi kõrval põõsal olevatest õitest mahla jõid. Koolibrit nägin elus esimest korda, käis iga päev põõsas uusi õisi üle vaatamas. Linnukesed käisid meil söögilaual ka, kui seal olid mahlatilgad, siis nad jõid selle mahla ära. 

Kui hommikupäike jõudis terrassile, läks seal väga kuumaks. Siis oli aeg minna mere äärde, ujusime ja snorgeldasime seal mitu tundi. Sõime kas sealsamas rannas restoranis või tegime ise endale hotellitoas süüa. Meil olid köögis kõik vajalikud riistad olemas, lisaks ka mikrouun ja nõudepesumasin. Pärast läksime veel ujuma. Paaril päeval käisime hotelli liinitaksoga kõrvalkülades. Ise me autot ei hakanud rentima, sest vaatasime, et liiklus on seal aeglane (kiirusepiiranguid oli palju), teed kitsad ja me poleks võibolla eriti midagi seal näinudki. Hotelli liinitakso juht rääkis meile piisavalt kohalikust elust. Näiteks seda, et neil pole hävitavaid orkaane juba aastaid olnud. Kõigil majadel olid puust luugid uste ja akende ees, need pidid suuremate tormide puhul kaitsma. Saaki saavad neli korda aastas. Kasvatavad banaane ja suhkruroogu. Me saime head arbuusi ja mangosid ka. Suhkrust tehakse kõikvõimalikke rummisorte. 

Brian rannaäärses restoranis. Seal all liiva peal palmide varjus me iga päev lebotasimegi.

Mina ja kaktused

Loomadest nägime gekosid ja isegi ühte iguaani. Üks tilluke geko sõi meil köögiseinal lendsipelgaid. Need sipelgad tulid õhtul lambivalguse peale, aga meid nad ei seganud, olid lampide ja seinte peal ja neid väga palju polnud. Pelikane nägime. Koduloomadest nägime igal pool lehmi, kes polnud karjas vaid üksikult heinamaadel ketis. Kanad ja kuked olid külades lahtiselt ringi jooksmas. Kasse ja koeri oli ka. Koerad olid viisakad, ei tulnud ligi, aga nagu ei kartnud ka. Kasse oli igas söögikohas, magasid rahulikult toolidel ja vahel tulid süüa küsima. 

Ükskord nägime hotelli rannas koera jooksmas, kellel oli surnud iguaan hambus, selle saba lohises mööda maad ja kaks koera jooksid veel sabas. Ütlesin Brianile, et tahaks elusat iguaani ka näha ringi jooksmas ja rannast koju minnes nägimegi ühte restorani juures. See oli ainuke kord iguaani näha. Veel üks soov läks mul seal täide. Tahtsin leida kuskilt aaloed, et saaksime oma põlenud nahka ravida (olime esimesel päeval muidugi liiga palju päikese käes, sest lihtsalt nii hea oli seal olla). Nii kui olin selle soovi välja öelnud, nägime restorani peenras aaloesid kasvamas. Murdsin sealt palju lehti kaasa ja määrisime ennast igal võimaliku juhul, aitas väga hästi. 

Külad, kus käisime, olid erinevad. Ühes oli palju imelikke kokkuklopsitud majasid, mõned pooleli ja rohtukasvanud. Palju kasutatakse plekki. Teine küla oli ilusam, korralike majadega ja jahisadamaga. Kui viimasel õhtul oma hotelli maa-alalt välja läksime, siis nägime seal ümbruses palju suuri villasid. Palju oli kookospalme, kookospähklid olid kollased. Ma pole kollaseid kookospähkleid näinud, meil müüakse ainult rohelisi. Hotelli ala oli ilusa haljastusega ja korras ning puhas. Mujal oli ikka sodi ka maas, aga meri oli puhas, plasti ei näinud ma kuskil. Vesi paistis igal pool põhjani läbi ja oli kas roheline või sinine.

Kõikvõimalikud rummid

Kohalik toit - ühes kausis kastmes kaheksajalg ja teises tigu suurest roosast merekarbist - conch.

See on lumepallisupp (või siis ujuvad saared), seda pakuti hotelli restoranis.

Üks hotelli restoranidest, kus sai 30 euri eest süüa ja veini juua palju jaksad. Toidud olid väga head ja veinid ka. Mõnel õhtul esinesid kohalikud pillimängijad ja tantsijad selle restorani juures õues.

Rikkamate inimeste majad on ümbritsetud kõrge müüriga.

Majade katustel on päikesepaneeliga varustatud soojaveeboilerid.

Postkast hotelli juures. Saatsin seal mõned postkaardid, Eestisse jõudis kuu ajaga, USAsse ühe nädalaga. 

Puhkuselt tagasi jõudes oli New Yorgis jääkülm ilm. Maandusime lõuna ajal, kodus tegime süüa ja läksime kell 4 õhtul magama. Magasime järjest 14 tundi, hommikul kaheksani, nii väsinud olime puhkamisest.