Guadeloupe - Euroopa Liit Kariibi meres

Seda postitust kirjutan tegelikult 2020.a. 20. augustil, aga et sündmused blogis oleks õiges kronoloogilises järjekorras, siis avaldamise kuupäevaks panin 1. veebruar 2019. Sest Kariibi meres asuval Guadeloupe saarel käisime puhkamas 2019.a. jaanuari teises pooles. 

Mul oli tol ajal väga palju tööd ja 2019. aastal ma ei jõudnud blogisse mitte midagi kirjutada. Lihtsalt ei tahtnud peale tööd veel kodus arvuti taga olla. Eestil oli sel ajal ÜRO Julgeolekunõukokku kandideerimise lõpuspurt ja ma kogu aeg töötasin. Kogu see kaks ja pool aastat kandideerimise aega, mis mina kaasa lõin, oli nagu üks maraton või rongiga kihutamine, kus pole aega kõrvale vaadata, aga adrenaliin on laes. Kandideerimine lõppes 7. juunil 2019 meie võiduga Rumeenia ees ja kuigi minu abi oli puhtalt tehniline (ma pole diplomaat), olen väga rahul, et sain kogu selle möllu kaasa teha. Alates juunist oli töö nagu puhkus, ei mingeid lõputuid ületunde enam.

Aga nüüd Guadeloupe juurde tagasi. 

Guadeloupe on väike mägine saar Kariibi meres, kuhu esimese eurooplasena randus Kolumbus 1493.a. ja tema andis saarele selle nime. Arvatavasti asustati saar 3000 aastat enne Kristust. Täna kuulub saar Prantsusmaale, seega Euroopa Liit ning rahaks euro. Asub Kesk-Ameerika kõrval olevas meres, ekvaatorini on sealt veel 1700 km. Saare mõõdud on umbes 72 x 77 km, seal on ka vihmametsa ja vulkaan, aga selles osas me ei käinud. Kohalikud elanikud on neegerorjade järeltulijad ja ka hindu päritolu, enamus väga tumedanahalised. Nad on väga sõbralikud, inglise keelt ei räägi eriti keegi, nende keel on kreooli keel. Hotellis saime inglise keeles siiski asjad aetud ja kehakeeles ka. 

Seal ei ole mürgimadusid. Sääsed on vihmaperioodil ja metsas ka. Kui läksime ükspäev vaatama, kuhu viib põõsastes olev rada, siis saime mõlemad sääselt hammustada. Aga mujal me sääski ei kohanud. Võsas filmisime sipelgaid, kes lehetükke seljas kandsid ja vaatasime ämblikke.

Reisi mõte tekkis sellest, et kuna me plaanime kolme aasta pärast Eestisse kolida, siis tuleks enne ära käia kohtades, mida kindlasti näha tahaks ja mis Eestist jäävad siiski kaugele. Ja et läheks keset talve soojale maale. Florida tundus igav, mõtlesime siis Kariibi mere peale. Ja ei tahtnud rahvarohkesse kohta (Mehhiko ja Puerto Rico oleks veidi odavamad olnud, aga nagu kuidagi ei tõmmanud). Kuna Norwegian Airlines tegi kõvasti Guadeloupe reisidele reklaami, siis valisimegi selle, sest lend oli odav. Hotell ka üleliia kallis polnud ja oli oma hinda väärt. Lennukis saime mõlemal korral kolmese istmerea kahepeale, kedagi võõrast me kõrvale ei istunud. Lendasime Norwegian Airlines’i odavlennuga, nii et istekohtade valimise eest pidi veidi juurde maksma. Aga olime nõus maksma, et lend oleks mugavam. Nii et Brian sai suurema osa lennust pikali olla. 

Lend oli neli tundi. Kohale jõudsime päikeseloojangu ajaks, ookean oli kuldne ning saart nägi ülevalt hästi, oli roheline ja mägine. Maandudes oli veel valge, aga lennujaamast välja minnes juba pime. Piirikontrolli eriti polnudki, vaadati lihtsalt passi ja pandi tempel sisse. Kasutasime USA passe (meil on mõlemal nii Eesti kui USA kodakondsus).

Võtsime väljast takso ja umbes 45 minutiga jõudsime oma hotelli. Kusjuures sõita oli 36 km. Jälgisin Google Mapsist teekonda, et meid mingi ringiga ei sõidutataks. Algul nagu hakkas küll vales suunas sõitma, aga taksojuht seletas, et päris otse ei saa minna, sest on pühapäev ja karneval ning teed umbes. Et neil on kaks kuud igal pühapäeval karneval. Mis meil muud üle jäi kui teda uskuda ja ega ta suurt tiiru teinud. Takso eest maksime 84 eurot, sest oli pühapäeva õhtu. Taksod on kallimad nädalavahetustel ja õhtuti. Viimasel päeval hotellist lennujaama saime hotelli taksoga ja maksime 60 eurot, kuigi oli ka nädalalõpp ja kell 5 hommikul. Enamus poode näiteks on ka nädalavahetustel ja tööpäevadel õhtul peale 18-t kinni. Ja poodides on lõuna kell 12 kuni 14 või 15.

Hotellis võeti ilusti vastu, osati inglise keelt ka. Anti käepaelad, et siis on näha, kes on hotelli elanik ja kes mitte, sest see hotelli ala oli päris suur küla. Mõnel pool olid sildid, et renoveeritud Euroopa Liidu toetusel. 

Tuba oli korralik ja puhas. Telekas oli väike ja seal olid ainult prantsuskeelsed kanalid, nii et telekat me ei vaadanud. Olimegi ju puhkusel. Hotelli taksojuht, kellega teistel päevadel sõitsime kõrvalküladesse, rääkis,  et nende suguvõsa on Guadeloupel juba 300 aastat elanud. Ja et tema perekonnanimi on Renault, nagu prantsuse autofirma nimi. Inglise keel oli tal üsna vaevaline ja sellise aktsendiga, et pidi mõistatama, millest jutt, aga saime hakkama. Ta ei kartnud rääkida ja ka ta naine, kellega paar korda sõitsime, püüdis meiega julgelt rääkida, kuigi ta alati ei saanud aru, mida ütlesime. Nad rääkisid oma perekonnast ja tööst (perefirma, sõidutavad turiste saarel) ja kohalikust elust.

Hinnad olid poodides ja restoranides samad nagu New Yorgis, umbes 700 eurot kulutasime nädalaga ära. 

Toal oli merepoolne sein üleni klaasist, lükandustega. Paksud kardinad olid ees, nii et hommikul ärgates ja kardinaid eest lükates oli ikka väga uhke vaade sinisele merele. Ma ei imesta, et inimesed sellises kohas elada tahavad. Igavene normaalse temperatuuriga suvi ja ilusad vaated. Guadeloupet pole orkaanidega eriti karistatud ka.

Selline vaade avanes hommikul kardinaid eest lükates.

Elasime ühes sellistes majadest, kus meil oli kööginurgaga tuba. Köök asus tegelikult õues, toa ees terrassil. 

Üks hotelli territooriumil asuvatest restoranidest, mis oli avatud ainult lõunasöögiks,

New Yorgist tulles on lust ja rõõm olla rannas, kus pole inimesi.

Ostsime hotelli poest snorgeldamiseks maski ja vaatasime iga päev merepõhja. Ma pole kunagi enne snorgeldanud, oli nagu vaataks 3D filmi. Seal oli igasuguseid kalu ja meresiilikuid. Leidsin ka roosa merekarbi, kus oli tigu sees. Tõin selle välja, tegime väikese video sellest ja siis viisime vette tagasi. Samasugust tigu, mis oli suurest karbist võetud, me sõime restoranis, oli väga hea. 

Ostsin ühe suure roosa karbi omale suveniiriks ka, aga see võeti lennujaamas ära, sest seda ei tohi käsipagasis vedada. Kodus tagasi olles nägin samasugust suurt roosat merekarpi meie tänava second hands poes müügil, maksis 15 dollarit. Aga ma siis enam seda endale ei tahtnudki. Guadeloupel maksin selle eest 15 eurot.

Me suurt kohvrit ei hakanud vedama, selle eest oleks 60 dollarit pidanud juurde maksma ja meil polnud plaanis sealt midagi tuua. Trikoo ja mõned suveriided mahtusid seljakotti ära.  

Hotell oli meil selline suurel maa-alal olev majadekompleks, oma randade, basseinide ja restoranidega. Ka oli väike pood, kust sai süüa, suveniire ja rannakaupu osta ning tenniseväljak oli. Spa oli ja saun ning jõusaal kuskil, aga neid me ei kasutanud. Autod hotelli alal ei sõitnud, oli vaikne. Igal toal oli terrass või rõdu ja seal asus köök. Nii et saime õues süüa teha (tuba ei läinud niimoodi palavaks). Meil oli ilus merevaade, toa kõrval õitses põõsas ja meri oligi kogu aeg sinine. Ning hea soe ilm oli, päeval +26-+28, öösel +23-+24. Mõnel korral sadas veidi sooja vihma, aga väga lühikesed sajud olid. Esimesel päeval olime päikese käes liiga kaua ja põlesime ära. Teistel päevadel istusime rannas palmi all ning seal oli hea lahe olla. Rannas oli alati vähe rahvast ja kõik hotelli külalised olid valged inimesed. Kuna tegemist on Prantsumaa osaga, siis mõned naised, olenemata vanusest, olid topless.

Meie päevad olid sellised, et kui ärkasime, tegime kohvi ja midagi süüa, istusime terrassil ning vaatasime merd ja kuidas väikesed linnud terrassi kõrval põõsal olevatest õitest mahla jõid. Koolibrit nägin elus esimest korda, käis iga päev põõsas uusi õisi üle vaatamas. Linnukesed käisid meil söögilaual ka, kui seal olid mahlatilgad, siis nad jõid selle mahla ära. 

Kui hommikupäike jõudis terrassile, läks seal väga kuumaks. Siis oli aeg minna mere äärde, ujusime ja snorgeldasime seal mitu tundi. Sõime kas sealsamas rannas restoranis või tegime ise endale hotellitoas süüa. Meil olid köögis kõik vajalikud riistad olemas, lisaks ka mikrouun ja nõudepesumasin. Pärast läksime veel ujuma. Paaril päeval käisime hotelli liinitaksoga kõrvalkülades. Ise me autot ei hakanud rentima, sest vaatasime, et liiklus on seal aeglane (kiirusepiiranguid oli palju), teed kitsad ja me poleks võibolla eriti midagi seal näinudki. Hotelli liinitakso juht rääkis meile piisavalt kohalikust elust. Näiteks seda, et neil pole hävitavaid orkaane juba aastaid olnud. Kõigil majadel olid puust luugid uste ja akende ees, need pidid suuremate tormide puhul kaitsma. Saaki saavad neli korda aastas. Kasvatavad banaane ja suhkruroogu. Me saime head arbuusi ja mangosid ka. Suhkrust tehakse kõikvõimalikke rummisorte. 

Brian rannaäärses restoranis. Seal all liiva peal palmide varjus me iga päev lebotasimegi.

Mina ja kaktused

Loomadest nägime gekosid ja isegi ühte iguaani. Üks tilluke geko sõi meil köögiseinal lendsipelgaid. Need sipelgad tulid õhtul lambivalguse peale, aga meid nad ei seganud, olid lampide ja seinte peal ja neid väga palju polnud. Pelikane nägime. Koduloomadest nägime igal pool lehmi, kes polnud karjas vaid üksikult heinamaadel ketis. Kanad ja kuked olid külades lahtiselt ringi jooksmas. Kasse ja koeri oli ka. Koerad olid viisakad, ei tulnud ligi, aga nagu ei kartnud ka. Kasse oli igas söögikohas, magasid rahulikult toolidel ja vahel tulid süüa küsima. 

Ükskord nägime hotelli rannas koera jooksmas, kellel oli surnud iguaan hambus, selle saba lohises mööda maad ja kaks koera jooksid veel sabas. Ütlesin Brianile, et tahaks elusat iguaani ka näha ringi jooksmas ja rannast koju minnes nägimegi ühte restorani juures. See oli ainuke kord iguaani näha. Veel üks soov läks mul seal täide. Tahtsin leida kuskilt aaloed, et saaksime oma põlenud nahka ravida (olime esimesel päeval muidugi liiga palju päikese käes, sest lihtsalt nii hea oli seal olla). Nii kui olin selle soovi välja öelnud, nägime restorani peenras aaloesid kasvamas. Murdsin sealt palju lehti kaasa ja määrisime ennast igal võimaliku juhul, aitas väga hästi. 

Külad, kus käisime, olid erinevad. Ühes oli palju imelikke kokkuklopsitud majasid, mõned pooleli ja rohtukasvanud. Palju kasutatakse plekki. Teine küla oli ilusam, korralike majadega ja jahisadamaga. Kui viimasel õhtul oma hotelli maa-alalt välja läksime, siis nägime seal ümbruses palju suuri villasid. Palju oli kookospalme, kookospähklid olid kollased. Ma pole kollaseid kookospähkleid näinud, meil müüakse ainult rohelisi. Hotelli ala oli ilusa haljastusega ja korras ning puhas. Mujal oli ikka sodi ka maas, aga meri oli puhas, plasti ei näinud ma kuskil. Vesi paistis igal pool põhjani läbi ja oli kas roheline või sinine.

Kõikvõimalikud rummid

Kohalik toit - ühes kausis kastmes kaheksajalg ja teises tigu suurest roosast merekarbist - conch.

See on lumepallisupp (või siis ujuvad saared), seda pakuti hotelli restoranis.

Üks hotelli restoranidest, kus sai 30 euri eest süüa ja veini juua palju jaksad. Toidud olid väga head ja veinid ka. Mõnel õhtul esinesid kohalikud pillimängijad ja tantsijad selle restorani juures õues.

Rikkamate inimeste majad on ümbritsetud kõrge müüriga.

Majade katustel on päikesepaneeliga varustatud soojaveeboilerid.

Postkast hotelli juures. Saatsin seal mõned postkaardid, Eestisse jõudis kuu ajaga, USAsse ühe nädalaga. 

Puhkuselt tagasi jõudes oli New Yorgis jääkülm ilm. Maandusime lõuna ajal, kodus tegime süüa ja läksime kell 4 õhtul magama. Magasime järjest 14 tundi, hommikul kaheksani, nii väsinud olime puhkamisest.