Mul oli koroona (vist)

Ostupaanika alguses osteti poest ära kõik vahtkummist saiad. Inimesed tõepoolest söövad neid. Ma ei osta neid kunagi, sest kohalikud pagarid teevad normaalset saia.

Koroonaviiruse pärast kehtestatud piirangud on tekitanud nii palju vaba aega, et isegi blogi tuli jälle meelde. Oleme ilusasti kodus töötanud juba kolm nädalat. Noh, mu mees töötab nagunii kogu aeg kodus. Poes käin nüüd korra või kaks nädalas ja nii ongi kõik aeg, mis enne kulus tööle minemisele ja sealt tulemisele ning poodides käimisele, täitsa vabalt käes.

Enamvähem kohe, kui kontorisse enam asja polnud, jäin haigeks, vaatamata pidevale kätepesule ja igasuguste pindade desinfitseerimisele. Ja sellele, et viimaseid kordi kontoris käies enam ühistransporti ei kasutanud. Maski ka ei kasutanud alguses. Maske polnud muidugi saada ka või siis müüdi kuskil 5 ja 10 dollari eest tükk.

Kuskilt mul ikka õnnestus nakkus saada (päris kindel ei saa olla, et oli koroona, sest testi ei teinud, aga väga teistmoodi haigus oli, kui tavaline gripp). Seega, pühapäeva hommikul oli hea olla ja miski ei viidanud sellele, et ööseks tuleb 38,3 kraadi palavikku. Peale lõunat ei läinud kõht enam tühjaks ja süüa ei tahtnud, aga halb olla veel ei olnud. Õhtul tekkis külmatunne ja palavik asus tasapisi tõusma. Nagu gripp oleks. Aga nohu ja köha polnud. Enesetunne läks järjest halvemaks. Pea oli väsinud ja silmad valusad.  Öösel magada ei saanud, päris halb oli olla, aga ma ei muretsenud. Sest kui üks öö jääb magamises vahele, siis järgmisel ööl on eriti hea uni. Jõin suuremates kogustes vett.

Järgmine päev vaheldumisi magasin ja lugesin internetist koroonakogemusi. Neid on seinast seina. Mõnedel on köha-nohu ja maitse- ning lõhnatunne kaovad, aga palavikku pole. Mõnel on kõrge palavik, siis hakkab ennast hästi tundma ja järgmiseks satub hingamisaparaadi alla, olles muidu suurepärase tervisega sportlane. Mõni köhib kaks nädalat ennast hingetuks ja siis vajab hingamisaparaati. Mõni teeb igaks juhuks testi, on koroona-positiivne ja mitte ühtegi sümptomit ei ole ega teki. Vanusest nagu haigeksjäämine eriti ei olene. Ja arstid, kes töötavad peaaegu steriilsetes tingimustes, saavad ikkagi nakkuse. Mu tuttaval oli ka paar nädalat palavik, kõva nohu ja köha ja lõhna- ning maitsetunne kadusid. Mingist loost jätsin meelde, et sinepiplaastrid mõjuvad väga hästi, kui hingamine raskeks muutub (väikesed tükid võib korraks panna ka kaelaarteritele ja kõrva taha).

Mul palavik läks korraks ära, kell 10 tuli tagasi ja püsis 37,5 ringis. Õhtuks saabus jälle 38,3 ning gripitunne ja kerge väsimus. Nats kurk nagu oli vahepeal valus. Süüa ei tahtnud ja öösel magasin hästi. Palavik kadus ka hommikuks ära (öösel oli endiselt üle 38). Jõin sooja apelsinimahla ja söögiisu hakkas tagasi tulema. Vaatasime epideemiate teemalisi mängufilme. Neid on täitsa häid :)

Kolmandal päeval oli enesetunne parem, aga õhtul kella viie paiku kui palavik tõusma hakkas, siis läks veits kehvemaks. Neljandal päeval oli juba päris hea olla niikaua kui palavikku polnud. Aga sügavalt hingata enam ei saanud, pidur tuli poole hingetõmbe ajal peale ja ajas köhima. Kuna mul on olemas vere hapnikusisaldust mõõtev aparaat ja see näitas kenasti 96-98%, siis ma ei muretsenud, et kopsudega midagi tõsist oleks. Samas erinevate koroonakogemuste lugemine hoidis adrenaliini mingil määral üleval. Ei tea ju, kuidas endal läheb. See, et sügavalt hingata ei saanud, andis põhjust arvata, et võib koroona olla. Nendel kahel päeval ja öösel palavik üle 37,5 ei tõusnud.

Viiendal päeval läks enesetunne kehvemaks ja palavikku tuli õhtuks jälle üle 38. Nats ajas köhima, aga mitte hullult. Sügavalt hingata endiselt ei saanud. Kuuendal päeval oli nõrk olla, aga palavikku päeval polnud. Nina läks vesiseks ja vahel aevastasin. Palavikku oli vähe, 37 ringis, öösel tõusis 37,5-ni.

Seitsmendal ja kaheksandal päeval oli sama, sügavalt hingata ei saanud, aga vere hapnikusisaldus ei langenud. Päeval palavikku polnud, õhtul kella viie paiku tuli jälle külmatunne koos väikese palavikuga. Öösel oli maksimumtemperatuur 37,8.

Üheksandal ja kümnendal päeval oli enesetunne päeval väga hea, aga kell viis õhtul saabus palavik, nagu iga päev. Ainus vahe selles, et külmatunnet enne palaviku tõsumist enam ei tulnud ja ja öösel oli palavikku kuni 37,2. Köhima ajas ainult siis, kui tegin hingamisharjutusi.

Üheteistkümnendal päeval oli hommikul kella poole üheksa ajal temperatuur 36,9 ja pärast seda enam palavik tagasi ei tulnud. Enesetunne oli väga hea ja sain jälle sügavalt hingata.

Kokkuvõtvalt - haiguse kulg oli selline, et esimesed kaks päeva olin enamvähem kogu aeg voodis,  pea oli väsinud, aga kolmandast päevast päeval kella 8 ning 17 vahel palavikku ei olnud. Öösiti tõusis temperatuur kõrgemale. Nii et kodus sai kenasti töötada, sest tööajal oli enesetunne ok.

Kahe päeva pärast (13. päeval alates haigeks jäämisest) tunnistasin ennast terveks ja samal ajal sain ka kirja, et ÜRO pakub tasuta teste neile töötajatele, kes arvavad, et neil on koroona. Võtsin nendega ühendust, aga kuna mul kaks päeva polnud enam palavikku olnud, siis nad vastasid, et nad ei tee mulle testi, sest see ei pruugi õiget vastust anda. Et mul tuleks nüüd antikehade test teha. No proovin siis mõnipäev leida võimaluse see test teha. Ei saa ju ilma testita päris kindel olla, et koroona oli. Nii pikalt ei ole mul palavikku kunagi olnud (teismelisena oli kõrge palavikuga kõhugripp, mis kestis ainult nädala). Samas ma pole nii vana ka kunagi enne olnud, kui täna olen, võibolla on ealised iseärasused :)

Lõhna- ja maitsetaju ei kadunud mul kordagi. Enesetunne oli peale palaviku lõppemist väga hea, sest vähese söögiisu tõttu tegin läbi korraliku paastu (hea on ju paastuda, kui söögiisu pole). Mis on eriti vinge, magusaisu kadus ära ja kui ma nüüd vähegi mõistlik suudan olla, siis uuesti seda sõltuvust proovin endale mitte tekitada. Kohvi jõin ka üle kolme nädala esimest korda, aga väga nagu ei taha seda ka enam. Seega läks selle haigusega väga hästi.

Ma üldiselt ei jää kergelt haigeks. Kui oskangi ennast kord aastas ära külmetada, siis kõige rohkem kolme päevaga saan 3 korda päevas 40 cl kange alkoholi ja kuuma teega köha ja nohuga ühele poole ja palavikku on maksimaalselt üks päev. Seekordne haigus oli väga imelik. Palavikku ma alla võtma ei hakanud, sest see püsis kenasti vahemikus, mis viiruseid aitab tappa. Jõin suurtes kogustes ingveri-sidrunijooki (joon siiamaani, sest see maitseb hästi), sõin palju tomateid (see sõltuvus on mul lapsest saati) ja kanasupp ning tatrapuder sobisid ka neil päevadel hästi. Ning mustikad ja apelsinid. Tegelikult sõin venelaste rõngikuid ka :) Palju aitas see, et sain oma vere hapnikusisaldust mõõta. Nii ei tekkinud muret, et kuigi enesetunne on hea, võin olla kahe tunni pärast surnud.

Emale ma muidugi ei rääkinud, et haige olin. Ta kuuleb ju raadiost neid tuhandeid numbreid ja muud paanikat, seega pole vaja talle sellest ka rääkida. Ta ikkagi 80-aastane ja mina ta ainuke perekond.

Aga mu mees on ilusti terve olnud. Seega võibolla polnud koroona. Või siis tema sassis immuunsüsteem ei lase ennast mingist koroonast segada.

Aga see, mis linnas toimub, on kole. Tuhanded surnud iga päev. Enamuse infost, mis koroona kohta meilile tuleb, jätan lugemata, sest eks see kordub ka palju ja numbrid on masendavad. Aga diagonaalis ikka jälgin. Samas - siin on 8 miljonit elanikku, suurem osa neist on ju terved (kui paljud statistikast välja jäävad, nagu mina ja vähemalt üks mu tuttav, seda muidugi ei tea).

Eile saime teada, et mu mehe kunagine klient (umbes 60-aastane) suri üksi kodus olles koroonasse. Meie ühine sõber helistas mu mehele mõni päev tagasi ja ütles, et pole Robertiga mitu päeva kontakti saanud. Et muidu rääkisid iga päev ja Robert oli viimastel päevadel haige. Meie sõber ei teadnud ta viimast aadressi, uuris mu mehelt, kas tal on see olemas. Ei olnud meil ka seda aadressi, aga mu mees mäletas, mis vaade sealt aknast avanes ja mis piirkonnas Manhattanil see maja on. Leidis google mapsi sattelliidipildi abil koha üles ja siis aadressi järgi ka maja mänedžmendi telefoninumbri. Meie sõber helistas sinna majja, mänedžmendist keegi läks vaatama ja oligi Robert oma voodis mitu päeva juba surnud, võibolla isegi juba nädala. Siis seal majas avastati ka seda, et alla fuajees olevale lauale kullerite poolt toodud toidukottidest osad olid Roberti tellitud, aga ära viimata. Robertil on Atlantas vend, aga tema nime meie sõber ei tea, sest vennal on teine perekonnanimi. Lõpptulemuseks võib kahjuks olla see, et Robert maetakse Harti saare ühishauda koos teistega, kelle omakseid ei leita. Ehk siiski leitakse ta kodust mingid sugulaste kontaktid.

Vahel käivad staadioni juures korda pidamas korravalvurid. Sõidavad tulede vilkudes ümber staadioni. 

ÜRO on praeguse seisuga 31. maini kinni. Enamus tuhandetest ametnikest töötavad kodus, ainult mõned käivad kohapeal.

Liikumispiiranguid New Yorgis pikendati 15. maini. Õues on ilus kevad ja õnneks elame piirkonnas, kus on rohelised aiad, madalad eramajad, vähe rahvast ja suur park, kus on muuhulgas ka värskelt renoveeritud staadion. Nii et sporti saab teha ja poes pole vaja käia tihedamini kui kord nädalas. Poodidesse ilma maskita ei lasta, mõnes poes nõutakse kindaid ka. Seisame ilusti poe ukse taga järjekorras kuni sisse lubatakse ja üksteisega ei räägi. Õhtuti kell 7 plaksutame akendel koroonarindel olevate töötajate toetuseks, eile lauldi ka neile Frank Sinatra New York New Yorki ja kell kolm päeval tuututasid kõik metroorongid nende motiveerimiseks.

Poe ukse taga tuleb järjekorras oodata, eespool olijast kahemeetrise vahega.

Tänaseks on sinna poodi lisatud silte, näiteks et ärge üldse rääkige.

Grand Central täitsa tühi.

Võimlemismasinaid staadioni ääres kasutada ei tohi.

Aga õues on imeline kevad, pargis õitsevad õuna- ja kirsipuud.

Update - Maikuus sain teha koroona antikehade testi ja anitkehad olid olemas. Seega põdesin aprilli algul koroona läbi.

Täna, 2. mail, leidsin facebookist väga hea kokkuvõtte käitumisest koroonakriisi ajal. Just selliseid soovitusi ajakirjandus meile pakub.

No kõik on ju selge ometi! Mina ei saa aru, mis mõnedel veel arusaamatuks jääb...

- Sa EI TOHI mitte mingil juhul kodust välja minna! Püsi kodus! Aga kui pead minema, siis võid. Näiteks poodi. Või apteeki. Või tööle. Väljas jalutamas pead sa ka käima, sest kogu aeg ei tohi toas istuda. See ei ole tervisele hea. Mitmekesi võib ka käia. Aga AINULT kahekesi. Välja arvatud siis, kui tegemist on perekonnaga. Siis võib ka rohkem. Ära unusta, et lastega pead sa ka iga päev õues käima. Koeraga ka.

- Mask sind ei kaitse. See on täiesti kasutu. Kuid seda pead kandma, sest see võib päästa elusid. Mõnel juhul võib see lausa kohustuslik olla. Kuid kohustuslikuks seda teha ei saa, sest maske pole piisavalt saada. Need oleme saatnud nimelt abivajajatele teistesse riikidesse. Soovitatavalt võiksid eestlased endale maskid ise kududa.

- See viirus on surmav. Aga paanikaks pole põhjust. See tapab ainult neid, kes on juba haiged, aga võib tappa ka neid, kes on täiesti terved. Peamised riskigrupid on üle 60-aastased ja kuni 60-aastased.

- Viirus võib püsida pindadel 2 tundi. Või 4 tundi. Või siis 8 tundi. Aga peamiselt püsib see päevi või nädalaid. Püsiv on see peamiselt just niiskes, kuivas, külmas ja ka soojas keskkonnas.

- Sa ei pea endale tohututes kogustes toitu koju varuma. Aga teataval määral peab küll, juhuks kui läheb tarvis siis, kui toiduaineid ühel hetkel enam saadaval ei pruugi olla.

- Hea oleks, kui sa arsti juures praegu ei käiks. Eriti just haigena. Aga kui sa just väga haige oled ja pead minema, siis võib minna. Kuid sellisel juhul ÄRA NAKATA meditsiinitöötajaid. Nemad on ka riskigrupp.

- Kõik poed peavad suletud olema. Välja arvatud muidugi need, mis peavad avatud olema.

- Ettevõtlust ja majandust praegune olukord väga suurel määral ei kahjusta. Välja arvatud ainult seda osa ettevõtlusest ja majandusest, mida see otseselt kahjustab. Nii et laias laastus pole muretsemiseks põhjust.

- Sa pead püsima karantiinis seni, kuni sa karantiini ei järgi.

Lihtne! Loodetavasti sai nüüd asi selgemaks ja ei pea hakkama varsti JÄLLE üle rääkima!!!!