15 aastat New Yorki

Täna 15 aastat tagasi saabusin New Yorki ja pole siiani veel märganud ära minna. New York on mind hoidnud ja mulle siin meeldib. Võibolla sellepärast, et olen kogu selle aja elanud Astorias, kus on rohelised õitsevad aiad ja linnulaul ja vähe inimesi ja suur park, kus on värskelt renoveeritud staadion. Väga suur avalik bassein on ka, aga seal ma parema meelega ei käi, liiga rahvarohke koht. Turvaline piirkond. Manhattanil võibolla poleks niikaua vastu pidanud. Aga Manhattanil mulle meeldib kolamas käia ja töötanud olen ka 11 aastat seal. Astoriast on Manhattanile lühike maa, metrooga 10-15 minutit.

Minu tänav suvel.

Minu tänav talvel. Vanasti sadas siin paksu lund kolm-neli korda talve jooksul. Sel talvel ei sadanud üldse.

New York on väga mugav linn. Igale poole saab metrooga ja taksoga ka muidugi. Siin on suured ilusad pargid, ookean ja linna lähedal mäed. Suured lennujaamad on lähedal, iga päev lenda kuhu tahad (nojah, hetkel küll ei lenda, aga küll koroonakriis ükskord laheneb). Ja see on ka suur pluss, et Eesti konsulaat on siinsamas. Tipptasemel teatrit, kunsti ja kontserte saab nautida iga päev (kui juhtumisi koroonat pole) ning muuseume on palju (osad neist on hiigelsuured).

New Yorgis on koos inimesi kogu maailmast oma kommetega. See laiendab silmaringi korralikult ning muudab ühest küljest tolerantseks ja teisest küljest mõned võõrad kombed teevad tigedaks. Nagu näiteks prügi maha viskamine (jah, vihm peseb alati tänavad ja viib prügi "Gangesesse", aga tänapäeva prügi pole biolagunev ning sellest kombest oli ammu aeg lahti saada). Inimesed on üldjuhul sõbralikud ja abivalmis, sest me kõik peame siin ju ellu jääma. Aga enda eest seistakse ka jõuliselt ja kui intelligentsitase pole võrdne, siis tekib ikka konflikte. Samas sarnase kultuuritaustaga rahvad elavad erinevates piirkondades ja kõik saavad hakkama. Astoria on itaallaste-kreeklaste piirkond, meile sobib. Teenindus on minu siinoleku ajal kõvasti alla käinud, nii et poes kellegilt soovitusi küsida ei ole mõtet, põhjalik eeltöö tuleb endal ära teha. Ja kanepisuitsetajaid on liiga palju tekkinud. Külma ilmaga nad püsivad kodus, aga nii kui soojaks läheb, tuleb ka staadionil trenni tehes joosta läbi kanepipilvede.

Siin on nii palju päikest. Talv on kenasti lühike ja rannahooaeg mõnusalt pikk. See on pannud meid vahel mõtlema, et äkki peaks tulevikus Hispaaniasse kolima. Et oleks sama ilm, aga Euroopa. Euroopa on väga oluline, sest seal elavad maailma kõige tähtsamad inimesed, sõbrad ja sugulased. Samas on siin ka sõpru tekkinud, kellest oleks kahju kaugel olla.

Esimestel aastatel sõitsime tihti mööda linna jalgratastega, abiks linna poolt välja antud rattateede kaart (algselt paberil muidugi). Põnev oli näha, mis on järgmise nurga taga. Kõik linnaosad said enamvähem läbi sõidetud ja kui linnast enam uusi kohti ei leidnud, kuhu minna, siis sõitsime ratastega linnast välja ka. Näiteks üle Washingtoni silla New Jerseysse või siis läbi Bronxi New Rochelle'i. Rattateede võrgustik on nende aastatega kõvasti arenenud ja minu meelest on siin ohutu sõita.

Näiteks 2009. aastal Brooklynis sattusime tänavale, kus olid siga ja kits vardasse aetud ning küpsetati otse tänaval.

Olen siin harjunud suurte numbrite ja kõrgete majadega. 80 korrust ei ole vaatamisväärsus (mu sünni"linnas" Kilingi-Nõmmes kutsusime suurteks majadeks kolmekorruselisi). Kui algul tegin suuri silmi info peale, et korteriomanik peab maksma 3000 dollarit kuus oma maja remondifondi, siis nüüd ei kergita enam kulmugi, kui näen kinnisvarakuulutuste lehekülgedel summat 37 000 dollarit kuus korteri hooldustasu (korteri hind 8 miljoni ringis). Samas Astorias saab hetkel ühe magamistoaga korterit rentida alates 1800-st dollarist kuus. Nii et ei pea väga miljonär olema, et siin elada. Aga võiks muidugi olla.

Suured majad.

Mul läks umbes kolm aastat, et leida kõik toiduained, millest mulle meeldib süüa teha. Käin tavaliselt oma tänaval neljas erinevas toidupoes, sest ühest ostan liha ja piima, teisest kala ja puuvilju, kolmandast banaane ja kana, neljandast leedu rukkileiba, mett, tatart, pelmeene, vene vahvlijäätist, kohupiima, hapukoort jm (ida)euroopa toodangut. Mitte et ühes poes neid kõike ei müüda (idaeuroopa kaupu muidugi saab ainult ühest poest), aga mul on kujunenud oma eelistused. Lisaks on veel üks koogipood, kuhu mul on aegajalt asja (nende berry napoleon on väga hea). Õnneks enamus koogipoode asuvad kaugel või siis teevad asju, mis süüa ei kõlba.

Selline nägin välja aastal 2005 23. aprillil äsja New Yorki saabununa.

Selline näen välja 2020.a. aprillis.

5 aastat tagasi tehtud selfie.

Esialgne plaan on paar aastat veel siin olla. Siis võiks jälle Eestis elama hakata, kui maailmas sellel ajal mingeid imelikke kriise ei teki.