Mul on New Yorgis elatud aja jooksul olnud erinevaid tervisekindlustusi. Vahepeal olen kindlustamata ka olnud, sest kindlustuse tegemine on paras ettevõtmine ja ei tule alati vaimu peale sellega tegelema hakata. Liiga kallis lõbu ka muidugi.
Aastal 2008 ka kirjutasin oma blogisse pika tiraadi arsti juures käimise ja USA tervisekindlustuse kohta. Siis panid mind siinsed summad väga imestama. Tänaseks olen harjunud. Siin peetakse normaalseks, kui tasud tervisekindlustust alates 1500-st dollarist kuus. Edukamad ettevõtted maksavad sellest näiteks 1000 dollarit töötaja eest kinni ja töötaja maksab 500. Mul on tunduvalt odavam kindlustus.
Hiljuti lugesime artiklit mehest, kes sattus siin seljaoppidele, miks läksid maksma miljon dollarit (2 oppi tehti talle). Mingi osa maksis kindlustus talle kinni. Pärast seda ta vana hinnaga kindlustust enam ei saanud, minimaalselt nõuti temalt ka 1500 dollarit kuus tervisekindlustuseks. Mees kolis ära Ecuadori.
Eelmise aasta kindlustuse tegemist alustasin üle-eelmise aasta sügisel. Tegin New York State of Healthi lehele konto, sealt valisin Health First'i kindlustuselt ühe plaani ja maksin esimese arve ära, millega olin alates 1. jaanuarist kindlustatud. Vaatamata sellele, et üritasin läbi saada ilma paberimajanduseta (NY State of Health lehele sai oma dokumendid üles laadida, midagi ei pidanud postiga saatma), saadeti detsembri lõpus ikkagi pakk mõttetuid pabereid postiga koju. Mõnda asja ka topelt. Sama info on kõik kodulehtedel olemas. Arveid ka saadeti paberil, kuigi ka neid saab oma kontolt näha.
Paar kuud asi toimis ilusti - sain kuu keskel arve järgmise kuu kindlustusmakse eest, maksin enne kuu lõppu ära ja kindlustus kehtis.
Siis keset märtsi sain Health Firstilt kirja, et minu kindlustus on katkestatud, sest mu andmetes on midagi valesti. Mis seal valesti on, kirjas ei olnud.
Teise kindlustusfirmasse ma üle kolida ei saanud, sest NY State of Health arvates oli kõik korras ja uut kindlustusplaani (ning uut firmat) ei saanud enne novembrit omale valima hakata. Selline süsteem neil, et kord aastas saad kindlustust vahetada.
Rohkem arveid ma ei saanud ja kuna aprilli algul olin 10 päeva koroonas, siis polnud sel ajal tuju hakata kindlustusfirmasse helistama. Nad info saamiseks pakuvad välja ainult hunniku telefoninumbreid, millele vastavad mittemotiveeritud inimesed. Emailidele nad ei vasta. Ma suure otsimisega leidsin mõned Health Firsti kontaktid, neile saatsin oma küsimused, keegi kunagi ei vastanud. Isegi mitte seda, et sorry, aga ma ei ole õige inimene sulle vastama.
Maikuus hakkasin neile helistama. Tulemus null. Kes iganes telefonile vastas, ei suutnud muud infot anda, kui et NY State of Health andmete järgi ei ole ma suutnud tõestada oma õigust saada seda kindlustust. NY State of Healthi lehel aga oli info, et minuga on kõik kõige paremas korras ja mul on kehtiv kindlustus Health Firsti kaudu.
Helistasin NY State of Healthi ka. Sealt vastati, et mul on kehtiv kindlustus. Kui ütlesin, et pole, siis öeldi, et rääkige kindlustusfirmale, et teil on kõik korras. Seda ma muidugi olin juba mõned korrad neile rääkinud, aga alati oli uus inimene telefoni otsas, kes vaatas kuskilt oma andmetest, et mul pole korras ja et tal pole seal kirjas, mis pole korras. Ja kuna tal on kirjas, et mul pole korras, siis on minu asi see korda ajada. Kuidas, seda ta ei tea ja teda ei huvita. Tema peab oma arvutisse saama mingeid teid pidi info, et minuga on kõik korras. Mis teid pidi, on minu asi teada saada ilma neid tülitamata.
Maikuus, enne Eestisse puhkusele minemist, saatsin kolmel postiaadressil paberile välja trükitud kurjad kirjad samade küsimustega, et miks mul pole kindlustust ja miks ma ei saa nende infotelefonidest adekvaatseid vastuseid. Lisasin igasuguseid dokumente ka.
Kuu aega olin rõõmsalt puhanud ja ma üldse ei muretsenud, mis sellest kindlustusest saab. Eestis olles tundub Ameerika väga kaugel olevat. Eriti kui puhkad ja imeilusa ilmaga jaaninädalal on kolmepäevane klassikokkutulek Kihnu saarel.
Ühesõnaga, sain äkki telefonikõne oma kindlustusfirmast. Keegi oli mu paberil kirja kuu aja eest kätte saanud ja juba reageeriski. Imeline. Juhtus olema Eesti öö ja mul telefon hääletu peal. Seega sain hiljem kuulata voicemail'ilt pikka vabandusjuttu, et mis oli asjaajamistes valesti läinud. Ning palvet tasuda kolme viimase kuu (aprill-mai-juuni) kindlustussumma ja nad saavad mu kindlustuse jälle kehtivaks muuta.
Valesti oli läinud see, et NY State of Health oli teinud minu kohta kaks kontot ja kuna teisele kontole polnud üles laetud minu kodakondsust tõendavat dokumenti, siis sealt saadeti info kindlustusfirmasse, et mind ei saa enne kindlustada, kui vastav dokument on üles laetud. Mis hea pärast teine konto sinna tekkis, mul aimu pole. Sellel kontol, mille ise tegin, on dokument olemas. Ning NY State of Healthi inimesed, kellega telefonis rääkisin, ei avastanud kunagi, et mul on nende süsteemis kaks kontot. Seega võis ka väljamõeldud põhjus. Nagu me ju ise ka alati vastame, kui ei taha või pole kasulik oma viga tunnistada, et viga tekkis tehnilistel põhjustel :)
Tagantjärgi kolme kuu kindlustusmaksete tegemisel ma mõtet ei näinud. Puhkasin rõõmsalt edasi ja kellegile helistama ei hakanud. Unustasin teema ära.
Eestist tagasi tulles paari kuu pärast helistati jälle kindlustusfirmast, seekord paluti maksta ära poole aasta kindlustus tagantjärgi, et nemad ei saa muidu mu kindlustuskaitset taastada. Palusin neil mulle arve saata. Et ma muidu ei maksa. "Ei," vastati, "ma ei saa arvet saata. Andke mulle oma krediitkaardi andmed, ma võtan teie kaardilt poole aasta kindlustusmaksete summa ja te saate oma kindlustuse tagasi." "Ei," vastasin mina. "Ilma arveta ma ei maksa." Lubasin, et kohe, kui arve saan, maksan. Aga noormees toru otsas vastas haleda häälega, et tema ei saa mulle arvet saata, aga kui ma annan talle krediitkaardi numbri, siis tema annab mulle makse kinnituse numbri. Nii tore. Panin toru ära.
Ma ei arva, et tegemist oli pettusega. Health First kindlustusfirma tõepoolest ajab asju nii, ja ilmselt ka teised kindlustusfirmad ajavad asju ainult telefoni teel. Ka arveid makstakse tihti telefoni teel (kui midagi läheb nihu, siis saab krediitkaardimakse alati tühistada ning raha tagasi). Aga ma ei näinud mingit mõtet maksta tagantjärgi tuhandeid dollareid kindlustuse eest, mida mul ei olnud pool aastat olnud.
Novembris tegin omale uue kindlustuse teises firmas. Siiani toimib. Arved ilmuvad mu kontole ja maksta saan kindlustusfirma kodulehelt krediitkaardiga. Õnneks arstide juures pole vaja käia olnud.
3 kommentaari:
Hea ja õpetlik ülevaade teemast. Võimaldab rõõmustada Eesti Haigekassa struktuuri üle.
Ja veel rohkem rõõmustan Kanada süsteemi üle, kus piisab sellest, et oled kohalik elanik (ei mingit töö- või õpikohustust), ning arstikulud on kaetud. Tervisekindlustust on küll hea omada hambaarsti ja arsti poolt väljakirjutatud kallite ravimite jaoks, pluss veel nipet-näpet. Kuigi ravimite osas peaks nüüd pensionärid ning kuni 25 aastased need ka tasuta saama. Selle kindlustuse puhul tuleb töö omamine kasuks, sest kulud makstakse tööandja poolt täielikult või osaliselt, pluss võid ka nn perepaketi võtta. Isegi ülikoolid pakuvad tudengitele tervisekindlustust tudengitele odavamalt. Ja tõsi see on, et Kanadas maksame kõrgemat tulumaksu, kuid mitmed küsitlused on näidanud, et pigem ollakse sellega nõus, kui et hakataks kõike maksustama.
Siinne tervisekindlustus ei aita inimesi kuidagi ennast kindlalt tunda. Vastupidi, ükskõik, mis meditisiiniteenuseid sul vaja on ja mis kindlustus sul on, sa iial ei tea, kui palju ja mis summades arveid sulle pärast saadetakse. Mu üks tuttav sai tavalise arstivisiidi eest paar arvet, maksis need ära ja arvas, et asi korras. Kuu aega hiljem sai veel ühe arve, 700 dollarit, millel oli talle tundmatu arsti nimi. Hakkas uurima ja talle öeldi, et teiega tegelesid kaks arsti. Siis talle meenus, et korraks vaatas jah kabineti uksest sisse üks teine arst. Päris huvitav, kaua selline maffia siin kesta saab. Põhiline kurja juur on kindlustussüsteem muidugi.
Postita kommentaar