Käisime ostuksilla

Täna käisime töökaaslastega Woodbury Commonsis. See on mägede vahel asuv väike ostuküla, koosneb 220-st poest. Tuntud ja tundmatutel firmamärkidel igaühel oma pood. Ja ka näiteks Saks 5th Avenue kaubamaja. Manhattani poodidest väljavisatud riided kolivad neisse poodidesse mõneks ajaks ja natuke on hinda alla ka lastud, nii umbes 20% või mõnel juhul ka 50%. Väga soodsalt ei leia muidu midagi, kui kõiki stangesid läbi ei kaeva. Aga sama võib linnas teha, selleks ei pea Woobury'sse sõitma. Aga muidugi võib ka sinna sõita. Näiteks nädalaks. Seal on läheduses mõned hotellid ka.

Sellised väikesed puumajakesed.

Starbucksi töötajad peavad enne vetsust lahkumist käed ära pesema. Klientidel sellist kohustust pole. 6-osaline kätepesuõpetus on piltkirjas sõnalisele osale lisatud. Piltkirja mõistab inimene paremini.

Poodide juures on ohtralt pinke, kus saab oma kotikoormate kandmisest puhata.

Täna on esmaspäev ja ostukeskuse parklad olid täis. Ega jah, töötuid on siin palju ja kus sa mujale ikka lähed kui tööd pole ega raha kooliminekuks. Hängid ostukeskuses. Me läksime täna just sellepärast, et ehk siis pole rahvast jalus. Aga inimestest puudust polnud. Mina muideks ei ostnud midagi. Selgus, et ma olen ka sellel alal andetu. Ma ei oska midagi osta. Näiteks tundub mulle, kui näen 70-dollarist sitsihilpu, millel on kaks õmblust ja kaelusekant, et ma ise olen ka väga osav õmbleja. Aga millegipärast ma siiski ei õmble endale riideid. Ja enamasti tundub mulle asju vaadates, et ma neid ei vaja. Kuigi tegelikult töölkäimise riideid oleks nüüd juba vaja, praegused on kuidagi kulunud. Suveriided, ma mõtlen. Ma oskan endale ainult dresse ja T-särke osta. Võibolla see tuleb sellest, et ma lapsepõlves mängisin 11 aastat järjest korvpalli ja et peale dresside ka muud riided olemas on, selgus alles täiskasvanueas. Selleks ajaks olid ostuharjumused aga juba välja kujunenud ja edasi ma sellel alal ei arenenud. Juhtub.