26 aprill 2008

Linn

Selle nädala fotojahi teemaks on linn.
Mis on linn?
Ma sündisin linnas nimega Kilingi-Nõmme. Seal on elanikke üle 2 tuhande.
Nüüd elan linnas nimega New York City, elanikke on siin 8 miljonit (koos eeslinnadega umbes 20 miljonit).
Kusmaalt saab linnast linn? Kaks kaks on hunnik? Aga kolm? Aga kakskümmend?

Nagu legohunnik lastetoa põrandal.
Pole ruumi astuda, igal ruutsentimeetril on miski vidin maas.

Kaks esimest pilti on tehtud Empire State Buildingu otsast novembrikuus.


Kaks järgmist pilti on tehtud Rockefelleri Centeri katuselt sooja suvepäeva õhtul, kui õhk on niiske ja udune.

Liftiga maa peale tagasi.

Ja see siin on ka linn, Kilingi - Nõmme, 15. veebruaril 2004.

6 kommentaari:

enetimm ütles ...

Linnal ja linnal on suur vahe! Vahva, et panid kõrvale väikese linna pildi :)

Reede ütles ...

Eestis on jah ka kaks tuhat inimest juba linn :) Mäletan, kuidas tundsin ennast lapsena väga puudutatuna, kui mu Pärnusse kolinud pinginaaber hakkas mu käest edaspidi küsima, et "kuidas teil seal maal siis läheb kah". Iga kord vastasin talle, et Kilingi-Nõmme on linn! :)
Aga kõik on suhteline. Nii nagu üks viieaastane poiss küsis mu käest, et kui vana on Väikevend (Karlssoni raamatust) ja kui vastasin, et seitsmeaastane, siis ta imestas, et "mismoodi ta siis väike on?" Viiese poisi jaoks on seitsmene juba väga vana inimene :)

Anonüümne ütles ...

huvitav, kas majade (puude) taga inimesi (metsa) ka nähakse..

Ameerika ju selline imelise mõtlemisega maa. ning Suurt Õuna peetakse üsna külmaks asumiks.

Karuema ütles ...

Miskit pole öelda muud, kui et NY ON mu lemmiklinn, kuigi soojade ilmadega Manhattanil haiseb ja tänavad on paksult rahvast täis...vahvad pildid...ja toovad meelde mu reisi aastaid tagasi...

Reede ütles ...

Mul on siin ainult talvel külm olnud. Või noh, eelmisel suvel juhtus korra ka nii, et augustis hakkas mul külm, kui temperatuur kukkus 35-lt 25-le :)
Aga ma saan aru, Leelo, et Sa mõtled külmi inimesi? Üldine suhtumine on siin jah üsna pealiskaudne, aga siiski sõbralik. Lähemalt tutvuma ei kiputa. Aga meie koduümbruses elab väga sõbralik rahvas ja õhtuti on tore jalutama minnes tervitada treppidel istuvaid inimesi. Naabrimehed kutsuvad minu meest lausa oma vennaks ja on ütlemata abivalmis inimesed, olemata siiski pealetükkivad.
Naabrivalve töötab ka tõhusalt :)
NYC-l on tõesti mingi külgetõmbejõud, mis tirib nagu kummiga enda juurde tagasi. Vaatamata haisule (no igal pool ka ei haise, eksole :)) ja miljonitele inimestele, kellega ühise keele leidmine on kohati päris keeruline.

Anonüümne ütles ...

Ah, muidugi, olen sellel lehel juba mitmendat korda. Mees on ka praegu USA-s (seekorda Nevadas); möne kuu tagune reis endal selgelt meeles (ehkki NY's me ei käinud)... Mis siis ikka, Ameerikat ei tunne ega saa aru enne, kui oled ise ära käinud. See on fakt.
Ma ei uskunud ka oma meest enne, kui ise ära käisin.
Iseloomustada vöimatu, ainult niipalju olen söpradele öelnud, et arvaku mis nad arvavad, aga igal juhul nad ära ei arva. Ja et Hollywoodi filmidega on sel maal samapalju pistmist kui et Venemaa elu vöiks vördsustada Mosfilmi toodanguga. Kusjuures viimane annab vist Venemaast isegi adekvaatsema pildi.