Kuna mulle on meilile saadetud mitu korda küsimus, et kuidas green cardi taotlemine käib, siis kirjutan sellest natuke.
Siin pildil on kõik kirjad ja teated, mis me saime minu tööloa ja green cardi taotlemise ajal. Kogu see paberimajandus käib tavalise posti kaudu.
Lõpuks saadeti mulle koos green cardiga ka väike voldik Welcome to the USA. Seal on õpetused, kuidas USA-s käituda, mis on minu kui alalise elamisloa omaniku õigused ja kohustused.
Green cardist näitan siin ainult tagumist külge (see rohelise triibuga asi all vasakul), esiküljel on minu foto, sõrmejälg, minu sünniaeg, nimi muidugi ja numbrid.
Igas riigis, mille kodanik sa ei juhtu olema, aga kust sa selleks kuupäevaks lahkuda ei taha, milleni sul esialgu on lubatud riigis viibida, tuleb hakata oma staatust muutma (adjustment of status) ehk siis suhelda riigiga niikaua, kuni sul lubatakse veel mingiks ajaks riiki jääda või siis saadetakse minema, kui sa ei vasta ettenähtud tingimustele. Mingil viisil on muidugi võimalik elada ka illegaalselt, aga see pole eriti mugav ja võib kaasa tuua sekeldusi, mis lõppevad viisil, mis sulle ei pruugi meeldida. Illegaalsus ei lase elus teha vabu valikuid.
Nüüd ma siis kirjutan ühest viisist, kuidas on võimalik USA-s elamisluba ehk green cardi saada. Kuna ma saan kirjutada ainult enda isiklikust kogemusest, siis igasuguseid muid variante ma kommenteerida ei oska. Green cardi on ju võimalik saada mitmel erineval moel ja inimestel on selleni jõudmiseks erinevad teed, mis olenevad mitmetest tingimustest. Ja ilmselt aegajalt seadusi ja riigilõivu suurusi muudetakse, nii et edaspidi võib nii mõnigi asi teistmoodi kulgeda. Sügisel valitakse ju USA-s uus president ja kõik praegused presidendikandidaadid lubavad tegeleda ka immigratsiooniseadusega, nii et aasta pärast käivad asjad võibolla teisiti, aga võibolla ei käi kah.
Kohe alguseks ütlen, et meil läks dokumentide postipanekust green cardi saamiseni aega 3,5 kuud. See on väga kiire aeg ja ma polnud selleks üldse valmis, et asi nii libedalt võiks minna. Üsna tavaline on, et läheb 6 kuud. Aga võib vabalt minna ka aasta või kaks.
Et mu mees valmistas dokumendid väga põhjalikult ette, siis võibolla oli sellest ka abi, et meie protsessis mingeid takistusi ei olnud.
Kuna mina abiellusin USA-s USA kodanikuga, siis
green cardi sai mulle taotleda tema. Kui abielluda Eestis või mõnes muus riigis USA kodanikuga, siis käib elamisloa taotlemine ilmselt veidi teisiti. Abiellusime me kuu aega enne seda, kui oleks kätte jõudnud minu riigis viibimise viimane tähtaeg (USA-sse sisenedes annab piiril immigratsiooniametnik turistile tähtaja, kui kaua võid riigis olla, reeglina lastakse siin olla kuus kuud).
Peale abiellumist ja enne elamisloa avalduste ärasaatmist on soovitav võimalikult palju igapäevaelu dokumente vormistada mõlema abikaasa nimele. Näiteks korteri rendileping, elektri-, gaasi-, kütte-, interneti- ja telefoniarved, teha ühine pangakonto. Oluline on, et mõlemad nimed oleks märgitud aadressi kohale, et on näha, et inimesed elavad samal aadressil ja nende post käib sinna. Hea on, kui elamisloa taotlemise protsessi vältel ei kolita ühest kohast teise, sest kogu asjaamine käib tavalise posti kaudu ja kui mõni kiri või teade jääb kätte saamata, võib sellest tulla suuri sekeldusi. Näiteks kirjutas keegi foorumis, et kuna nad ei saanud kätte kutset intervjuule, siis jäi neil seal käimata ja ning järgmiseks saadeti kiri, et nende elamisloa taotlemise protsess lõpetati ning kui nad tahavad ikkagi green cardi saada, siis hakaku taotlemisega otsast pihta ja maksku uuesti ka kõik tasud.
Elamisloa taotlemisel on kindlasti vaja sünnitunnistuse originaali ja notariaalselt kinnitatud tõlget sellest. Hea, kui need on Eestist kaasas või siis keegi saadab need postiga. Postiga saates on muidugi alati risk, et midagi läheb kaduma.
Kuna elamisloa taotlemisel tuleb
USCIS-le (United States Citizenship and Immigration Services) saata oma tervisliku seisundi kohta kinnine ümbrik, siis tuleb minna arsti juurde. Iga arst ei kõlba selleks, kes vajaliku ümbriku sulle annab. Sellel arstil, kelle juurde lähed, peab olema õigus (sertifikatsioon) anda välja pabereid, mis sobivad USCIS-le. Kuna arst peab kindlaks tegema, millised vaktsiinid sa oled elu jooksul saanud, siis tuleb hankida Eestist oma saadud vaktsiinide kohta paber, inglisekeelne muidugi. Kuna minul polnud seda võimalik endale orgunnida, siis lasin siin võtta vereproovi, millest tehti analüüsid minus pesitsevate vaktsiinide kohta. See läks $170 maksma. Kui sul on puudu mõni vaktsiin, mis USA-s elaval inimesel peaks nagu olema, siis arst lahkelt süstib seda sinusse, kui sa ise sellest ei keeldu.
Arstiks valisin ma Karl Goodmanni (tema kabinet asub Manhattanil, West 86th Street Central Park West). Tema küsis teenuse eest $100 (näiteks meie kodu lähedal olev arst küsis sama asja eest $150), mille sisse kuulusid vereproovist tehtud erinevate haiguste analüüsid (AIDS, HIV, süüfilis jms) ja vererõhu mõõtmine, kaalumine, tuberkuloosiproov. Tuberkuloosiproovi tegi ta käe peale ja nädala pärast, kui paberitele järgi läksin, siis vaatas, kas proov on negatiivne. Kui oleks positiivne olnud, oleksin pidanud minema röntgenisse, mis oleks maksnud $75 ja kui palju ravi seejärel maksma oleks läinud, seda ei tea.
Arsti käest sain vajaliku kinnise ümbriku (seda ei tohi ise avada vaid tuleb kinnisena lisada elamisloa taotlemise avaldustele) nädala pärast. Arst andis mulle eraldi veel ümbrikus olevatest paberitest koopiad.
Kui ise ei julge oma dokumendipatakat kokku panna, siis on võimalik kasutada advokaatide abi, kelle teenus maksab $2000 - 4000 (riigile makstavad tasud selle sisse ei kuulu, see on puhtalt teenustasu advokaadile). Advokaat green cardi saamist ei garanteeri, küll aga võib temast abi olla siis, kui oled näiteks illegaalina riiki sisenenud või mingi kuritegevuse eest karistatud või on mingid muud probleemid, mis võivad elamisloa saamise liiga keeruliseks või ebatõenäoliseks teha. Alati pole advokaadist abi ja muidugi on õige advokaadi (kes tõesti tahab su asjaga tegeleda, mitte niisama raha vastu võtta) leidmine ilmselt õnneasi.
Kuna meil mingeid probleeme polnud, siis advokaadi teenust me ei vajanud. Mu mees printis
VisaJourney leheküljelt välja vajalikud blanketid ja õpetused, kuidas mida teha. Meil oli vaja esitada taotlused I-130 (Petition for Alien Relative), I-485 (Application to Register Permanent Residence or Adjust Status) ja I-765 (Application for Employment Autorization Document ehk tööloa taotlus). On võimalik taotleda ka reisidokumenti Advance Parole, kuid meie seda vajalikuks ei pidanud. See paber lubab reisida juhul, kui green cardi osas on tehtud positiivne otsus intervjuu ajal, aga kaart ise pole veel saabunud. Kui oled alustanud green cardi taotlemist, siis enne green cardi kättesaamist riigist välja minna pole soovitav, sest tagasi reeglina enam ei pääse. Selline hoiatus on lausa punasega USCIS-e kodulehel üleval.
I-130 eest tuli maksta $355 ja I-485 eest $1010, muud midagi rohkem maksma ei pidanud.
Taotlustele lisasime peale kindlalt nõutavate dokumentide koopiate (originaale me ei saatnud) ka näiteks fotosid, kus me koos peal olime ja tervisekindlustuse paberid, kus oli näha, et mu mees maksis minu eest kindlustust ja korteri üürilepingu jms. asju, mis meie meelest tõestasid meie kooselu. Väga oluline oli ka see, et mu mees pidi tõestama (töölepingu ja maksudeklaratsioonidega), et ta suudab mind üleval pidada ja et ta aastapalk on vähemalt 125% kindlaksmääratud vaesuspiirist ehk umbes $17 000 (ma tegelikult ei kujuta ette, et nii väikese palgaga kaks inimest saaks siin ära elada, aga noh, eks Eestiski ju miinimupalgaga eriti inimväärset elu ei ela). Selleks pidi ta esitama eelmise aasta maksudeklaratsiooni ja töölepingu, kus oli näha temaga kokkulepitud palk.
Ümbrikusse läksid ka tšekid 355 ja 1010 dollari maksmiseks.
Dokumendid saatsime ära "delivery confirmationiga" ehk siis tähituna, et oleks võimalik jälgida, millal nad kohale saabuvad.
Kolme päevaga olid meie asjad õigesse kohta saabunud ning 12 päeva pärast jõudis meie postkasti kolm kirja (iga taotluse kohta eraldi), kus teatati, et meie asja hakatakse menetlema.
Järgmiseks saabus kutse sõrmejälgede andmiseks ("biometrics" kohalikus keeles). Pidin minema nädala pärast koos selle kutsega Queensis asuvasse Application Support Keskusesse.
Sõrmejälgede andmisel turvakontrolli polnud (kotti läbi ei vaadatud). Sisenedes pidi kõigepealt täitma ühe blanketi, millel küsiti muuhulgas mu ema ja isa eesnimesid (ainult eesnimesid), minu kaalu naeltes, minu pikkust jalgades (ma pidin selle üle ikka tõsiselt mõtlema ja arvutama :)), silmade värvi, juuste värvi (dilemma siinkohal - kas tuleb panna juuste originaalvärv või see värv, mis neile parasjagu peale on määritud). Aadressi ja sünniaega küsiti ka muidugi ja telefoninumbrit. Täidetud blanketi viisin ühe tibi kätte, kes sisestas midagi arvutisse ja vaatas mu käed üle (et kas on kõik sõrmed alles). Siis pidin ootama, kunas mind järgmisse kabinetti kutsutakse. Kuna rahvast palju polnud, siis sain kohe selle arvuti taha, millega sõrmejälgi võeti. Neid jälgi võeti kohe hulgem, neljalt sõrmelt korraga ja igalt eraldi ja sõrmekülgedelt. Siis toksiti andmed minu täidetud blanketilt arvutisse ja lasti mul üle kontrollida, kas kõik sai õigesti ning pidin andma elektroonilise allkirja. Kuna elektroonilise allkirja andmisel tuleb seda teha aeglaselt, siis mul esimese korraga ei tulnud allkiri välja, aga see lasti lahkelt uuesti teha. See allkiri oli pärast mu tööloal.
Lõpetuseks tehti minust veebikaameraga pilt. Ja nüüd NB! seesama pilt, mis minust seal tehti, läks nii tööloale kui ka green cardile. Seega sõrmejälgi andma minnes tuleb ilus välja näha :) Kuigi me saatsime ju ka koos dokumentidega minust passipildi, siis selle edasist saatust ma ei tea, igatahes green cardile see ei sattunud.
Kokku läks mul sõrmejälgede andmiseks umbes 15 minutit, sest minu õnneks polnud sel päeval suuri rahvamasse minu ees järjekorras.
Järgmisena viidi panka meie tšekid (nägime seda internetist oma pangakontolt).
Siis läks veidi aega ja saime kutse intervjuule, mis toimus 40 päeva pärast kutse saamist. Kutsel oli kirjas, et pean kaasa võtma oma mehe ja oli ka nimekiri dokumentidest, mis kindlasti peavad kaasas olema.
Siis saabus mulle tööluba (70 päeva peale taotluste posti panemist), kehtivusega 1 aasta, ning ma sain minna endale social security numbrit taotlema. Selleks pidin sõitma Jamaicale (mitte Jamaica saarele vaid Queensi linnaosa Jamaica neighbourhoodi (ümbruskonda), kus asub üks New York City Social Security Kaardikeskustest). Andsin sinna peale kahetunnist järjekorras seismist avalduse ning kaart lubati kahe nädala jooksul mulle koju saata. Tegelikult saabus see kaart nädalaga ning kehtis ainult koos tööloaga.
Green cardi intervjuu toimus Garden Citys (linnast väljas), sinnaminekuks laenasime naabrimehelt auto, sest metroo nii kaugele ei käi ja rongi või bussiga minek oleks olnud parasjagu tülikas. Sõitsime sinna umbes 45 minutit ja kohal tuli olla vähemalt tund enne intervjuuks määratud aega.
Intervjuule võtsime kaasa hunniku igasuguseid dokumente, kus olid meie mõlema nimed peal (ikka kooselu tõestuseks), fotoalbumi (40 fotot meist koos erinevatel aegadel), passid, sünnitunnistused (nii originaalid kui notariaalselt kinnitatud tõlgete originaalid), abielutunnistuse, tervisekindlustuse arveid, üürilepingu, telefoniarveid, panga väljavõtteid (viimased), minu mehe kolme viimase aasta palgatõendid ja tuludeklaratsioonid, mehe töölepingu. Võibolla midagi veel, ei tule praegu meelde, igatahes oli meie paberipakk umbes 6 cm kõrge. Enamust nendest paberitest näha ei tahetud, aga me lihtsalt võtsime kodust kõikvõimalikud dokumendid igaks juhuks kaasa.
Majas, kus intervjuud tehti, oli turvakontroll peaaegu nagu lennujaamas. Kingi ei pidanud ära võtma, aga püksirihma küll ja kotti vaadati sisse ka (röntgenimasinast käis see nagunii läbi). Mul olid kotis röstitud mandlid ja joogipudel (teadsin, et seal sees läheb pikalt) ja turvamees teatas, et ma ei tohi seal oma sööki süüa, aga mandleid siiski ei konfiskeeritud. Ooteruumis olevast automaadist tohtis küll kartulikrõpse ja muid näkse osta ja neid seal süüa. Relvade ja kaameratega sisenemine oli keelatud :)
Viisime oma intervjuukutse aken nr.1 taga asuva naise kätte, kes küsis mu mehe käest, et kas too on advokaat. Siis istusime umbes 400-kohalisse ootesaali ootama, millal minu nime hüütakse. Iga 15 minuti tagant hakkas üks ametnik hüüdma nimesid ja püsti tõusnud inimestest moodustati grupp, kes lahkusid järgmisse saali. Kui me olime poolteist tundi oodanud, siis oligi meie kord sappa võtta. Kõndisime ametniku järel (meid käsutati haneritta, ma oma mehe kõrval seista ei tohtinud :)) teisele korrusele järgmisse ootesaali, kus oli umbes 150 inimest. Seal käisid erinevatest kabinettidest ametnikud nimesid hüüdmas ja eks neil oli päris keeruline näiteks poola nimedega hakkama saada. Lõpuks saime ka meie letti, kui alles oli jäänud vaid 10 inimest. Jõudsime juba pabistama hakata, et äkki pannakse asutus enne kinni, kui järg meieni jõuab. Turvamees lohutas meid, et ega nad luku taha kedagi ei jäta, lasevad meid pärast välja ikka. Peale kahetunnist ootamist järgnesime meid kutsunud ametnikule ühte kaugemasse kabinetti ja ta ütles, et algselt pidi meiega tegelema keegi teine, aga sellel polnud enam aega ja nii on tema meie küsitleja.
Ametnik, kes meid küsitles, oli väga viisakas ja sõbralik ja vestlus oli täitsa pingevaba. Pidime esitama oma passid ja mu mees esitas ka oma USA kodaniku tunnistuse. Siis luges ametnik ette vande ja me pidime ütlema "I do". Sellega me lubasime, et räägime tõtt ja ainult tõtt.
Pidime esitama oma passid, mehe USA kodaniku tunnistuse, sünnitunnistuste koopiad (mul 40 aastat vanast eesti-ja venekeelsest sünnitunnistusest koopiat polnud, aga ametnik tegi pärast originaalist ise selle koopia). Veel küsiti näha albumit meie fotodega ja ühe foto pidime loovutama ametnikule (ise võisin välja valida). Küsiti ka ühte arvet või midagi, kus oleks näha, et me elame ühel aadressil (andsime eelviimase telefoniarve originaali, seda meil endal nagunii polnud enam vaja), selle jättis ametnik enda kätte.
Minult küsiti, et kas mu mehel on uus töökoht (ta oli sel ajal jah kolm kuud uues kohas töötanud), mis ajast ta seal töötab, kellena ta töötab ja mis asutuses. Mu mehe käest küsiti, et kuidas ja kus me kohtusime ja mees rääkis sellest lühidalt. Veel küsiti mu käest küsimusi, millele pidin vastama ainult "jah" või "ei". Need olid samas stiilis, nagu kunagi viisataotlusel oli - kas sind on kunagi mõne kuriteo eest karistatud või arreteeritud, kas oled töötanud prostituudina, kas oled kunagi USA-sse sisenenud illegaalselt, kas oled oled vahepeal USA-st välja reisinud, kas oled tegelenud narkootikumide veoga, kas oled oma sugulasi siia illegaalselt toonud, kas oled kuulunud kommunistlikku parteisse jms. Ühesõnaga küsimused, millele kõigile ma vastasin "ei".
Ja oligi kõik. Midagi muud seal intervjuul teada ei tahetud. Ei olnud nagu filmis
"Green card", kus meest ja naist küsitleti eraldi ruumides stiilis: Mis värvi aluspesu on su abikaasal täna seljas?" ja "Mis firma kosmeetikat su naine kasutab?" Selliseid eraldi küsitlusi tehakse juhul, kui esimesel intervjuul tekib kahtlus, et abiellutud on fiktiivselt ja määratakse lisaintervjuu aeg.
Intervjuu lõpuks saime paberi, kus oli kirjas, et täiendavaid nõudmisi meile ei esitata ja võime green cardi hakata ootama. Passi kirjutati intervjuu toimumise aeg ning minu I-94 võeti ära (I-94 on väga tähtis paber, mis antakse riiki sisenemisel ja mis peab turistidel alati kaasas olema ning riigist väljudes küsitakse see tagasi, kui seda siis esitada pole, on suur jama, sest on põhjust arvata, et oled riiki tulnud illegaalselt). Minul riigist lahkudes I-94-ja enam vaja muidugi pole, sest mina esitan nüüd green cardi.
Green card saabus minu postkasti 19 päeva peale intervjuud. Ja peale seda läksin jälle Social Security Kaardikeskusesse, et taotleda uus Social Security Number Card, mis kehtiks green cardiga ehk siis pikemalt, kui üks aasta. Muide, kui green card on käes, siis tööluba enam vaja pole, green card lubab ka töötada. Esialgu antakse green card kaheks aastaks ja siis saab taotleda kümneaastase kehtivusega green cardi.
On olemas ka internetis
üks koht, kust peaks saama jälgida oma protsessi käiku, aga meie puhul see küll ei töötanud. Tegin omale konto sinna, panin oma keisside numbrid ilusti kirja ja e-maili aadressi ka ning lõpptulemusena oli kogu info, mis ma sealtkaudu sain see, et minu asjad võeti menetlusse ja siis oli mitu kuud vaikust ning järgmise teatena, et alustati viimast etappi ja varsti saabub mulle green card.
Mõned teated saadeti algul e-mailiga, aga postiga tulid needsamad teated ka paralleelselt.
Lugesin muidugi ka
foorumitest igasugust infot ja olin sellepärast vahel pabinas ja vahel jälle lootusrikas. Lõpptulemusena on kogu protsess ikka igaühel erinev ja seda ette ei näe, kuidas endal läheb. Näiteks on mõnedel inimeselt probleem selles, et FBI-st pole saabunud vastust sõrmejälgede kontrolli kohta, aga green cardi intervjuu on edukalt tehtud. Samas kaarti enne kätte ei saa, kui FBI ütleb, et selle inimesega on asjad korras. Ja nii ootad ja ootad ja ise midagi liigutada ei saa.
Või siis lugesin intervjuude kohta, et kuidas kellegil läks - oli inimesi, kellele esitati 20 küsimust ja võrreldi nii mehe kui naise käes olnud koduvõtmeid, et kas on ühesugused :) On perekondi, kus on vahepeal sünnitatud kolm last, aga green cardi intervjuul peavad ikka juuksekarva lõhki ajama, et tõestada oma kooselu. Seega on mingeid nõuandeid jube raske anda, aga minul isiklikult oli foorumite lugemisest kasu vähemalt niipalju, et olin ettevalmistunud, et enne intervjuule pääsemist tuleb mitu tundi oodata.
Lõpetuseks panen siia kirja ka minu green cardi protsessi time line'i ehk siis mis ajal ja mis järjekorras mul asjad toimusid.
0-punktiks on päev, millal panime taotlused (3 tk) ja dokumendid posti. Edasi loen päevi sellest null-päevast.
12 päeva - Saime postist vastused (3tk) Immigratsiooniametilt meie avalduste kohale jõudmise kohta.
22 päeva - Saime postist kutse appointmendile sõrmejälgede (biometrics) andmiseks.
28 päeva - Sõrmejälgede andmine. Samal päeval läksid meie pangakontolt maha dokumentidega koos saadetud pangatšekkidel olnud summad.
39 päeva - Postiga tuli teated, et I-485 ja I-130 eest on raha käes ja nad menetlevad neid.
49 päeva - Postiga tuli kutse green cardi intervjuule.
56 päeva - Tuli e-mail, et tööluba on välja saadetud ja et see peab 30-ne päeva jooksul postiga saabuma.
63 päeva - Tuli jälle e-mail, et nad on tööloa välja saatnud.
67 päeva - Tuli e-mail, et tööluba on approved (selle väljastamiseks on nõusolek antud) ja nad saatsid täna postiga selle kohta meile kirja.
70 päeva - Postiga tuli tööluba, kehtib üks aasta.
73 päeva - Käisin Queensis Jamaical Social Security Card Centeris Social Security numbri avaldust viimas.
80 päeva - Postiga tuli Social Security Card.
89 päeva -Green Cardi intervjuu Garden Citys. Tulemus positiivne - 6-8 nädala jooksul lubati green card koju saata.
101 päeva - Tuli e-mail, et minu green card on tellitud ja peab saabuma 30 päeva jooksul.
104 päeva - Postiga tuli Welcome Notice ("Welcome to the USA" kiri).
105 päeva - Tuli e-mail, et mulle on postiga saadetud I-485 kohta approval notice.
108 päeva - postiga saabus green card.
Nagu näha, igasuguseid teateid saadetakse vahepeal hulgem ja alati ei saa neist aru, et millal siis mingi asi ikkagi saadeti. Aga peaasi on see green card lõpuks kätte saada :)
Seal ta nüüd seisab ja mina nagu sipelgas kuskil ta suure varba juures.
Ega ju tavaliselt ei käi linna peal, pea kuklas ja siis ei panegi tähele, kui mõne kuulsama maja juurde jõuad. 
Kaugemalt vaadates tunned õige maja ära küll :)
Ja see siin on ka linn, Kilingi - Nõmme, 15. veebruaril 2004.
