Lähedalseisev raamat

Raamatusse on tolleaegsed lapsed vesipilte kleepinud.

Ma ei tea, kes on need A.Lang ja M.Udam, kelle nimed siin on. Udam oli vanaema perekonnanimi, mille ta sai abielludes, nii et võibolla see raamat oli vanaisa sugulaste oma.

Blogiinimestel jälle mäng, et kes aias ja Maarja lükkas mind sisse.

Reeglid siis sellised:

Võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.

Mul on praegu laual eestiaegne Teine Lugemik. Seal on päris vahvaid luuletusi näiteks. Ja selles on ka peatükk Lutsu "Kevadest", kus Arno mõtleb Jumala üle. Nõukogudeaegses "Kevades" seda kohta polnud.

Lugemiku on kokku pannud M.Nurmik ja eessõna alla on ta kirjutanud Muhu Viiraküla, 1909 - Haapsalu, 1921.

Esimesed kaks lauset (reegleid võib ju rikkuda ka, eksole) eessõnast - tegelikult on see raamatus pealkirjaga Eelsõna:

Jäädes püsima "Esimese Lugemiku" asetatud põhimõtteile, püüab "Teine Lugemik" neid süvendades ja laiendades edasi kultiveerida. Leida kirjandusest õpilastele kõige kaunimat ja armsamat, mis nende südant ülendaks, neis rõõmu ja häädust ärataks ja esteetiliselt viiks nad kirjanduslisele hää- ja kurjatundmisele - neid sihte on autor silmas pidanud, seda raamatut toimetades.

Viimane lause - viimaseks on selles lugemikus A.Renniti luuletus Tarvastu murrakus "Kodu-kotus". Seesama, mis algab nii "Mu meelen kuldne kodu-kotus, ma sagedasti näe und veel sest..."

Viimane salm sellest:

Ka lohk ja saar saand teisemasse

ja mäge muutnu hoolsa käe,

ning koplisse on kasvan kase,

kuid mälestus ei meelest läe.

Ja kuldne lause:

Toots oleks vist kõik oma tikud tarvitanud suurtüki tuleks, nagu ta oma toimetust nimetas, kui mitte kaks suuremat poissi, Järveots ja Kesamaa, nõuks poleks võtnud Kuslapit nurgast välja rebida, et vaadata, mis loom ta õieti on.

See viimane lause on Lutsu "Kevadest" pealkirja "Jüri Kuslap" alt. Siin ei ole mitte see koht, kus Toots Tamasseri raudu käivitas vaid ta viskas Kuslapi poole põlevaid tikke. Sellist kohta ma ka ei mäleta, et oleks olnud selles "Kevades", mida ma lapsena lugesin. Oli muidu või?

Oma lähedal pesitsevatest raamatutest võiks kirjutada ka Pirjo ja Mariliis.