Alice'i teemaja

Teekannudel olid kavalad kaanehoidmise ja tilgapüüdmise asjandused - see pruuniks värvunud svamm kannu tila peal ei lase tilkadel maha voolata.

Käisime East 64. tänaval (Lexingtoni nurgal) Alice'i teemajas teed joomas ja kooki söömas.

Maroco tee mündiga (Moroccan Mint) ei olnud hea. See tähendab, et ei olnud ei minu ega mu kaaslase maitse. Mündi maitset polnud üldse.

Aga Indian Chai oli väga hea, piimaga :)

Viimasel pildil on koogid - see kollane sidrunikreemiga korvike ei ole oma hinda $7 väärt, aga teisel taldrikul olev soe šokolaadikook (või vaht) jäätise ja marjadega oli suurepärane.

Kann teed (4 tassi) maksab ka umbes $7.

Koht on väga hubane ja nõud armsad ja teenindus on hea, aga aega läheb, nii et paras koht lobisemiseks, kui kuskile kiiret pole ja kõht juhtub täis olema.

Kus küll on tehtud väikesed USA poisid

Eile kuulsin pealt, kuidas üks 7-aastane poiss rääkis teisele: "Your toys are made in China. Everything is made in China. Even you are made in China."

Ilmselt kumbki neist poistest siiski pole Made in China :)

Lugesin kunagi uudist, et Hiina hakkas tootma lennukeid. Ja ma kujutan ette, kui näen lennuväljal lennukit sildiga Made in China, siis mina sinna sisse istuda ei julge.

Ongi mul selline paranoia.

Pühapaiste

Üks kirik Washington Heights'is, Manhattanil.

Update: Leidsin üles info selle kiriku kohta - tegemist on Christ United Church'iga ja kuna see maja on väga suur, siis nagu välja tuleb, on tegemist paleega.

Niisiis - Christ United Church, The Palace Cathedral.

Asub 175. tänaval, Broadwayl.

Sini-must-valge

Tegin kunsti.

See tegelikult käib teistpidi ja linnud joovad selle pealt , kui lumi ära sulab.

Estonia - 90!!!

Juubilarile soovime siit seitsme maa ja mere tagant pikka iga ja tarka pead!

***

Nii nagu iga Eestis elav inimene tormab suve ainukesel päikesepaistelisel nädalalõpul randa, nii New Yorgis elav põhjamaalt tulnud inimene tormab talve ainukesel sooja lumega päeval lumemeest ehitama.
Nii ka mina.

Tegin eile Eesti Vabariigi aastapäeva puhul lumemehe.

Paraku oli ta täna hommikuks kurja vihma tundidepikkusel mõjul külili heitnud, kaotades oma kauni peakatte pealkirjaga "Americas Finest Interior Paint" ja visates käest Eesti lippu peale päikeseloojangut asendama pandud männioksa.

Eesti riik ehk seisab veel püsti ja ei lase ennast väga mõjutada või mis?

***

Eesti riigi teemal sobib siinkohal hästi rääkida lugu, mis minuga neljapäeval Astoria postkontoris juhtus.

Ma nimelt tahtsin saata Eestisse kaks kirja ja neile oli vaja margid osta. Meie postkontorisse oli tekkinud uus töötaja, laia naeratusega sõbralik mees. Ta võttis mu kirjad, vaatas neist pealmist, siis vaatas mulle otsa ja küsis: "Mis see on?" Kuna ma ei olnud selliseks küsimuseks valmis (ei saanud kohe aru, et mida ta varem näinud polnud, kas ümbrikku või mida), tegin ma "mök-mök".

Noormees, nähes mu kimbatust, osutas sõnale Estonia ning ütles: "See siin. Mis see on?"

"Aa, see on riik," vastasin kergendustundega. No ma esiti kartsin, et äkki too töötaja on tiba elukogenematu ja tõesti pole enne ümbrikuga saadetavat kirja näinud.

"Hm, ahah." jäi mees mõtlema.

"Aga mis see enne oli?" ei jätnud ta mind rahule.

Oh issand, oleks ma tahtnud talle nüüd öelda. Mis mõttes, et mis see enne oli.

"See oli enne ka riik, see on kogu aeg riik olnud," vastasin siis.

Natuke aega vaikust, noormees ei hakanud ikka veel mulle markide otsimise ega kirjade kaalumisega tegelema. Teised postkontoritöötajad panevad esimese asjana kirja kaalule ja klõbistavad arvutiga ja ei küsi mu käest tavaliselt midagi (üks töötaja nimega Selima siiski on paar korda küsinud, et kas ma Estonia all mõtlesin Hispaaniat).

Neil on ju Estonia arvutis olemas, ma tean.

"See riik kuulus vahepeal Nõukogude Liitu," proovisin ma siis selgitada.

Noormehe nägu lõi särama: "Ahaa, see oli siis enne Nõukogude Liidu osariik! Nüüd ma saan aru."

"Jah, Eesti asub Venemaa ja Rootsi vahel," rääkisin talle hariduse jagamise mõttes veel.

Minuti pärast sain raha ära maksta ja jalga lasta. Tore, et kohalikud inimesed geograafia vastu huvi tunnevad :)

Lumepäev

Täna Astoria pargis.

Lagi on kõrgel

Eile käisime hambaarsti juures. 10 minutit kraapimist ja $100 käes. Hambaarstil, mitte minul. Samal ajal kraapis teine arst mu mehe hambaid ja ka see maksis meile 100 (suvel maksime hammaste puhastamise eest $85 per nose). Nii et tunniga hambaravi kabineti omanikul (Leningradist pärit juut, kellel on kaunid mälestused Pärnu Tammsaare tänavast ja Rannahotellist ning sõnavaras olemas ka "tjeere") sissetulekut $1200. Pole paha. Võrreldes USA-s oma hariduse saanud hambaarstidega on Nõukogude Liidust siia kogunenud medtsiinitegelastel see suur eelis, et nemad said oma hariduse tasuta. Kohalikud maksavad võibolla siiani oma õppelaene. Ma parem ei ütle, mitu tundi mul $100 teenimiseks võiks minna, kui ma oma erialal töötaks. Panete kadedust tähele siinkohal? Aga arstiks ma siiski ei hakkaks, ka raha eest mitte.

Täna käisin porgandit, arbuusi ja apelsine ostmas. Juurikapoe juures olid kaks vana halli meest, arutamas poliitikat. "Vladimir! (rõhk Vla-l). Vladimir Putin is angry! He starts nuclear war now!". Aktsendi järgi võisid tegelased isegi Kosovost olla. Hea, et nad inimesi tänaval hoiatavad.

Lugesin numeroloogiast mulle olulist asja, et mu number on 8 ja pean ostma 8. kuupäeval omale loteriipileti, mis on seotud number 8-ga. Ostsin siis 8. veebruaril putkast kiirloterii, mis neil oli number 8 all. Pilet maksis $10 ja võitsin sellega $40. Vaadake ka siit lehelt http://www.tartu.ee/taheklubi/numeroloogia/?mood=1 , millal on õige päev osta omale pilet! Ükskord ostsin veel endale pileti, kui juhtusin minema läbi puu alt, millel istus väike linnuke, kes õnnistas mind oma seedimisjääkidega. Ta märgistas mind küll ainult väikese tilgaga, aga tõttasin kohe jälle loteriipiletit ostma. Maksin pileti eet $1 ja võitsin sellega ka $1. Nii et pole veel jäänud miinusesse. Nüüd on mul 8. märtsil plaanis otsida üles puu, millel mõni kotkas või kurg istub. Nendelt on lootust rohkem õnnistust saada.

Meil muidu ka nüüd lumikellukesed õitsevad.

Müügimees

Union Square'i turul müüb üks vahva mees porgandikoorimise asju.

Olen teda näinud iga kord viimase poole aasta jooksul, kui olen laupäeval turule sattunud.

Ja iga kord annab ta tunde kestva etenduse.

"Näete, ma olen juba ammu kuulus! See siin on üks ajakiri aastast 1996 - ma kahjuks pole küll esikaanel, aga siin keskel on minust kirjutatud!", rääkis vana eile.

Mõni mees ostab kohe hulgim imelisi köögiriistu.

Ja pealtvaatajatest pole puudus.
Ma kujutan ette, et hakkan ka vana inimesena rõõmsameelseks :)

Lähedalseisev raamat

Raamatusse on tolleaegsed lapsed vesipilte kleepinud.

Ma ei tea, kes on need A.Lang ja M.Udam, kelle nimed siin on. Udam oli vanaema perekonnanimi, mille ta sai abielludes, nii et võibolla see raamat oli vanaisa sugulaste oma.

Blogiinimestel jälle mäng, et kes aias ja Maarja lükkas mind sisse.

Reeglid siis sellised:

Võta endale kõige lähemal asuv raamat lahti ja kirjuta sealt blogisse välja esimene, viimane ja kuldne lause (suvalise koha pealt lahti tehtud ning vasaku käe pöidla all olev lause). Muidugi avalda ikka raamatu autor ja pealkiri oma blogis ning viska pall edasi kahele blogijale.

Mul on praegu laual eestiaegne Teine Lugemik. Seal on päris vahvaid luuletusi näiteks. Ja selles on ka peatükk Lutsu "Kevadest", kus Arno mõtleb Jumala üle. Nõukogudeaegses "Kevades" seda kohta polnud.

Lugemiku on kokku pannud M.Nurmik ja eessõna alla on ta kirjutanud Muhu Viiraküla, 1909 - Haapsalu, 1921.

Esimesed kaks lauset (reegleid võib ju rikkuda ka, eksole) eessõnast - tegelikult on see raamatus pealkirjaga Eelsõna:

Jäädes püsima "Esimese Lugemiku" asetatud põhimõtteile, püüab "Teine Lugemik" neid süvendades ja laiendades edasi kultiveerida. Leida kirjandusest õpilastele kõige kaunimat ja armsamat, mis nende südant ülendaks, neis rõõmu ja häädust ärataks ja esteetiliselt viiks nad kirjanduslisele hää- ja kurjatundmisele - neid sihte on autor silmas pidanud, seda raamatut toimetades.

Viimane lause - viimaseks on selles lugemikus A.Renniti luuletus Tarvastu murrakus "Kodu-kotus". Seesama, mis algab nii "Mu meelen kuldne kodu-kotus, ma sagedasti näe und veel sest..."

Viimane salm sellest:

Ka lohk ja saar saand teisemasse

ja mäge muutnu hoolsa käe,

ning koplisse on kasvan kase,

kuid mälestus ei meelest läe.

Ja kuldne lause:

Toots oleks vist kõik oma tikud tarvitanud suurtüki tuleks, nagu ta oma toimetust nimetas, kui mitte kaks suuremat poissi, Järveots ja Kesamaa, nõuks poleks võtnud Kuslapit nurgast välja rebida, et vaadata, mis loom ta õieti on.

See viimane lause on Lutsu "Kevadest" pealkirja "Jüri Kuslap" alt. Siin ei ole mitte see koht, kus Toots Tamasseri raudu käivitas vaid ta viskas Kuslapi poole põlevaid tikke. Sellist kohta ma ka ei mäleta, et oleks olnud selles "Kevades", mida ma lapsena lugesin. Oli muidu või?

Oma lähedal pesitsevatest raamatutest võiks kirjutada ka Pirjo ja Mariliis.

Sademed

Täna meil olid sellised külmunud sademed.

Kui ilmateataja ei oska öelda, mida taevast sadama hakkab, siis ta ütleb lihtsalt, et on sademed.

Kuna homme on plusskraadid ja tugev vihm (eriti palju sajab kell 1 päeval), siis tänased sademed ilmselt on homseks kadunud.

Ma ikka pole endale veel kummikuid ostnud.

Kahju, et neid ei saa tellida nagu hiina toitu, et free delivery ja poole tunniga kohal.

Meil muidu ju paistab päike alati ja kes siis kummikule mõtleb. A nüüd on hilja.

Ahjaa, me kelgutasime ka täna isetehtud kelguga. Hea hoog tuli sisse nende mahalangenud sademete peal.

Cental Park veebruaris. Central Park in February.

Puude taga on park

Astoria park veebruaris.

Oleneb taustsüsteemist

Pühapäeval paistis asi sellises valguses.