21 veebruar 2021

Tervisekindlustuskogemus

Mul on New Yorgis elatud aja jooksul olnud erinevaid tervisekindlustusi. Vahepeal olen kindlustamata ka olnud, sest kindlustuse tegemine on paras ettevõtmine ja ei tule alati vaimu peale sellega tegelema hakata. Liiga kallis lõbu ka muidugi.

Aastal 2008 ka kirjutasin oma blogisse pika tiraadi arsti juures käimise ja USA tervisekindlustuse kohta. Siis panid mind siinsed summad väga imestama. Tänaseks olen harjunud. Siin peetakse normaalseks, kui tasud tervisekindlustust alates 1500-st dollarist kuus. Edukamad ettevõtted maksavad sellest näiteks 1000 dollarit töötaja eest kinni ja töötaja maksab 500. Mul on tunduvalt odavam kindlustus.

Hiljuti lugesime artiklit mehest, kes sattus siin seljaoppidele, miks läksid maksma miljon dollarit (2 oppi tehti talle). Mingi osa maksis kindlustus talle kinni. Pärast seda ta vana hinnaga kindlustust enam ei saanud, minimaalselt nõuti temalt ka 1500 dollarit kuus tervisekindlustuseks. Mees kolis ära Ecuadori.

Eelmise aasta kindlustuse tegemist alustasin üle-eelmise aasta sügisel. Tegin New York State of Healthi lehele konto, sealt valisin Health First'i kindlustuselt ühe plaani ja maksin esimese arve ära, millega olin alates 1. jaanuarist kindlustatud. Vaatamata sellele, et üritasin läbi saada ilma paberimajanduseta (NY State of Health lehele sai oma dokumendid üles laadida, midagi ei pidanud postiga saatma), saadeti detsembri lõpus ikkagi pakk mõttetuid pabereid postiga koju. Mõnda asja ka topelt. Sama info on kõik kodulehtedel olemas. Arveid ka saadeti paberil, kuigi ka neid saab oma kontolt näha.

Paar kuud asi toimis ilusti - sain kuu keskel arve järgmise kuu kindlustusmakse eest, maksin enne kuu lõppu ära ja kindlustus kehtis.

Siis keset märtsi sain Health Firstilt kirja, et minu kindlustus on katkestatud, sest mu andmetes on midagi valesti. Mis seal valesti on, kirjas ei olnud. 

Teise kindlustusfirmasse ma üle kolida ei saanud, sest NY State of Health arvates oli kõik korras ja uut kindlustusplaani (ning uut firmat) ei saanud enne novembrit omale valima hakata. Selline süsteem neil, et kord aastas saad kindlustust vahetada.

Rohkem arveid ma ei saanud ja kuna aprilli algul olin 10 päeva koroonas, siis polnud sel ajal tuju hakata kindlustusfirmasse helistama. Nad info saamiseks pakuvad välja ainult hunniku telefoninumbreid, millele vastavad mittemotiveeritud inimesed. Emailidele nad ei vasta. Ma suure otsimisega leidsin mõned Health Firsti kontaktid, neile saatsin oma küsimused, keegi kunagi ei vastanud. Isegi mitte seda, et sorry, aga ma ei ole õige inimene sulle vastama.

Maikuus hakkasin neile helistama. Tulemus null. Kes iganes telefonile vastas, ei suutnud muud infot anda, kui et NY State of Health andmete järgi ei ole ma suutnud tõestada oma õigust saada seda kindlustust. NY State of Healthi lehel aga oli info, et minuga on kõik kõige paremas korras ja mul on kehtiv kindlustus Health Firsti kaudu. 

Helistasin NY State of Healthi ka. Sealt vastati, et mul on kehtiv kindlustus. Kui ütlesin, et pole, siis öeldi, et rääkige kindlustusfirmale, et teil on kõik korras. Seda ma muidugi olin juba mõned korrad neile rääkinud, aga alati oli uus inimene telefoni otsas, kes vaatas kuskilt oma andmetest, et mul pole korras ja et tal pole seal kirjas, mis pole korras. Ja kuna tal on kirjas, et mul pole korras, siis on minu asi see korda ajada. Kuidas, seda ta ei tea ja teda ei huvita. Tema peab oma arvutisse saama mingeid teid pidi info, et minuga on kõik korras. Mis teid pidi, on minu asi teada saada ilma neid tülitamata.

Maikuus, enne Eestisse puhkusele minemist, saatsin kolmel postiaadressil paberile välja trükitud kurjad kirjad samade küsimustega, et miks mul pole kindlustust ja miks ma ei saa nende infotelefonidest adekvaatseid vastuseid. Lisasin igasuguseid dokumente ka. 

Kuu aega olin rõõmsalt puhanud ja ma üldse ei muretsenud, mis sellest kindlustusest saab. Eestis olles tundub Ameerika väga kaugel olevat. Eriti kui puhkad ja imeilusa ilmaga jaaninädalal on kolmepäevane klassikokkutulek Kihnu saarel.

Ühesõnaga, sain äkki telefonikõne oma kindlustusfirmast. Keegi oli mu paberil kirja kuu aja eest kätte saanud ja juba reageeriski. Imeline. Juhtus olema Eesti öö ja mul telefon hääletu peal. Seega sain hiljem kuulata voicemail'ilt pikka vabandusjuttu, et mis oli asjaajamistes valesti läinud. Ning palvet tasuda kolme viimase kuu (aprill-mai-juuni) kindlustussumma ja nad saavad mu kindlustuse jälle kehtivaks muuta.

Valesti oli läinud see, et NY State of Health oli teinud minu kohta kaks kontot ja kuna teisele kontole polnud üles laetud minu kodakondsust tõendavat dokumenti, siis sealt saadeti info kindlustusfirmasse, et mind ei saa enne kindlustada, kui vastav dokument on üles laetud. Mis hea pärast teine konto sinna tekkis, mul aimu pole. Sellel kontol, mille ise tegin, on dokument olemas. Ning NY State of Healthi inimesed, kellega telefonis rääkisin, ei avastanud kunagi, et mul on nende süsteemis kaks kontot. Seega võis ka väljamõeldud põhjus. Nagu me ju ise ka alati vastame, kui ei taha või pole kasulik oma viga tunnistada, et viga tekkis tehnilistel põhjustel :)

Tagantjärgi kolme kuu kindlustusmaksete tegemisel ma mõtet ei näinud. Puhkasin rõõmsalt edasi ja kellegile helistama ei hakanud. Unustasin teema ära.

Eestist tagasi tulles paari kuu pärast helistati jälle kindlustusfirmast, seekord paluti maksta ära poole aasta kindlustus tagantjärgi, et nemad ei saa muidu mu kindlustuskaitset taastada. Palusin neil mulle arve saata. Et ma muidu ei maksa. "Ei," vastati, "ma ei saa arvet saata. Andke mulle oma krediitkaardi andmed, ma võtan teie kaardilt poole aasta kindlustusmaksete summa ja te saate oma kindlustuse tagasi." "Ei," vastasin mina. "Ilma arveta ma ei maksa." Lubasin, et kohe, kui arve saan, maksan. Aga noormees toru otsas vastas haleda häälega, et tema ei saa mulle arvet saata, aga kui ma annan talle krediitkaardi numbri, siis tema annab mulle makse kinnituse numbri. Nii tore. Panin toru ära.

Ma ei arva, et tegemist oli pettusega. Health First kindlustusfirma tõepoolest ajab asju nii, ja ilmselt ka teised kindlustusfirmad ajavad asju ainult telefoni teel. Ka arveid makstakse tihti telefoni teel (kui midagi läheb nihu, siis saab krediitkaardimakse alati tühistada ning raha tagasi). Aga ma ei näinud mingit mõtet maksta tagantjärgi tuhandeid dollareid kindlustuse eest, mida mul ei olnud pool aastat olnud.

Novembris tegin omale uue kindlustuse teises firmas. Siiani toimib. Arved ilmuvad mu kontole ja maksta saan kindlustusfirma kodulehelt krediitkaardiga. Õnneks arstide juures pole vaja käia olnud. 

20 veebruar 2021

Sulalumi, sulalumi, sadas õhtust hommikuni


Alates jõuludest on päris mitu lumesadu olnud. Ega tali taeva jää, kordab loodus meile igal nädalal uuesti. Kordamine on tarkuse ema. Õhk lõhnab nagu talv lapsepõlves. Viimati sadanud sulalumi tekitas päris vastlapäeva tunde. Sellele lumele, mis sulamisest keeldub, visatakse tonnide viisi soola ja saadud segu kaob kanalisatsiooni. Selle talve jalanõu on kummik.

Õnneks tehti Eesti Maja lahti, nii et saime Annika tehtud hernesuppi ja Heleni tehtud vastlakukleid süüa. 

Naabermaja teise korruse akna all asuvas ventilatsiooniaugus istub kuldnokk ja laulab päevad otsa, vahel isegi siis, kui lund sajab.

Piltidel 2. Avenüü. 










19 veebruar 2021

Brooklyni tagahoovid


Aegajalt, nii umbes korra kuus, käin Brighton Beachil vene poodides, põhiliselt toitu ostmas. Mitte just sellepärast, et ma kodule lähemalt toitu osta ei saaks, aga vahelduse mõttes on tore vahel Netcostis ja Brighton Bazaaris ja Taškendi-nimelises poes käia. 

Praegusel ajal käin ka selleks, et saaks Astoriast välja. Avastasin, et talvel paistavad hästi välja metrooliinide Q ja B ääres olevad tagahoovid. Suvel jäävad need puude-põõsaste-ronitaimede lehtede (ehk siis võsa) taha varju. 

Kaadrisse on jäänud täiesti juhuslikud hoovid, sest pildistasin sõidu pealt. Pärast vaatasin, mis oli peale jäänud ning valisin välja need, millelt midagi paistis ka. 

Majade hinnad on keskmiselt 800 000 dollarit ühekordsed ja alates 1,2-st miljonist kahekordsed.  Nende majade taga, umbes 2. korruse akende kohal, kulgeb raudtee, kust iga 2-5 minuti tagant sõidavad mõlemas suunas läbi 10-vagunilised metroorongid.





Remondis maja vist









Lõpetuseks ennustajamutt Madam Bella suur reklaam, mis kaunistab Brighton Beachil ühte majaseina juba aastaid. Nii et arvatavasti, misiganes meetodil läbiviidud ennustamist te soovite, helistage Madam Bellale, ja ta räägib teie tuleviku ilusaks.



15 veebruar 2021

About Time, näitus moekunstist

Victor & Rolf, suvine lapikleit eelmisest aastast. 

Mingil ajal jaanuaris avastasin, et METis on moekunstnike näitus "About Time: Fashion and Duration", pühendatud METi 150. aastapäevale. Näitusele olid välja pandud moekunstnike tööd ajavahemikust 1870-2020. Varem ju toimus igal aastal METis suur moegala, aga sel aastal muidugi jäeti ära. Galale järgnes alati näitus.

Koroonapiirangute tõttu oli näitusele pääs suht limiteeritud, veebilehelt olid piletid kõik ära jagatud selleks ajaks, kui ma METi uuesti avastasin. Näitusele pidi kassast küsima muuseumipiletist eraldi oleva pileti, millel oli sissepääsu kellaaeg. Pilet oli tasuta. Aga kuna näitus kestis 7. veebruarini, siis viimastel päevadel olid järjekorrad sinna pääsemiseks pikad ja tuli enne muuseumi avamist kohal olla.

Mina muuseumi membershippi omale teinud ei ole, seega mul oli näitusele võimalik minna neljapäevast pühapäevani. Liikmetele oli näitus avatud esmaspäeviti. Teisipäeval ja kolmapäeval on muuseum suletud.

Ma nii fänn ei olnud, et oleks külma ilmaga mitu tundi enne muuseumi avamist kohale tulnud. Jõudsin 15 minutit enne avamist ja alustasin seismist umbes 100 meetri kaugusel muuseumi sissepääsust.

Kui uksed avati, siis sisse sooja sai päris ruttu, umbes 10 minutiga. Ja sees oli ka teenindamine väga kiire. Uksel mõõdeti temperatuuri ja kontrolliti, et kotis midagi kahtlast poleks. Joogipudelit ära ei võetud nagu vanasti.

Muuseum avati kell 10, näitusepileti sain kella 12.45-ks. Vahepealse aja tegin muuseumis ringi kolades parajaks ja see aeg läks üsna ruttu.

Kell 12.30 läksin näituse järjekorda, mis väga kiirelt ei liikunud. Seisin seal vist 45 minutit. Nii et kell 12.45 ma sisse ei saanud. Minu taga oli inimesi, kellel näitusele pääsemiseks oli broneeritud aeg kell 12.15-ks. Aga nägemata see kellegil ei jäänud.

Näitus oli üles pandud nii, et paaris olid kunagi ammu tehtud riietusese ja sellest inspiratsiooni saanud hilisem looming. Vasakul 1895.a. Mrs. Arnold õhtukleit. Paremal 2004.a. Comme des Garçons (Jaapan) jakk ja seelik. Nagu ikka, piltidel klikkides näeb neid suuremalt

Vasakul 1902 Morin Blossier'i poolt Taani kuninganna loodud ratsutamisjakk, paremal 2018 Nicolas Ghesquière loodud komplekt Vuittoni moemajale.

Vasakul 1912 Christoph Drecoll'i õhtusöögi kleit, paremal 2007 Rick Owens'i jakk.

Vasakul 1925 Jean Patou (Prantsusmaa) tikitud kleit, tagapool 2018 Libertine brändi looming (USA), Ees paremal 1919 Prantsusmaalt Weeksist pärit õhtukleit, taga paremal 2014 Thom Browne'i loodud komplekt .

Vasakul 1927 Gabrielle Chaneli loodud kleit, paremal 2018 Off-White c/o Virgil Abloh (Itaalia) kleit

Vasakul 1927 Jeanne Lanvin “Koh.I.Noor” õhtukleit, paremal 2020 Jonathan Andersoni Loewe moemajale loodud kleit

Vasakul 1928 õhtukleit Ameerikast, paremal 1997 John Galliano loodud kleit

Vasakul 1938 Elsa Schiaparelli õhtujakk, paremal 1978 Yves Saint Laurent'i komplekt Broken Mirrors

Vasakul 1949 Jacques Griffe'i loodud kokteilkleit, taga 1997 Yohji Yamamoto kleit

1957 Hubert de Givenchy loodud õhtukleit

Näituse esimene saal oli pime ja musta tasutaga, teine valge ja kaetud peeglitega täis. Teise saali sattudes hakkasid inimesed kõigepealt ennast pildistama.

Vasakul 1983 Karl Lagerfeld'i loodud kleit Chaneli moemajale, paremal 2019 Sarah Burton'i loodud kleit  Alexander McQueeni moemajale. Burtoni kleit on kaetud kõrvarõngastega.

Vasakul 1984 Jean Paul Gaultier'i loodud kleit (inspireeritud bullet bra'st), paremal 1949 Charles James'i loodud kleit "Tulp"  
Vasakul 1988 Patrick Kelly loodud kleit, paremal 2012 Olivier Rousteingi loodud kleit Balmaini moemajale


1994 Gianni Versace'i loodud kleit

Vasakul 1994 Issey Miyake loodud kleit "Flying Saucer", paremal 1930 Mariano Fortuny y Madrazo kleit “Delphos”

Vasakul 2005 Viktor & Rolf komplekt “Flowerbomb: Rasa”, paremal 1939 Madeleine Vionneti loodud õhtukleit 

Vasakul 2012 Iris van Herpeni loodud plastikust kleit, paremal 1951 Charles Jamesi loodud siidist õhtukleit

Vasakul 2019 Sarah Burtoni kleit Alexander McQueeni moemajale, paremal Prantsumaalt pärit kleit aastast 1913

Paremal 1960 Yves Saint Laurenti Diori moemajale loodud mootorratturi jakk "Chicago" (krokodilli- ja naaritsanahk), taga 2020 John Galliano loodud jakk (ka krokodillinahast) Maison Margiela moemajale.

Laest võetud pilt :)

Chaneli jakid

Oli väga huvitav näitus. Olen ise dressides üles kasvanud ja riietumises täielik võhik, aga moenäitusi vaadata mulle meeldib. Eriti, kui seal on üle võlli asju.