Olukorrast läänerindel

Selle ajaga, mis vahepeal Eestis olin, jõudis koroonapiirangutes nii mõndagi leebemaks muutuda. Juba tagasiteel oli Amsterdami lennujaamas tunduvalt rohkem rahvast kui minnes ja rohkem poode oli lahti. Eriti pikk saba oli Itaalia lennule. Seal käis kõva sagimine, kraadimine ja paberite täitmine. USAsse lendajaid ei kraaditud.

Minu lend Newarki lennujaama New Jerseys oli sama tühi kui minnes. Pikutasin vähemalt viis tundi, filme ei viitsinud vaadata. Hommikul olin liiga vara pidanud tõusma, nii et öösel puudu jäänud uneaja sain täis magada.

Lennukis pidin täitma paberi, kus pidin vastama, kas tulen mõnest neist riikidest, mis on paberil kirjas. Eesti oli seal nimekirjas. Ja et kas viimase 24 tunni jooksul on olnud palavik-nohu-köha-hingamisraskused. Nimi, telefon ja USAs peatumise aadress tuli ka kirja panna. Lennujaamas võeti see paber lihtsalt ära ja midagi ei küsitud ega räägitud, kraaditi ka.

Paar päeva peale saabumist oli mulle kuskilt helistatud ja automaatvastajale sõnum jäetud, et nende andmetel tulin Euroopa reisilt ja pean nüüd kaks nädalat isolatsioonis olema. Ning et kui ma kodus ei saa olla ja vajan tasuta hotellituba, siis helistada ühel numbril. Oleks võinud helistada ja küsida, kas neil ookeani äärde on hotelle pakkuda. Ei tulnud kohe selle peale. Oleks riigi kulul suvitanud. Kuigi ilmselt need tasuta hotellid on sellised, kuhu vabatahtlikult ei lähe ja mis ei asu looduslikult kaunis kohas. Aga jäi kontrollimata. Nüüd juba saabumisest kaks nädalat möödas ja liikumisvabadus käes. Mingit kontrolli, et kus parajasti olen, keegi ei teinud.

Amsterdami ümbrus on enamvähem metsavaba ja jagatud põldudeks. Põldude vahel on vett täis kanalid.

See pilt ka Amsterdami maandumisel tehtud.

New Yorgis on vahepeal avatud hulk poode, juuksurid, küünesalongid ja massaažikohad, külastajate arv on muidugi piiratud. Söögikohad ei tohi endiselt kliente sisse lasta, aga õues tohib süüa pakkuda. Seega kolisid kõik oma laudade ja toolidega sõiduteede äärtes olevatesse parkimisaladesse. Sisuliselt istuvad kliendid nüüd sõiduteedel. Nats õudne mu meelest. Äkki mõni ei võta pöördel kurvi välja ja sõidab tee peal istuvatele inimestele otsa.

Manhattan, 2. Avenüü. Restoran on oma letid kolinud kõnniteele ja lauad pannud sõiduteele. Lettide ja laudade vahelt kulgeb jalgrattarada. Foori taga seisvad autod peatuvad otse laudade kõrval ja lasevad istujatele lahkelt heitgaasi näkku.

Näeb välja, nagu keegi teeks performance'it. Aga küll aja jooksul harjume. Mõned söögikohad on ehitanud ka lavad muusikutele ja DJ-dele otse tee peale. Pea siis ka spordibaaride telekad tänavale ei koli. Ja võibolla kuluks ka mõni plastikust välipeldik laudade kõrvale ära :)

Videot saab täisekraanil vaadata.

Mitte eriti ahvatlevad kohad söömaaja veetmiseks.

Üks söögikoht on oma lauakese pannud otse metrootrepi alla. Tore seal võileiba süüa, kui rahvas trambib pea kohal ja taldade küljest pudiseb taldrikusse lisa.

Teise trepi all ka laud. Nemad on märganud katuse laudade kohale panna. Ei kadesta küll praegusel ajal restoranide omanikke. Selline võimlemine, et ellu jääda. Manhattanil näiteks läheb sõiduteele laudade paigaldamine umbes 10 000 dollarit maksma.

Palmipuude ja potilillede müük on hoo sisse saanud tänu kõigile neile teede peale kolinud restoranidele. Kuidagi tuleb oma aedikud hubaseks muuta.

Kui kevadel kaks kuud olid kõik lillepoed kinni, siis nüüd vähemalt on neil võimalus käive taastada.

Veel on viimastel nädalatel üks uus nähtus tekkinud. Pankade juures on aegajalt järjekorrad, mida reguleerivad ustel turvamehed. Miks seistakse, ei tea. Pole uudiseid selle kohta lugenud ega inimeste käest küsima läinud.

Nüüd saame ka selliseid vedelikke osta. Kas 100%-lise alkoholisisaldusega asju on ka olemas?

Käin iga päev staadionil trenni tegemas. Kuna spordisaalid on kinni, siis on kogu võimlemine staadionitele kogunenud. Jalgpallimurult on suured väravad kõrvaldatud ja seal tegeletakse nii poksi, sulgpalli, maadluse, zumba, erinevate võitluskunstide ja aeroobikaga. Väikesed jalgpalliringid nagunii.

Värskes õhus sporditegemine oleks päris ok, kui väljas ei oleks praegu +35-kraadised 90%-lise õhuniiskusega ilmad. Mina käin staadionil nüüd hommikuti kell 7 või 8, siis saab veel hingata ja nii suuri rahvamasse pole.

Töötan enamuse ajast kodus, kord või kaks nädalas käin kontoris. Ühistranspordist kasutan ainult praami, praegusel ajal on päris kena praamipeatusesse jalutada. Meie kontorimajas on mõned uuendused. Sisenedes tuleb seista ekraani ees, mis mõõdab temperatuuri. Liftinuppudele on kleebitud isepuhastuv nanomaterjal. Liftis tohib olla kuni kolm inimest, igaüks peab seisma eri nurgas. Maskikandmisega peab olema väga hoolikas, sest kui unustad maski näo ette tõmmata, võib sinuga samasse lifti sattuv inimene kaevata maja mänedžerile, et majas on ilma maskita inimene (selle asemel, et sulle kohe liftis öelda, et palun pane mask ette).

Majas, kus meie kontor asub, on liftinuppudele pandud mingi nanomaterjal, mis peaks nagu isepuhastuv olema. Huvitav.

ÜRO peahoonet on tasapisi hakatud avama, 400 ametnikku on kontoritesse tagasi lubatud (see on umbes 10% sealt tavaliselt töötavatest ametnikest). ÜRO on praeguse koroonakriisi ajal sunnitud ka moodsamaks muutuma ja kogu asjaajamine on virtuaalne. Ei pea enam pabereid peahoonesse kohale tassima. Nad võiks jäädagi selle juurde.

Astorias on endiselt ilus ja rahulik. Aga linna peal toimuvad aegajalt liiga suured kogunemised ja koroona ei vaibu niipea.

Selliste viljadega puu on ühes aias. Aimu ka pole, mis need on.

Potipõllundus. Kõik taimed selles aiakeses on plastämbrites. Ükspäev nägin seal hindusid toimetamas. Multikultuursus.

Sellised kollid intervjueerisid paar päeva tagasi pargis inimesi. Teemaks sügisesed valimised.