Randalls Island

Eile oli USAs riigipüha Memorial Day ja täna oli ka vaba päev. ÜROs on omad pühad, täna tähistati Ramadani lõppu. Seega oli meil pikk vaba nädalalõpp. Megahead õues olemise ilmad on ka praegu. Eile tegin tiiru (10 km) Randalls Islandil, mis on suur saar East Riveril. Astoriast saab sinna üle Robert Kennedy silla, millele on jalakäijate ja jalgratturite jaoks eraldi rada tehtud. 

Randalls Islandil elumaju pole, aga on suur psühhoneuroloogia haigla ja veel mitmeid asutusi. Ka on seal palju spordiväljakuid. Kaldaääred on kujundatud kenadeks põllulilledega parkideks ja on tehtud grillikohti. Ruumi on seal palju, nii et saab täitsa omaette olla. Aga, kuna saarel on ka reoveepuhastamise jaam, siis olenevalt tuule suunast on selle ümbruses mõnes kohas päris paha hais. Kindlam on minna kohe saare teisele küljele omale murul pikutamiseks kohta otsima.

Hell Gate raudteesilla alla on uued ratta- ja jalutamiserajad tehtud.

Kui viimati seal saarel käisin, elektriautode laadimisjaama seal veel polnud. Aga ma käisin seal aasta tagasi või isegi veel varem.

 Uued asjad olid ka putukahotellid. 

Siin videos on üks ämblik.

Herilasepesi oli seal mitu. 

Herilasi pildistamine ei seganud.

Saar on kujundatud metsikute taimedega. Roosipõõsaid sealt ei leia.

Ilusat ristikumuru on palju.

Ma hästi ei saanud aru, mille jaoks see vasakpoolne seadeldis on mõeldud. Ju jalgratturid teavad. 

Kuna koroonakriis kestab, siis on ühe suure pesapallistaadioni juurde paigutatud külmutusfurgoonid. Need tunduvad seal olevat igaks juhuks, minumeelest nad ei töötanud, sest mingit müra ei olnud.

American Robinitel on pojad, ühte pesa sain filmida.

Koroona antikehade test tehtud

New Yorgis hakati hiljuti pakkuma võimalust teha tasuta koroonaviiruse antikehade testi. Selleks tuli internetis ankeet täita ja testi tegemise aeg broneerida. Varem sai CityMedi kliinikutes neid teste lasta mingi raha eest teha ja mul oligi plaanis sinna minna, aga siis sain infot, et tehakse tasuta teste. 

Ankeedid lähevad aastatega järjest pikemaks. Need kohad just, kus küsitakse sugu ja rassi. Silmavärvide valik on ka aastatega suurenenud.

Peale testi täitmist sain emaili broneeringu kinnitusega ja QR-koodiga.

Esimese vaba aja testi tegemiseks leidsin viie päeva pärast, kohale paluti tulla vähemalt 15 minutit varem. Kuna ma viimased kaks kuud olen hoidunud metroo ja linnaliinibusside kasutamisest, siis läksin 45 minutit kiirkõndi tehes kohale. 

Teste tehakse igas linnaosas ühes kohas. Queensi koht asub Long Island Citys. Ühte tühja laohoonesse on ajutine verevõtukoht üles seatud. Kohalejõudes nägin pikka saba, mis ulatus blokisuuruse laohoone nurgani ja jätkus sealt kogu hoone pikkuses järgmise tänavanurgani. Nagu enne koroonaaega reedeõhtuti MOMA-s, kui sisse lasti tasuta. Niipalju siis vastuvõtuaja broneerimisest.

Järjekorra esimene osa. Seismiseks kulus 40 minutit. Lahe oli vaadata nende nägusid, kes tulid ümber nurga ja avastasid, et järjekord kaob silmapiiri taha.

Järjekorra teine osa, seismiseks kulus 20 minutit.

Ilm oli ilus ja järjekord väga rahulik. Maskid kõigil ees. Möödasõitjad uurisid aegajalt, et mida me seal seisame. Vastasime, et For testing. Aga selle peale keegi rohkem ei küsinud, et mis testing. Hetkel tehakse linnas massiliselt kahte sorti teste, arvatavasti koroonaviirusesse nakatunutele viiruse leidmise teste ja viiruse üle elanutele antikehade teste. 

Kui hakkasin ukseni jõudma, tulid kaks laboritöötajat temperatuuri mõõtma ja jagasid kummikindaid ning skännisid telefonist QR-koodi, mille varem olin meiliga saanud.

Hoones sees oli veel paar järjekorda. Algul tuli leida vaba laud, kus tuli uuesti täita sama ankeet, mille olin varem täitnud internetis. Nüüd tuli siis paberil seda teha. Kui ankeet täidetud, tuli seista järgmisse sappa, et pääseda verevõtmise laua taha. Testi jaoks võeti veenist verd.  

Hoones oli igasugust kola, tundub, et seal viiakse läbi õppusi ja tehakse mingeid katseid.

Eespool on üks laudadest, kus sai ankeeti täita. Tagapool on verevõtmise lauad. Üks mees kõndis peale ankeedi täitmist sihitult ringi, töötaja küsis, et mida otsid. "I lost my wife," vastas mees. "I hope, you remember her face," vastas abivalmis laboritöötaja. Leidsid kahepeale naise üles. Ega see lihtne pole, kui kõigil on silmini ühesugused maskid ees ja võibolla naise juuksevärvile pole varem tähelepanu pööranud. Ning seda ka ju kunagi ei märka, mis riided tal seljas on.

Laudade taga oli kaks töötajat, kes desinfitseerisid peale iga testi võtmist kõik pinnad üle.

Testimise laua taga küsiti ID-kaarti, võeti verd, kirjutati minu nähes topsile sünniaeg ja minu nimi. Kokku läks mul õues järjekorda seismise hetkest selle laua taha saamiseni poolteist tundi.

Koju tagasi läksin ka jala, praeguste ilmadega on väga hea jalutada.

Long Island Cityt ehitatakse järjest klaastorne täis. "Luksus"korterid vaatega raudteedele.

Aga Astorias õitsevad roosid ja laulavad linnud. See on tõeline linnaluksus.

Testi tulemuse sain paari päevast labori leheküljele sisselogides teada. Mul on COVID-19 antikehad täitsa olemas, järelikult olingi aprilli alguses selles viiruses. Nüüd ootan pikisilmi uudist, et need antikehad ka immuunsuse tagavad. Võibolla sellist uudist ei tulegi.

Kahe nädala pärast lendan Eestisse puhkama, kui lennufirma United Airlines trikke ei tee ja lende ümber ei tõsta. Seal tuleb kaks nädalat karantiinis olla. Eks siis laon Kanakülas puid, niidan heina, kolan metsas ja istun Halliste jõe ääres. Värvin lage ja panen tapeeti. Not bad, ma arvan.

Jala töölt koju

Ilmad on normaalseks läinud ja vahel käin kontoris ning vahel lähen sealt jala koju. Ühistransporti ei taha ikka veel kasutada (kuigi praamiga on küll väga mõnus Manhattani vahet käia). Töö ja kodu vahemaa on 7,5 km ja kui ma tee peal igast asjast pilti ei tee, siis tunni ning 10 minutiga olen kodus. Aga tavaliselt teen pilte.

ÜRO on kaugtööl vähemalt 30. juunini, seega selliseid koosolekuid ja kohtumisi pole, kus inimesed kokku saaks. Endiselt toimub kogu suhtlemine virtuaalselt ja arvata on, et paljudele hakkab see nii meeldima, et kontorisse väga tagasi ei kiputagi. Mulle sobiks käia nädalas kaks päeva kontoris ja ülejäänud aja kodus töötada. Vahel tahaks ikka töökaaslastega näost-näkku ka suhelda.

Töölt koju hakkan tulema mööda Esimest Avenüüd, esimesed pildid on seal tehtud. Rahvast oli viimane kord oluliselt rohkem väljas, kui nädal tagasi.

Pubid müüvad akendest jooke ja inimesed ei hoia enam üksteisest eemale. Samas sorteerivad pudelikorjajad prügi.

Trips-traps-trull igal pool kõnniteedel ja poodides.

Keegi ei sõida.

Queensboro sild. Üle selle saan Long Island Citysse ja sealt edasi Astoriasse.

Jalakäijad ja jalgratturid peavad sillal õigele poole joont hoidma. 

Silla kõrvale on ehitatud uusi mustast klaasist korterelamuid.

Selle sõiduvahendi nimi on tramway ja sellega saab Manhattani ning Rooseveldi saare vahel sõita. Ma pole seda kordagi kasutanud, ükskord peaks ikka minema ja sõitma.

Sotsiaalmajad Long Island Citys, nö projects.

Queensboro sild on kõige pikem (1135 m) üle East Riveri viiv sild. Ehitamist alustati 1901.a.

Silla teisest otsast paistab Long Island City.

Sigri-migri rauakola. Üleval sõidavad ka metroorongid. Päevas ületab silda üle 170 000 sõiduki.

Viimaste aastate üllitised. 

Astoria poole liikudes on alles veel vanu maju, aga uued trügivad juba nende vahele.

Bosnia ja Hertsegoviina islamikeskus Astorias, teatab silt maja peal. Katusel siis ilmselt minarett. 

Siit algab Astoria ilusam osa, väikeste aedadega eramajad.

Kassijooga.

Selliseid veits käest lastud vanu maju ka sekka.

Kennedy sild. Selle alt läbi ja olengi peaaegu kodus.

Meie kandis on sellised tänavad.

Hell Gate silla alt tuleb ka läbi minna.

Minu ilus tänav.