Laisa inimese asi

Täna teeme õues grilli, palav ilm on, pluss 29. Kuna tuult ei ole, siis mu mees (elektroonik TPI-st) leiutas tuulepuhumise asja. Ta ise ei viitsinud kogu aeg süte alla ja peale puhuda. Uued aparaadid ju ikka tekivad sellest, et oma enegriat ei viitsi kasutada.

Grillivärk on meil auväärses eas, ilmselt pärit 50-ndatest aastatest. Malmist. Pärit majaperemehe ammendamatustest varudest. Sinna käivad võred ka peale, aga me kasutame ühe teise väikese grilli võret.  Meil on normaalsete inimeste grill ka olemas, aga see on liiga suur tavalise kahe inimese õhtusöögi tegemiseks.

Grilli all on meil uhke laud, ka peremehe varudest. See on mõeldud ükspäev prügisse viskamiseks, aga niikaua kui ta meil tagaõues laiutab, me kasutame seda.

Peremehel nimelt läks tervis halvemaks (ta on nii umbes 85-aastane) ja ta komandeeriti San Marinosse tütre juurde. Kõik ta asjad tõstis poeg korterist välja ja viskab neid jupi kaupa prügipäevadel ära. Korter üüriti ooperilaulja häälega peretuttavale. Ma olen seda meest laulmas kuulnud, võimas.

Aga nüüd tuulepuhumise insener-tehnilisest lahendusest ka. Kasutatud on plastpudelit ja arvutist võetud ventilaatorit. Voolu annab arvuti toiteblokk. Muidugi pole need arvutiasjad meil praegu kasutusel olevatest arvutite küljest võetud, meil on selliseid juppe varuks mitmeid.

 Sellise ilusa tule puhub üles.

 Algul puhus alt (versioon 1),

siis protsessi kiirendamise mõttes ülevalt poolt ka (versioon 2).
Leiutise katseperioodil selgus, et versioon 2 töötas paremini. Versioonil 1 kasutatud plastpudel võttis tuulehoogu vähemaks.
Kuna enamasti me sõidame ratastega grillima kusagile parki, varustus ratta pakiraamil ja seljakotis kaasas, siis looduses vooluallikana toiteplokki kasutada ei saa. Selleks puhuks on meil ise kokkumonteeritud aku, milles on kasutatud neid patareisid, millega muul ajal mudellennukid lendavad.