Olime maal

Olime mõned päevad maal, Bellporti külas Long Islandil (poolteist tundi sõitu, kui pole just tipptund). Meie ühel sõbral on seal maja ja ta juba kaks aastat räägib meile, et minge elage ka seal vahelduseks. Nad ise olid sel ajal linnas, neil on siin ka suur korter. Nii et saime omapead olla ja hea oli vahelduseks inimestest natuke eemale saada. Ega see küla muidugi inimtühi pole, seal elab 2000 või rohkem inimest, aga iga pere oma suure aia sees, kõrged hekid ümber. Mõned majad on väiksema mõisa mõõtu. Aga vähemalt oli meil omaette õu, mitte naabriperega kahe peale, nagu linnas.

Naabrivalve muidugi ei maga, ühel õhtul, kui oli pimedaks läinud (lõunamaal on öösel kottpime, eksole) sõitis politsei meile õue ja ütles, et nad lihtsalt kontrollivad. Sõbralikud poisid olid, isegi meie nimesid ei küsinud. Ju keegi külaelanikest nägi, et kolmelapselise pere asemel elavad mingid võõrad nüüd seal majas ja arvas, et politsei võiks küsida, et mis teeme seal. 

Maal oli tore olla, värske õhk ja linnulaul. Sääsed ka. Käisime kaks päeva hommikul vara kalal (äratus kell pool seitse) ja linnud laulsid päikese tõusu ajal nagu kevadel. Ilmad on praegu soojad kah ja päike tuline. 

Tagumise aia juures kasvab bambusevõsa. 

Puuhunnikud on õues viimase suure orkaani Irene'i ajast. Enne orkaani nimelt tehti külaelanikele ülesandeks kõik kahtlased suured puud maha saagida, et need orkaani ajal maju ei lõhuks. Kusjuures neid puid saagima tohtis kutsuda ainult külavalitsuse poolt määratud firmasid. See läks meie sõbrale 2500 dollarit maksma. Kuna majas on kamin, siis saab need puud talvel kenasti ära põletada.

Orkaani ajal tuli selle maja keldrisse meeter vett ja majaesine muru lahkus koos suurveega. Meri on majast umbes 100 meetri kaugusel. Õigemini küll Atlandi ookean. Lisaks oli elekter nädal aega ära, aga kohalik päästeamet tõi generaatori, et saaks vähemalt veepumba keldris tööle.

Naabermaja aia taga. Tundub mahajäetud. 

 Bambus

 Maja külge on ehitatud mõnus katuselaune, seinad putukavõrgust. Hea muretu õues olles oma asju teha, sääsed ei pääse ligi ja vihm ei saja pähe.

 Kormoran kuivatab tiibu. Ta istub niimoodi vähemalt 15 minutit liikumatult.

Vanamehed ja meri.

See on Bellporti sadam, käisime seal kala püüdmas. Kuna me oleme amatöörid, siis saak jäi väikeseks, aga paar õhtusööki saime ikka.

 Mets Brookhavenis looduskaitsealal.

Mõned pildid autoaknast. Enamust majadest niimoodi sõidu pealt pildistada ei saa, hekid on ees või siis suured puud. 

Püüdsin ühe tundmatu kala, meie sõber arvas kirjelduse järgi, et see on sea robin, aga ma vaatasin just päris sea robinist pilte ja need on natuke ikka nagu teistmoodi. Igatahes maitses ta sama hästi kui nagu näiteks ahven. Mu mees sai järgmisel päeval samasuguse kala kätte. Muidu tavaliselt püüame blue fish'e, kes on ka ahvenate sugulased.

Hommikuudust tulid luiged. 

Ja läksid oma teed. 

Üks krabi mässis ennast tamiili külge ja eks ta tuli selle peale välja tõmmata. Sõime ta pärast ära. 

Üks päev oli üleni vihmane. Aga soe. Nii et läksin outletti šoppama, pärast tegin leiba ja jäätist.

Õhtusöök. 

Seesama krabi, mis paar pilti varem oli sinine.

Järgmisel päeval püüdis mu mees kahvaga juba rohkem krabisid. Sadamas on silt, et üle 50 krabi päevas püüda ei tohi ja müügiks ka püüda ei tohi ja alla 4,5 tollise mõõduga krabid tuleb vette tagasi lasta. Kalad peavad vähemalt 6,5 tolli pikad olema.

Kenas päiksepoolses toas.