Aurav aju

Olen Päevalehega nõus. Nad arvavad, et kuumus võib põhjustada psüühikahäireid.

1. Olen tööl ja töökaaslane ütleb ühte raamatut käes hoides mõtlikult: "Kuidas saab nii õhuke raamat nii paks olla?" Jäin vastuse võlgu. Ma ei saanudki aru, misasja ta mõtles. Võibolla filosofeeris.

2. Olen metroojaamas, et töölt koju sõita ja mu juurde astub naine, kes küsib: "Kas te teate, kuhu lähete?" (Do you know where are you going). Ütlen sorry??? "Ahhh, te saate inglise keelest aru!", on naine rõõmus. Tegelikult küll mu sorry??? tähendab seda, et ma alles hakkan järgi mõtlema, et mida ta selle küsimusega mõtleb. Tavaliselt ma tean, kuhu ma lähen :)

Ja edasi küsib ta, et mis rongidega Central Pargi juurde saab. No see situatsioon võibolla ei tekkinud kuumusest vaid põhjusest, et naine oli turist. Siin linnas võibolla tõesti enamus inimesi ei tea, kuhupoole nad parasjagu teel on. Tal õnnestus leida üks, kes teadis :)

3. Lähen õue pesu kuivama panema, päikeseprillid ees, et ergav kõrbepäike mind ei pimestaks. Õuel seisab naabrimees ja küsib: "On sul kõik korras?" "Oh jah, olen ok", vastan. "Ma vaatasin, et sul on päikeseprillid ees..." nendib naaber. Võibolla nende (kreeka) kultuuris kannavad päikeseprille ainult naised, kelle on silm siniseks löödud või kes ohjeldamatult nutavad. Mina lihtsalt ei suuda lagipähe paistva päikese käes ilma päikeseprillideta olla. Tegelikult võiks küsida mu käest, et "are you ok?" siis, kui mul pole päikeseprille ees. Sest mu nägu on igalt poolt mujalt pruun, aga mitte prillide alt :) Pandakaru negatiiv.