Pidulik nädalavahetus. Rannas jälle.

Eile oli USA-s Iseseisvuspäev ja kõige suurem püha. Selle puhul panin seljakoti külge Eesti ja USA lipud ning ilusa ilma puhul läksime randa. Ma pean ütlema, et enne randaminekut internetist ETV otseülekandest nähtud ÜhesHingamise rongkäigu lõpp, Lauluväljakul tulesüütamine ning ning laulupeo algus mõjusid väga ülevalt ja pidupäeva tunnet tekitavalt. Esimese kontserdi kohta olen nüüdseks juba mitut arvustust lugenud, kus seda liiga raskeks ja vaimulikuks kiruti, aga ma vaatan ta ära siiski, kui see ETV arhiivi ilmub. See selleks, ikkagi oleks ise tahnud kohal olla.

Meie naabrid rannas küsisid kohe algatuseks, et kelle lipp see suurem on. Teiste rahvaste lippe ma USA omade kõrval rannas ei näinud, kui Puerto Rico omad välja arvata. Aga nemad on ju ka sama hästi, kui USA inimesed.

Astorias küll olid kreeklastel majade küljes oma riigi lipud ka.

Metrooga Coney Islandile jõudes pidime veel enne randa saamist läbima takistusriba. Muu rahvas nimelt oli mitu tundi varem randa jõudnud ja hulga sööki ära söönud.

Nii palju oligi igal pool rahvast. Tavaliselt on selline inimeste vool Aasia piirkonna pea- ja suuremates linnades (telekast olen näinud) ning Manhattanil Hiinalinnas.
Aga seekord oli väga tihe olemine ka Coney Islandil, sest õhtul toimus seal Iseseisvuspäeva ilutulestik ja rahvas hakkas varakult kogunema.


Rannapromenaad Coney Islandil.

Meil õnnestus rannas leida koht, kus rahvast väga polnud ja õnneks ei sobi kohalikele ainult 25-kraadine ookeanivesi ning ujumiseks on ruumi laialt.
Surfilaual aerutab vetelpäästepoiss. Korra nad käisid nende surfilaudadega ühte ujujat kaugelt ära toomas, kes küll uppumas polnud, aga siin lihtsalt on keelatud mingist piirist üle ujuda. Kusmaal see piir on, mina ei tea, sest siin läheb vesi kiirelt sügavaks ja tavaliselt keegi üle 20-meetri veepiirist kaugemale ei kipu. Aga vetelpäästjad teavad piiri ja vilistavad usinalt, kui keegi julgeb kaugemale minna.

Vahepeal käisin inimeste hulgas pilte tegemas.


Siin ikka on natuke rohkem inimesi vees.

Politsei lendas seekord üsna madalalt.

Ja kui me kella kuue paiku ära hakkasime minema (me ilutulestikku vaatama ei jäänud), oli politseinikke hulgem kokku kogunenud.

Me tegime õues õhtul grilli ja trendijooki mojitot ning läksime jõe äärde jalutama.

Jõe ääres oli ühe perekonna paat kivide otsa sõitnud ja nad helistasid häiretelefonile. Kohale saabus politseikopter, mis valgustas prozhektoriga kaldale kogunenud inimesi ja merehädas paati (paadis olid neli täiskasvanud ja kolm last). Kaldalt saabus kohale kiirabiauto, millest väljunud naine küsis, et "kas keegi on surnud?". Ei olnud keegi surnud, inimesed olid niisama pabinas.