New Yorgi filharmoonikud Central pargis

Käisin teisipäeva õhtul pargis filharmoonikuid kuulamas. Kahtlemata oli kontsert suurepärane.

Jõudsin kohale kella kuuest ja sain päris hea koha omale, kuigi kõik muru ja puudealused olid rahvast juba täis. Kontsert algas kell 8.

Piltidel on rohkem siiski kuulajaid kui pillimehi.

Kuulajad olid varustatud toolide (mõned ka voodite :)), suurte linade, patjade, veini ja söögiga. Suurel osal seltskonnast olid küünlad kaasas, nemad jäid puude alla pikemalt oma õhtut veetma.

Minul oli kaasas raamat, mida enne kontserti ja pärast metroos lugeda, tekk, kaamera, binokkel, võileib ja küpsised. Ja lahked vanainimestest naabrid pakkusid mulle veini selle eest, et ma ennast natuke nihutasin ja nad said oma toolid kõrvuti panna.

Hea fiiling oli.

Oleks isegi siin voodis soojas suveöös pikutanud, kõrvu paitamas Mozart ja Beethoven :)

Prügimajandus oli ka professionaalne, koristajad olid varustatud walkie-talkie'dega, millest neile instruktsioone jagati.

Nemad siin ei rõõmusta mitte muusikute lavalesaabumise üle vaid lõpuks on neid märganud inimesed, kellega nad on 15 minutit mobiililt teed juhatades kokku püüdnud saada.

Õhupallid ja lilled jms ongi inimestel sellepärast kaasas, et saaks tuttavatele kuidagi teada anda, kuhu nad maandunud on.

Minu naabrid. Neil oli kaasas umbes aastane poiss, kes innukalt kogu konserdi kaasa dirigeeris ja üleüldse ei lärmanud. Poisiga räägiti millegipärast saksa keeles ja ülejäänud seltskonnaga inglise keeles.

Veinipudeleid ei varjatud. Ju siis seal tohtis avalikult juua :)

Ja veel mõndagi ei varjatud :)

Koju minev rahvas moodustas mitmeid jõgesid.

Kontserdi lõpus oli väike ilutulestik ka, tunduvalt väiksem, kui varasematel aastatel on olnud.

Recession (masu inglise k.), nentisid mu vanainimestest naabrid, kui tulevärk ootamatult kiiresti lõppes.