Lahkumine

Me käisime täna wake'il. Wake on surnuga hüvastijätmine. Meie kreeklasest naabrimehel suri kolmapäeval isa ära ja kuna naabrimees juba ammu teatas, et meie oleme ka ta perekond (meil on väga head suhted jah), siis kutsuti meid ka tema isa ärasaatmisele. Naabrimees on meile oma isast palju rääkinud, aga näinud polnud me seda meest kunagi, sest ta oli viis viimast aastat oma elust hooldekodus. Ta nimelt ei tundnud enam oma sugulasi ära ja aegajalt käitus veidralt, nii et teda pidi kogu aeg valvama.

Matusemaja saalis oli lahtine kirst, saal ise oli ilusasti kujundatud sugulaste ja sõprade poolt saadetud pärgadega. Pärgi oli palju, sest kadunukesel oli 10 õde-venda ja tema naisel 9 õde-venda. Ja neil kõigil veel lapsed ja lapselapsed. Ja teadupärast on ju kreeklased väga suguvõsakesksed ja ühtehoidvad.

Kui me saali sisenesime, siis tuli naabrimees kohe meie juurde ja surus kätt ja andis põsemusi ja tutvustas meile mõndasid oma sugulasi. Me siis avaldasime kaastunnet. Teisi meie tänava inimesi tuli ka kohale. Õhkkond oli päris rahulik ja vaba. Sugulased, kes polnud üksteist ammu näinud, püüdsid isikuid tuvastada ja hõiskasid rõõmsalt, kui nimi meelde tuli ning hakkasid vanu aegu meenutama. Mõni inimene käis vahepeal kirstu juures, kus sai sametkattega madalal pingil põlvitada ning surnu kätt silitades temaga hüvasti jätta. Kirstu juures oli ka pühapilt, mille juures löödi kolm korda risti ning suudeldi pilti.

Saalis oli ka kaks alust fotodega lahkunu elust.

Matmine ise toimub homme ja sinna me ei lähe.

Kuna meie naabrimees on päris jutukas ja hoiab meid oma eluga pidevalt kursis, siis saime muuhulgas teada ka seda, et ühekohaline hauaplats Astorias maksab 9000 dollarit, aga Whitestone'is saab platsi kahele 5000 dollariga.

Pildil on meie naabrite pesunöör tund aega enne isa ärasaatmisele minekut.