Käisime ostuksilla

Täna käisime töökaaslastega Woodbury Commonsis. See on mägede vahel asuv väike ostuküla, koosneb 220-st poest. Tuntud ja tundmatutel firmamärkidel igaühel oma pood. Ja ka näiteks Saks 5th Avenue kaubamaja. Manhattani poodidest väljavisatud riided kolivad neisse poodidesse mõneks ajaks ja natuke on hinda alla ka lastud, nii umbes 20% või mõnel juhul ka 50%. Väga soodsalt ei leia muidu midagi, kui kõiki stangesid läbi ei kaeva. Aga sama võib linnas teha, selleks ei pea Woobury'sse sõitma. Aga muidugi võib ka sinna sõita. Näiteks nädalaks. Seal on läheduses mõned hotellid ka.

Sellised väikesed puumajakesed.

Starbucksi töötajad peavad enne vetsust lahkumist käed ära pesema. Klientidel sellist kohustust pole. 6-osaline kätepesuõpetus on piltkirjas sõnalisele osale lisatud. Piltkirja mõistab inimene paremini.

Poodide juures on ohtralt pinke, kus saab oma kotikoormate kandmisest puhata.

Täna on esmaspäev ja ostukeskuse parklad olid täis. Ega jah, töötuid on siin palju ja kus sa mujale ikka lähed kui tööd pole ega raha kooliminekuks. Hängid ostukeskuses. Me läksime täna just sellepärast, et ehk siis pole rahvast jalus. Aga inimestest puudust polnud. Mina muideks ei ostnud midagi. Selgus, et ma olen ka sellel alal andetu. Ma ei oska midagi osta. Näiteks tundub mulle, kui näen 70-dollarist sitsihilpu, millel on kaks õmblust ja kaelusekant, et ma ise olen ka väga osav õmbleja. Aga millegipärast ma siiski ei õmble endale riideid. Ja enamasti tundub mulle asju vaadates, et ma neid ei vaja. Kuigi tegelikult töölkäimise riideid oleks nüüd juba vaja, praegused on kuidagi kulunud. Suveriided, ma mõtlen. Ma oskan endale ainult dresse ja T-särke osta. Võibolla see tuleb sellest, et ma lapsepõlves mängisin 11 aastat järjest korvpalli ja et peale dresside ka muud riided olemas on, selgus alles täiskasvanueas. Selleks ajaks olid ostuharjumused aga juba välja kujunenud ja edasi ma sellel alal ei arenenud. Juhtub.

Kodusistumise pühapäev

Täna sajab päev otsa vihma, seega nikerdame niisama kodus. Sellel pildil on meie tagaõue tänane vihm.

Mina tegin kohupiima-õunakooki, sest homme on minu Ameerika avastamise 7. aastapäev, aga siis mul pole aega küpsetada, sest esiteks magan kaua (ma esmaspäeviti ei tööta) ja siis lähen ujuma ja kui tagasi tulen, on sama hästi kui õhtu. Esialgu olid meil küll vene poest toodud vahvlijäätised aastapäeva tähistamiseks mõeldud (kakaoga, nimega Stakan Firmennõi Šokoladnõi), aga need said liiga vara koju toodud ja on kahjuks ammu otsas. Ega koera kaelas vorst ei seisa. Õnneks veini kallale pole me veel läinud. Soolaseks toiduks tuleb pasta krevettidega. Võibolla. Kui me ümber ei mõtle.

Minu mees nikerdas mingit raadiot teha. Seda kohta ma ei oska kommenteerida. Eks ta kunagi ise kirjutab sellest oma kodulehel. 

Selle asja nimi on ehitamisel olev 40-meetri transiiver nagu selgus hetk tagasi. Mis iganes see siis ka tähendab :)

Tuleb kuum suvi, kandkem vähem riideid

Martha Stewarti show'lt tulles nägin, et oleme Fashion Institute of Technology juures, ma olen seal moemuuseumis käinud (7. avenüül, 27. ja 28. tänava vahel) ja kuna oli jube palav, siis mõtlesin, et lähen muuseumisse jahtuma. Aga muuseum oli kinni. Ja siis nägin läbi akna seda väikest näitust, sinna sai sisse vaatama minna.

Kui riidesse ei taha panna, lase omale kehamaaling teha.

Puukoorest kleit, kaunistatud puuseentega.

Head õhku läbilaskvad riided.

Vaskplaatidest riietus

Kuldaväärt riietus

Ka päris õhuline

Selle töö nimi on "Hõbe"

Lutsukommidest kingad

Kommidest korsett ja seelik

Ujumisriietus (juuksed).

Käisime Martha Stewarti saates

Käisime täna naistega Martha Stewarti show'l. Sinna minemise eest ei pea maksma, ainult tuleb internetist pilet omale muretseda. Stuudio asub 26. tänaval. Väljas oli sada kraadi sooja (üle kolmekümne, ma pakun). Saate tegemine algas kell kaks, poole ühest pidi ukse taga kohal olema. Ma jõudsin 12.15, siis oli saba juba pikk. Seisime siis seal lauspäikeses, kaunilt puuderdatud näod kõige kaduva teed lahkumas. Läksin saba etteotsa, et pilti teha, samal ajal vajus üks ootajatest kokku. Tema talutati majja sisse jahtuma. Me veel nii ruttu konditsioneeride alla ei saanud, aga üks poiss jagas veepudeleid. Oleks hea meelega selle endale pähe kallanud, aga oli oht, et äkki kaamera kogemata ka minul peatub, kui saatetegemiseks läheb.

Siit algas järjekord.

Piletil oli soovitus, et riietus peab olema muljetavaldav, kontsadega ja värviline. Ainuke muljetavaldav naine oli see vasakpoolne. Teised oli lihtsalt värvilistes riietes, enamasti trikotaažis. Minuga kaasasolnud naised olid ka ilusad :)

Enne stuudiosse laskmist tehti soojendust. Soojendajamees näitas ette, milliste signaalide peale tuleb plaksutada ja huilata ja muid hääli oli seal ka vaja teha. Seinal plakatitel on Martha Stewart. Hetkel on ta 70-aastane.

Pildistada tohtis ilma välguta ainult natuke aega enne saate salvestamist ja pärast ka. Meie istusime õnneks tagapool, seal polnud karta, et kaamera näkku jookseb.

Lagi oli kola täis, prožektoreid ja vihmavarje. Ma olin esimest korda televisioonis, sellepärast vaatasin suu lahti. Mulle on tehnika alati muljet avaldanud. Ja pean tunnistama, et Martha Stewart oli oma tegemistega mu jaoks teisejärguline.

Stuudios filmiti 6 erinevat saatelõiku kolmes erinevas lahtris. Teemaks oli Earth Day ja ökovärk. Kõigepealt toodi muru peale nädalavanused elus tibud ja räägiti, et neid saab edukalt tagaaias pidada. Martha lasi omale näidata, millised neist pruune mune munevad. Me pidime iga saatelõigu alguses ja lõpus huilgama ja plaksutama. Minutitepikkune plaksutamine osutus füüsisele päris parajaks väljakutseks. Kui tibud ära viidi, tulid kaks assistenti veepudeli ja lappidega ja pesid muru tibukakast puhtaks, sest seda muru läks pärast veel vaja. Sinna pandi ühtede esinejate jaoks veeklaasid. Veel räägiti Disney stuudio uuest loodusfilmist, mis räägib šimpansitest ja et seda filmiti kolm aastat. Viktoriini tehti meile ka, esitati keskkonna olukorra kohta küsimusi ja anti kolm vastusevarianti ning me pidime vajutama puldil õiget nuppu. Ma panin kolm esimest vastust mööda, edasi hakkas täppi minema. Üks küsimus oli näiteks, et kus on maailma suurim prügimägi ja vastusevariandid olid: a)Mexico Citys, b)Vaikses ookeanis,c)Staten Islandil (seal on New Yorgi prügila). Õige vastus on b.  

Seal parempoolses osas õpetati katusele aeda rajama. Nii et kellel on katus, tehke omale sinna aed, väga lihtne on. Kaldkatusele tuleb lahtrid ehitada ja sinna siis igasugu taimi istutada. Kõik vajalikud asjad saate muidugi osta sellelt tootjalt, kelle kinnimakstud see saatelõik oli.

Siin on näha tibudele tehtud aed ja muru. Muidu tavaliselt teeb Martha selles stuudiosas süüa. Aga praegu on parempoolsel laual tibude jooginõud. Tibusid pidada on ka väga lihtne, paned need nõud süüa ja juua täis ja võid mitmeks päevaks kodust ära minna.

Selle pildi parempoolses osas õpetati paberkottidest pakendikaunistusi tegema. Vaja oli paberilõikajat (mitte kääre vaid ühte teist asja), augutegemise riista ja kahepoolset teipi. Jälle väga lihtne asi. Paberkottideks olid need ilusad värvilised läikpaberist kotid, millesse pesupoodides näiteks kaupa pakitakse. Need kotid, mis filmides šoppajatel alati käes on.

Ilus puhas köök.

Vasakul pool oli päris köök ja terve saateaja tehti seal miskit süüa, aga me ei saanudki teada, et mida. Neid seal ei filmitud. Ja meile süüa ei pakutud. Me enne saate algust pidime alla kirjutama paberile, et meil pole üldse mingeid pretensioone, mis iganes meiega saate ajal juhtuks. Et kui näiteks pakutakse süüa, siis peame ise teadma, mida võime suhu pista. Noh et kui sul on pähkliallergia, siis nemad pole süüdi, kui sa nende toitu sööd, milles pähklid sees on.

Pärast saadet tohtis Martha Stewartist ka pilti teha (tema on mikrofoniga). Ja inimesed esitasid talle olulisi küsimusi. Nagu näiteks, et kui mul on tagaaias betoon, kas ma sinna peale peaks päris muru või tehismuru panema. Martha soovitas tehismuru, sest päris muru tekitab pori.

Enne uksest väljaminekut jagati raskete kottidega nänni. Kuna saates räägiti Aveeno kosmeetikast, siis neid tooteid oli paar kilo. Lisaks saime ühe 15-dollarise kinkekaardi. Raamatuid oli 3 -  ühes jagatakse soovitusi sellise aia tegemiseks, kus on hea kanu pidada (kanu ka tutvustatakse ja kenad puhaste kanakuutide pildid on), teises õpetatakse katusele aeda rajama ja kolmandas on munatoitude retseptid. Paksud raamatud. Aveeno poekott anti ka, et me enam kilekotte ei kasutaks.