Kultuursed päevad Läänerannikul. Kanadas. Esimene päev.

Augusti alguses oli mul võimalik minna Kanadasse, Vancouveri lähedal asuvas suusakuurortis Whistleris (British Columbia) toimunud Lääneranniku Eesti Päevadele (LEP 2015). Seekord olid kätte jõudnud 32. päevad, neid peetakse iga kahe aasta tagant.  Läksime koos kolleegiga sinna tööle (mina pildistama, tema ajakirjanikuna) ja muidugi saime puhata ka natuke. Algatuseks lendasime Cathay Pacificu lennukiga New Yorgist Vancouverisse. See oli ainuke firma, mis pakkus nonstop otselendu ja Vancouverist läks lennuk edasi Hong Kongi. See ongi Hong Kongi lennufirma ja teenindus oli kakskeelne - mingi hiina keele variant (mandariini?) ja inglise keel. Teenindus oli väga hea ja lennuk mugavam kui see, mis tavaliselt Helsingi ja New Yorgi vahel lendab. Lend algas New Yorgist kell 22 ja jõudis Vancouverisse enne kella 1 öösel (lend kestis peaaegu 6 tundi, ajavahe läänerannikuga on 3 tundi). Läksime mõneks tunniks lennujaama lähedale hostelisse (Accent Inns, üheks ööks täitsa ok koht, tasuta bussiühendus lennujaamaga on olemas), sest pidime järgmisel päeval juba kell 12 algaval esimesel seminaril olema.

Selle bussiga sõitsime Vancouverist Whistlerisse. Ostsin edasi-tagasi piletid internetist kunagi varem juba ära. Lubatud internetti bussis ei olnud ega tulnud, bussijuht laiutas ainult käsi selle peale. Aga noh, ega ei peagi kogu aeg ju võrgus olema. Bussipilet maksis 65 Kanada dollarit üks ots, peale läksime lennujaamas. Buss teeb linna peal ka paar peatust, korjab reisijaid peale. On olemas ka odavamaid busse, näiteks 35-dollariseid. Ja kuna Whistler on eelkõige suvel ratta- ja talvel suusakuurort, siis üldjuhul saab nende bussidega ka oma rattaid ja suuski vedada. Meil olid ainult kohvrid.

Sellised ilusad vihmased vaated olid terve kahetunnise reisi ajal. Kuna New Yorgis oli sel ajal +35, siis Vanvouveri kandi +10 (öösel) - +18 (päeval) mõjus värskendavalt. Ookeani, mägede- ja metsadevaheline õhk oli kahtlemata igati parem, kui New Yorgi oma. Vihma üle rõõmustasid kohalikud elanikud, sest neil polnud seal vastupidiselt tavaliselt pidevalt vihmasele ilmale sel suvel vihma üldse olnud. Isegi Kaliforniale iseloomulikud metsatulekahjud hakkasid otsaga sinnakanti jõudma (USA Washingtoni osariigis kuskil juba mets põles). Teeäärne muru oli kuivanud jah.

Pilvede tõttu jäid ookeanivaated ära, aga jube ilus oli sellegipoolest. Ei näe mägesid ju iga päev. Ei tüdinenud selle nädalaga neist ära.

Hiltoni hotellis oli infotuba (ja LEP pood). Sealt saime oma piletid ja kaelakaardi jm träni kätte. ETV oli kohal koosseisus saatejuht Margus Saar, operaator Margus Voolpriit ja üks mikrofonimees.

Kohe oli vaja karuga pilti teha (nii kiire oli sellega, et kott jäi ripakile kätte). Neid karutopiseid oli igal pool, nagu hiljem selgus. Karu polnud meie koduks olnud Hiltonis vaid kõrvalolevas Westini hotellis. Westinis toimus ka palju üritusi.

Küla on jalgrattalaenutusi, -poode ja -remondikohti täis.

Külma ilma (+18) puhul jõin enne sööma hakkamist kakaod.

Küla on lilleampleid ja -kaste kuivalt täis.

Selline kena küla kenade hotellidega. Enamus hooneid on uued, ehitatud 2010.a. Vancouveri taliolümpiamängude jaoks (osa võistlusi toimus Whistleris).

LEP 2015 pesahotell Hilton.

Sellistel üritustel ilmuvad jälle need nukud välja.

Pood

Selline vaade avanes Hiltoni 8. korruselt, kus meie tuba oli.

Konverentikeskuses toimus esimesel õhtul avapidu. Sealne kamin oli New Yorgi stuudiokorteri mõõtu.

Kohalik rahvatantusansambel oli ka esinema kutsutud. Nad palusid, et me hoiaks nende kodukoha loodust.

Ansambel Võlukeeled Tallinnast. Hästi tublid lapsed ja väga hästi mängisid.