2013. aasta kolm viimast nädalat

Juulikuust saadik räägin sõpradele, et kui kiire aeg mööda saab, siis hakkan teiega suhtlema. Miskipärast ei saanud kiire aeg enne aastalõppu läbi. Nüüd on aega, panen blogisse pilte ja saadan kirju ka. Esimesel pildil on jõululõuna praad töö juures.

Eesti Majas elab Coco ja mõnele üritusele lubatakse tal ka tulla. Selleks lõunasöögiks sai Coco selga jõulukleidi.

Eesti Maja jõulupeol olid sellised söögid. Seal taga on verivorstid ja sealiha. Ja sülti oli ka.

NY Eesti Maja saal jõulupeo ootuses.

Siin on jõululaat, mida peetakse iga aasta detsembri alguses Eesti Majas.

Niisugused ilusad eesti lapsed.

Jõuluõhtul kolasime jälle oma kodukülas Astorias ringi. Silla all oli plastikust kirju seltskond. Karupoeg Puhh piilus jeesulapsukese sündimist pealt.

Siin aias oli ka tegelasi igalt rindelt.

Käed üles!

Neid pooles vinnas mikihiiri leidub pea igas tänavas.

Selle seltskonna kallal olen ma juba varasematel aastatel ka vingunud. Sel aastal on neil eesel otsad andnud, eelmisel aastal olid ainult lambal sussid püsti. Täna läksime sealt päeval mööda, neitsi Maarja oli ka päris kokku vajunud, Neitsi Maarja on vasakul, parempoolne on Joosep.

Aga need on täitsa võõrad inimesed, Neil oli lume üle nii hea meel ja teineteise üle ilmselt ka, et palusid mul endast pilti teha. Ühe pildi tegin oma kaamerasse, teise poisi telefoni. Kuna sadas, siis on keset pilti udukogu :)

Seda asja pildistasin sellepärast, et ma ei tea, mis see on. Ja miks on selline asi õues. Kas keegi teab, mis see on?

Sel aastal sain nii vahva üllatuskingituse, et siiamaani ei tea, kuidas tänada ja mida teha :) Palusin kunagi Annel meile teekann teha. Ei tahtnud seda niisama saada, aga Anne saatis selle meile jõulukingiks. Vastu vaielda (st selle eest maksta) ka ei lubanud. Kann on vahva ja töötab hästi, me täiega naudime sellega tee tegemist. Need on imelised inimesed, kes teevad oma käega päris asju. Aitäh, Anne :)