Laadapäev

Täna oli meil vaja osta kolm asja ja kuna Manhattanil 3. Avenüül oli tänavalaat, siis läksime kõigepealt sinna. Ratastega muidugi, sest ilus ilm oli. Võrreldes aastaga 2006, kui ma esimest korda tänavalaata nägin, on see üritus muutunud igavamaks ja vaesemaks. Müüjaid on palju vähem, pooled neist müüvad Hiinast tulnud sodi. Varem oli kunstnikke rohkem, aga võibolla on osalustasu tõusnud ja pole mõtet igal nädalavahetusel omale platsi rentida (need laadad on igal nädalavahetusel ise kohas Manhattanil oktoobri lõpuni välja). Seega me ei saanud neid kolme vajalikku asja, aga sellest pole midagi. Ostame mõni teine kord. Kuna Manhattanil oli peale meie veel mõni miljon inimest, siis oli seal natuke kitsas ja otsustasime tagasi minna mööda idakalda jõeäärt, üle Manhattani silla Brooklynisse ja sealt koju. Jalgrattureid on ka viimasel ajal kõvasti juurde tulnud, nii et parem on sõita jõe ääres ja võibolla veel parem on Manhattanil üldse mitte sõita. Autojuhid ka laiavad, pargivad ennast rattaradadele. Aga Williamsburgis oli päris hea sõita. Korra küll valgus kari ortodoksi juute rattarajale ja võite kolm korda arvata, kas nad eest ära astusid, kui ma rattakella tilistasin.

Williamsburgis sattusime laadale, kus müüdi vanakraami ja kus olid ka kunstnikud. Oleksime võinud kohe sinna minna. Kuigi sealt laadalt me kindlasti neid kolme asja poleks saanud, mis vaja oleks, aga seal oli nii palju vaadata. Mulle meeldivad vanad asjad ja käsitööd, sest need on päris.

Ma ükskord tahaks selle kingamüüja veel üles leida, tal oli väga lahedaid jalanõusid.

Mannergud ja plämmergud

Midagi roosat ka.

Käsiajamiga mikser.