Kõik juba nähtud

Meile hakkab linn väikeseks jääma. Pole kuhugile enam rattaga sõita :) Tahaks ju iga kord midagi uut näha. Tuleb hakata kas linna vahetama või siis vähemalt linnaosa. Täna ei osanud muud välja mõelda, kui et sõitsime Central Parki. Sõime kivi otsas oma võileivad ära ja siis läksime läänepoolse kalda rattarajale. Tegelikult saab metrooga kuskile maale sõita ja siis rattaga edasi, vahel oleme nii teinud ka. Aga praegu on ilmad liiga kuumad, et pikemaid sõite teha, lisaks käivad äikesepilved üle. Läbimärjana (ehk siis märja T-särgiga) sõitmine ei ole väga tore. Esimesel pildil on vaade meie kivi otsast.

Selline kivi oli selle kivi taga, mille otsas me jalgu kõlgutasime.

Vaadake selle tiigi taga asuvat maja.

Selle maja katusele on ehitatud miljoni dollari vaatega korvpallisaal. Vaade on Central Pargile.

Mahajäetud maja Harlemis.

Jäime ühe äikese kätte, läksime sel puhul koos teiste kaaskannatajatega kangi alla.

Väike rattatiir Manhattani ülemises osas

Et peaks nagu olema pudrumäed ja piimajõed, aga tegelikult on prügimäed ja solgijõed. Eelmisel reedel sõitsime üle Queensboro silla Manhattanile, seal läbi Central Pargi läänekaldale ja siis mööda rattateed põhja poole. Inwoodis sõitsime idakaldale tagasi, mööda rattateed alla 125. tänavale ja siis üle Triboro silla koju. Esimesel pildil on park umbes 140 tänava kandis. Central Pargist ülevalpool teatavasti on Harlem ja latiinode rajoonid. Nendel kukub kõik käest. Soojade ilmadega on nad kogu oma suguvõsadega parkides laiali, söövad ja mängivad jalgpalli ja lasevad autodest ning dvd-mängijatest kakofoonilist müra. Lahkudes jätavad maha päris suured ökoloogilised jalajäljed. Kuna ma olen viimasel ajal sõitnud ka Bronxis rohkem kui varem, siis Manhattani põhjaosas avastasin, et see on Bronxi lõunaosale väga sarnane. Just see õhustik, inimesed ja prahi kontsentratsioon. Bronxi põhja- ja lääneosas jällegi on väga ilusaid puhtaid ja vaikseid rajoone.

Seltskonnad on siin nagu rädkarjused, kui mõnes kohas enam prügi vahele ära ei mahu, siis kolitakse oma elamine natuke edasi, puhtamale pinnale.

Puude varjus käis kõva tingel tangel.

Manhattani idakaldal on vanem rattatee, pole nii ilus sile nagu läänekaldal. Aga seal pole ka nii tihedat liiklust nagu lääne pool.

Siinpool on inimesi vist selle pärast vähem, et nad elavad kõrgel mäe otsas ja ei viitsi alla jõekaldale tulla.

Mustade neitsi Maarja ja Joosep on mustad. Jeesuke ka.

Harlem

Kõvemat sorti äikesetorm

Meilt käis eile päris kõva äikesetorm üle. Meie tänavas oli tavaline äike, aga mujal läks asi traagiliseks, mõni inimene sai surma ka. CNN-ist saab vaadata.

City Island

Meie kodukülast (Astoria linnaosa Queensi linnaosas) saab City Islandile jalgrattaga kõige otsem läbi Bronxi. Esimene pilt ongi Bronxist, osa teed kulgeb kiirtee all. Kole must tee. Tegelikult City Island on ka Bronxis, aga see on eraldi saar, kus elab 4000 inimest. Saarele saab üle silla. Kui seda saart hakati asustama, siis olid seal väga rikaste inimeste suvekodud. Aga kuna lähedalasuv Bronxi linnaosa suurenes jõudsalt, siis valgus osa inimesi varsti ka City Islandile ja kuna see hiljem tulnud kontingent armastas varastada ja kes parasjagu ei varastanud, oli muidu lärmakas, siis rikkurid kolisid kaugemale. Aga muidu selline kena linnake, keskel üks peatänav ja sellega ristuvad väikesed tänavad, mis kõik lõpevad mere ääres kinniste väikeste randade või terrassidega. Avalikku randa pole (randa tuleb minna Orchard Beachi, mis on saare lähedal), on mõned jahtklubid (ainult liikmetele), palju meretoidurestorane (lobsterid :) jammi) ja vaikus. Sinna rattaga sõitmise plussiks on pikk rattatee Bronxis. Rattatee on küll kehvem kui näiteks Manhattanil, aga selle eest seal keegi eriti ei sõida. Kohtasime vist ainult nelja ratturit kogu oma 56-km-se teekonna ajal. Manhattanil käib rattaradadel tihe kahesuunaline liiklus.

Sild City Islandile

See maja on müügis.

Ma algul vaatasin, et miks sellel majal on tuulelipuks ilma peata kala, aga tuli välja, et tegemist on kašelotiga, kellel ongi selline pea.

Kaks poodi

City Islandil on ühes vanas rääbakile jäetud majas lahe pood. Pealkirjaks eesti keeles - kõik, mis käib meresõiduvahendite juurde. Asjad poes ei ole mitte riiulitel vaid lihtsalt üle ukse sisse visatud. Nagu ühikakapis, et teed ukse lahti, viskad asjad sisse ja siis ruttu uks kinni, et midagi välja ei kukuks. Tegelikult nii hull asi polnud, poe uks seisis lahti ilma, et asjad tänavale oleks kukkunud. Ja kahele inimesele (müüjale ja ostjale) oli poes püstiseismise ruumi ka. Pildistajale (minule) enam ruumi polnud. Seega pildid õuest. Poe kõrval on rohtukasvanud aed. Aga pood asub peatänaval. City Islandil ainult üks peatänav ongi.

Vaateaken :)

See on päriselt ka pood. Mõnel asjal on hinnasilt küljes. Näiteks see tinast kann maksab $150. Seal oli üks vanaaegne mõõteriist, mille hinda mu mees küsis, see maksis $20.

Mis meil siin siis on - papist peotuutu, kellegi plastikust käsi (ilmselt klaverimängija, pikkade sõrmedega või siis nõia oma), plastikust mängupaat, mõned plasttopsid, kalapüügiriistade firma Eagle Claw mingid vidinad ja hollandi puuking. Ma arvan, ta saab oma kauba merest. Leiab midagi hulpimas, korjab üles, toob poodi müüki. Või on äkki osa sellest prügimäest siia toodud, mis kuskil ookeanis hulbib. Muide, see pood prügi järgi ei haise, astuge julgelt sisse.

Ega keegi pole öelnud, et vaateaken midagi ilusat peaks olema. Vaateaken peab inimese poodi kutsuma. Ma eriline kalamees pole, nii et ma poodi sisse minna ei tahtnud, aga akna pealt oli küll huvitav asju avastada. Ma seda tinakannu oleks tahtnud, aga kallis oli.

See on natuke teistsugune pood. Siit saab paadi või kaatri või jahi osta. Asub City Islandil. City Islandil on mõned kinnised jahtklubid ka, nende territooriumile suvalisi jalgrattureid uitama ei lasta. Noh, jalgrattur võib ju paadipoodi siis pildistada.

Kaup ilusti riiulitel.

Palju igavam pood kui see eelmine. Onju?

Streik

Ühel Bronxi-reisil kohtasime streikivaid elektrikompanii töötajaid. Nad ei ole saanud kokkuleppele palga- ja töötingimuste osas ja nüüd neid ei lasta oma töökohta sisse. Ja seadus ei luba neid lahti lasta. Nii nad seal siis seisavad kiirtee ääres, grillivad omale lõunasöögiks liha ja on rõõmsad iga tähelepanu üle (näete, lehvitavad siin pildi peal mulle). See elektrikompanii Con Edison on siin samas seisus, kui Eesti Energia Eestis. Selles mõttes, et sama hästi kui monopol. Eks nad vaikselt loodavad, et inimesed paluvad ise ennast töölt lahti lasta. Sest ega töötajatele palka ka aia taga seismise eest maksta.

Beep silti näidati kõigile autojuhtidele ja kõva piibitamine käis kogu aeg, sest liiklus oli tihe ja palju suuri rekkasid sõitis. Nende udupasunate hääl oli päris muljetavaldav. Con Edisoni üks osakond asub sealsamas aia taga, eks nad peavad kogu seda lärmi siis päevade kaupa kuulama. Ega see streik veel läbi pole.

Neile väga meeldis, et ma pildistasin.

Naine roosas särgis puhus vilet. Ja vasakpoolne plakat kutsub üles elektriarveid mitte maksma.