05 juuli 2007

Kapist välja

Mariliis ja Kati arvasid, et ma võiks endast 7 fakti kirja panna.
Et selline ketivärk - 7 fakti kirja ja järgmisele 7-le blogijale soovitus enda kauneid omadusi teiste jaoks interneedusesse välja panna.
Ma olen varem ka mõelnud, et äkki peaks enda parameetreid kuskil kirjeldama. Et inimesed teaks, kuhu kasti ma kuulun ja mis eelarvamustega võiks minu isikule läheneda :)
Vahel mulle saadetakse iimeile ja küsitakse otse.
Ma vastan alati.
Faktid enda kohta valisin selle järgi, mida minult kõige rohkem küsitakse.
Juuste kohta muidugi need inimesed ei küsi, kes mind näinud pole :)
Niisiis:
Pühapäeval on mul selline tähtis päev, et saan neljakümneaastaseks ja see tähendab, et olen ikka nii täiskasvanu ja enesekindel juba küll, et oma vanust ega üleüldse miskit enam ei häbene :)
Ja kuna see siin on pildiblogi, siis panin faktide juurde pildid kah.
Tegelt see on New Yorgi pildiblogi, aga kuna ma olen nüüd natuke siin NY-s juba olnud, siis loeme need pildid läbi minu ka New Yorgiga seotuks :)

Sündisin ja kasvasin mina Kilingi-Nõmmes.

Keskkooli lõpetasin ka seal.

Pildil on Kilingi-Nõmme bussijaam kuskil 70.-ndate aastate alguses.

Bussijaam on seal sama koha peal, aga maja on tuunitud ja bussid on tiba teistsugused.

Suurema osa oma elust olen ma sporti teinud.
Kogu kooliaja (11 aastat) mängisin korvpalli, sest meie klassist tehti spordiklass, kus kõik tüdrukud mängisid Maret Lingi käe all korvpalli ja poisid tegid kergejõustikku. See tähendas kahte trenni päevas (enne tunde ja peale tunde) ning kahte spordilaagrit suvel ning palju võistlusi nii Eestis kui sõbralikes liiduvabariikides.
Selle tulemusel on mul väga paksud lihased :)
Peale keskkooli käisin kaks aastat ratsutamas iga jumala päev. See on siiani olnud mu lemmikspordiala.
Hiljem mängisin võrkpalli ja käisin niisama võimlemas ja šeipingus.
Kuna mind pole elu sees huvitanud, et kes võidab, siis on sport mulle lõbuks olnud :)
Sellel pildil olen vasakult kolmas, enne Reiu jõe mängude võrkpallivõistlust.
See pilt on neli aastat vana.
Eestis olles töötasin 19 aastat raamatupidajana ja enam ma seda tööd teha ei taha.
Mul on liiga suur vastutus- ja kohusetunne ning nõrgad närvid selle ameti jaoks :) Lisaks kipun aus olema. Ja numbri- ning seadustemälu pole olemaski.
Mul esineb ainult emotsionaalne mälu :) Ja emotsioonidega pole raamatupidamises suurt miskit peale hakata.
Nagu pildilt näha, olen vasakukäeline.
Majandusliku kõrghariduse sain kaugõppes muidugi, sest raha oli vaja teenida.

Mul on Eestis 4 hektarit maad, kus on natuke metsa ja jupike oja.
Ja metsmaasikad.

Need pildid ongi tehtud minu oma maal.
Mulle on eluaeg pildistada meeldinud.
18-aastaselt sain omale Smena ja suurendusaparaadi ja ilmutasin ise pilte.
Filme ilmutasid siis päris fotograafid.
Proffessionaaliks pole mul aega (või julgust) olnud hakata ja ainuke pilditegemise õpetaja on olnud mu ema.
Talle meeldis ka pildistada.
Aga vahel olen ma mõelnud, et kui ma õpiks pilditegemist, siis kaoks tegemise võlu ära, sest ma mõtleks, et mis nurk ja mis valgus ja mis taust.
Sellel pildil on meie laudas elanud Tali kolhoosi hobune Unok.
Mu emale meeldis maal elades loomi pidada ja siis ta võttis meile hobuse ka, sest hobune on ilus loom.


Mul on palju juukseid.

Lapsena ma polnud sellega üldse rahul, sest juuksuritädi murdis alati mu peas oma leti alt hangitud pika peenikese sabaga trendikammi pooleks ja sisises siis minu peale ja ma tundsin ennast süüdi.

Kui Eestisse saabus kapitalismus ja juuksurid polnud enam ülbed vaid hoopis naeratasid, siis nad imestasid, et kuhu kaovad minu peas juuksehooldusvahendid. Mulle peab igasuguseid pastasid kolm korda suurema koguse pähe panema, kui normaalsetele inimestele, enne kui näha on, et midagi ka mõjub.

Kui juuksekreemi purgile on kirjutatud, et võta pähklisuurune pallike ja jaota juustesse, siis mina pean võtma kookospähklisuuruse pallikese :)

Ükskord, kui läksin juuksurisse hobusesabaga ja võtsin juuksed lahti, siis pediküüritädi hüüatas, et issand, kas need on sul oma juuksed vä. Ta arvas, et mul on šinjoon pähe kleebitud.

Ma saan teha endale pähe päris pipipatsid, ei pea panema neisse traati, et nad püsti jääks.

Tuleb lihtsalt väga kõvasti punuda.

Aga noh, kesse siis neljakümneselt enam mingi Pipi on :)

Ega muidugi New Yorgi troopilises suves need juuksed ka teab mis õnn pole.

Mõned võõrad inimesed on küsinud, et kas nad võivad neid katsuda.

Ja mõned katsuvad ilma küsimata.

Järgmised 7 blogijat, kes enda 7 asja kapist välja võiks tuua (kui teil selle vastu midagi pole): Askeldaja (New York), Remka (London), Tiia (New York), Katu (Itaalia), Ematehnik (Tallinn), Sigane (Roheline maja), Annushka (Lääne-Helsingi).

10 kommentaari:

Eppppp ütles ...

Palju, palju õnne!
Kahju, et te Marta peole ei jõudnud. Ta ikka jutustab sinust vahel...

Ingrid ütles ...

Tore lugemine oli!
Küsiks siinkohal,(näen sind tihti kiirabiblogi külastamas) et mida sul seal lugeda on, sest uusi sissekandeid taolisesse blogisse panna ju pole.

Ti:a ütles ...

palju õnne ette :)!
see oli vahva kapist välja tulemine :)

Mari ütles ...

Oi, see oli küll tore, et sa väljakutsest kinni haarasid. Aitäh jagamast, nüüd on palju selgem, kes ennast nende ilusate piltide taha peidab :)
Kasutaks ka juhust ja sooviks ette juba palju õnne! Õigel päeval ilmselt arvuti taha ei satu.


P.S. Juuksed on tõeliselt võimsad.

Anonüümne ütles ...

mina soovin ka juba ette ära igaksjuhuks (kuna laupäeval mehe sünnipäev :) ), et Palju Õnne ja Armastust!!!!
Olen ka sündinud ja kasvanud majas, mille numbrid 23-3!
Ja lapsepõlves ilmutasime täditütrega saunas fotosid. See oli nii põnev, praegu vaatad digitabloolt ära, mis pilt on, aga siis said alles paberil näha, mis välja on tulnud.

Reede ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
Reede ütles ...

Piltide ilmutamine oli tõesti üks põnev asi. Mulle meeldisid eriti need pildi, mis olid inimestest nende endi teadmata tehtud. Seal nad ei poseerinud. Aga inimestele endile ei meeldinud ennast neil salaja tehtud piltidel vaadata. Et jalad paksud ja kõht ees ja muidu loll nägu. Poseerimisega oleks saanud nende meelest kõike seda varjata. Minumeelest polnud neil jalad paksud midagi ega nägu loll, aga vaielda ei andnud ja pilt tuli ära visata.
Nii et lapsi ja loomi on kõige parem pildistada. Nemad ei virise pärast, et miks sa must SELLISE pildi tegid.

Ruudi ütles ...

OO, vàga meeldiv tutvuda!
Nùùd siis sain ka mina mingi ettekujutuse sust :)
Seda, et sa mingi spordifànn oled, oli juba aru saada neist ùlipikkadest jalgrattaretkedest, mis sa ette vòtad ( ma ei suudaks pooltki vàndata, ma eluaegne spordipòlgur).

Reede ütles ...

Mulle natuke sporti teha meeldib jah :) Samas olen ma nii laisk, et ei viitsi kuidagi alustada. Aga mulle meeldib see tunne, mis on kehas pärast enda liigutamist :)
Meil käib tavaliselt asi nii, et mees ütleb, et läheme täna kuskile ratastega sõitma ja siis mulle kohe tundub, et täna ma küll ei viitsi minna. Vahel peab mees mind tükk aega veenma, et rattasõit on hea :) Ja ega ma ei näe üldse välja nagu tubli sportlane. Mu rattal on korv ja kõrge lenkstang ja ma sõidan nagu turule minev koduperenaine, aeglaselt ja ringi vahtides. Korvis on mul jook ja söök kaasas, sest kui nälg tuleb, siis kindlasti pole ühtegi mõistlikku söögikohta silmapiiril. Aga näljasena tuleb mulle peavalu ja see mulle ei meeldi. Vahel siiski pean rutem tallama, kui valgusfoor vilkuma hakkab või mees silmapiirilt kaduma kipub.
Mu välimusest pole suurt aru saada, et ma vahel ka sporti teen, sest mu suurte lihaste peal on pidevad talvevarud, mida mu keha on kogunud. Ma ei tea, miks ta varusid kogub, võibolla arvab, et näljahäda on tulemas :) Kui minus just sportlast otsida, siis kõige enam sarnanen ma kuulitõukajale või kettaheitjale :) Ja ma lohutan ennast mõttega, et lihastest ehk on kasu vanaduspõlves, kui luud nõrgaks hakkavad jääma :)

Anonüümne ütles ...

armas Siiri,

ja tõepoolest, nii tore on rohkem tuttavaks saada ;) usun, et igal meist on oma ja kõige 'õigem' ettekujutus kirjutajast, kui pilti-nime käepärast pole..

aga päris on ikka päris. muidu võib ju ka ilukirjandust lugeda ;) seda enam, et Su e-mailis toodud lause "Elu on ilus, ka neljakümneselt :)" paneb mind usukuma, et on asju, mida ma 5 aasta pärast teen elus esimest korda!

p.s. loen ühe eestlanna blogi (http://american-dream.blogspot.com/), kes hiinlasega abielus. elab Kalifornias.

tema 2 viimast blogisissekannet aga.. pisitütrel on progresseeruv ajuvähk. ja tal on sellega seoses väike palve eestlastele. (doonoriks ma ei hakka, aga kingituse panin teele. loodan, et Reginale meeldib.)