Kapist välja

Mariliis ja Kati arvasid, et ma võiks endast 7 fakti kirja panna.

Et selline ketivärk - 7 fakti kirja ja järgmisele 7-le blogijale soovitus enda kauneid omadusi teiste jaoks interneedusesse välja panna.

Ma olen varem ka mõelnud, et äkki peaks enda parameetreid kuskil kirjeldama. Et inimesed teaks, kuhu kasti ma kuulun ja mis eelarvamustega võiks minu isikule läheneda :)

Vahel mulle saadetakse iimeile ja küsitakse otse.

Ma vastan alati.

Faktid enda kohta valisin selle järgi, mida minult kõige rohkem küsitakse.

Juuste kohta muidugi need inimesed ei küsi, kes mind näinud pole :)

Niisiis:

Pühapäeval on mul selline tähtis päev, et saan neljakümneaastaseks ja see tähendab, et olen ikka nii täiskasvanu ja enesekindel juba küll, et oma vanust ega üleüldse miskit enam ei häbene :)

Ja kuna see siin on pildiblogi, siis panin faktide juurde pildid kah.

Tegelt see on New Yorgi pildiblogi, aga kuna ma olen nüüd natuke siin NY-s juba olnud, siis loeme need pildid läbi minu ka New Yorgiga seotuks :)

Sündisin ja kasvasin mina Kilingi-Nõmmes.

Keskkooli lõpetasin ka seal.

Pildil on Kilingi-Nõmme bussijaam kuskil 70.-ndate aastate alguses.

Bussijaam on seal sama koha peal, aga maja on tuunitud ja bussid on tiba teistsugused.

Suurema osa oma elust olen ma sporti teinud.

Kogu kooliaja (11 aastat) mängisin korvpalli, sest meie klassist tehti spordiklass, kus kõik tüdrukud mängisid Maret Lingi käe all korvpalli ja poisid tegid kergejõustikku. See tähendas kahte trenni päevas (enne tunde ja peale tunde) ning kahte spordilaagrit suvel ning palju võistlusi nii Eestis kui sõbralikes liiduvabariikides.

Selle tulemusel on mul väga paksud lihased :)

Peale keskkooli käisin kaks aastat ratsutamas iga jumala päev. See on siiani olnud mu lemmikspordiala.

Hiljem mängisin võrkpalli ja käisin niisama võimlemas ja šeipingus.

Kuna mind pole elu sees huvitanud, et kes võidab, siis on sport mulle lõbuks olnud :)

Sellel pildil olen vasakult kolmas, enne Reiu jõe mängude võrkpallivõistlust.

See pilt on neli aastat vana.

Eestis olles töötasin 19 aastat raamatupidajana ja enam ma seda tööd teha ei taha.

Mul on liiga suur vastutus- ja kohusetunne ning nõrgad närvid selle ameti jaoks :) Lisaks kipun aus olema. Ja numbri- ning seadustemälu pole olemaski.

Mul esineb ainult emotsionaalne mälu :) Ja emotsioonidega pole raamatupidamises suurt miskit peale hakata.

Nagu pildilt näha, olen vasakukäeline.
Majandusliku kõrghariduse sain kaugõppes muidugi, sest raha oli vaja teenida.

Mul on Eestis 4 hektarit maad, kus on natuke metsa ja jupike oja.
Ja metsmaasikad.

Need pildid ongi tehtud minu oma maal.
Mulle on eluaeg pildistada meeldinud.
18-aastaselt sain omale Smena ja suurendusaparaadi ja ilmutasin ise pilte.
Filme ilmutasid siis päris fotograafid.
Proffessionaaliks pole mul aega (või julgust) olnud hakata ja ainuke pilditegemise õpetaja on olnud mu ema.
Talle meeldis ka pildistada.
Aga vahel olen ma mõelnud, et kui ma õpiks pilditegemist, siis kaoks tegemise võlu ära, sest ma mõtleks, et mis nurk ja mis valgus ja mis taust.
Sellel pildil on meie laudas elanud Tali kolhoosi hobune Unok.
Mu emale meeldis maal elades loomi pidada ja siis ta võttis meile hobuse ka, sest hobune on ilus loom.


Mul on palju juukseid.

Lapsena ma polnud sellega üldse rahul, sest juuksuritädi murdis alati mu peas oma leti alt hangitud pika peenikese sabaga trendikammi pooleks ja sisises siis minu peale ja ma tundsin ennast süüdi.

Kui Eestisse saabus kapitalismus ja juuksurid polnud enam ülbed vaid hoopis naeratasid, siis nad imestasid, et kuhu kaovad minu peas juuksehooldusvahendid. Mulle peab igasuguseid pastasid kolm korda suurema koguse pähe panema, kui normaalsetele inimestele, enne kui näha on, et midagi ka mõjub.

Kui juuksekreemi purgile on kirjutatud, et võta pähklisuurune pallike ja jaota juustesse, siis mina pean võtma kookospähklisuuruse pallikese :)

Ükskord, kui läksin juuksurisse hobusesabaga ja võtsin juuksed lahti, siis pediküüritädi hüüatas, et issand, kas need on sul oma juuksed vä. Ta arvas, et mul on šinjoon pähe kleebitud.

Ma saan teha endale pähe päris pipipatsid, ei pea panema neisse traati, et nad püsti jääks.

Tuleb lihtsalt väga kõvasti punuda.

Aga noh, kesse siis neljakümneselt enam mingi Pipi on :)

Ega muidugi New Yorgi troopilises suves need juuksed ka teab mis õnn pole.

Mõned võõrad inimesed on küsinud, et kas nad võivad neid katsuda.

Ja mõned katsuvad ilma küsimata.

Järgmised 7 blogijat, kes enda 7 asja kapist välja võiks tuua (kui teil selle vastu midagi pole): Askeldaja (New York), Remka (London), Tiia (New York), Katu (Itaalia), Ematehnik (Tallinn), Sigane (Roheline maja), Annushka (Lääne-Helsingi).