Palju õnne meile :)

Meil täna aastapäev.

(puu peale südant me sel puhul muidugi ei lõikunud, see oli juba enne seal)

Korduvkasutatavast materjalist linnupesa

Leidsime Randalls Islandilt mahakukkunud linnupesa. Linnuke oli oma pesa erivärviliste kilenööride abil pununud.

Niisama lihtsalt selline asi juba ei lagune. Oleks järgmisel aastal veel saanud kasutada, kui looduslik materjal puuokste näol tormituultele järgi poleks andnud. Tuleval aastal veab linnuke leitud kilepaelad ilmselt mõne metallist pulga ümber. Laternapostidest, elektritraatidest ja abstraktsetest kunstiteostest New York Citys ju puudust pole.

Tehke järgi! Muidugi ilma käte abita, kasutades ainult nokka.

Susa ja pusa.

Sees paistis kena pehme olemine olevat.

Ilmselt oli linnukesel meeles vanaemade tarkus, et mõni udusulg ja heinatuts pesa põhjas ei tee paha.

Keegi peaks talle nüüd õpetama, et kile võib tema lapsukestele ohtlikuks osutuda.

Linnulennult

Päevitajad täna Astoria pargis.

Lendamas ma siiski ei käinud, pildid tegin silla pealt.

Fotod loeme jällegi taotluslikult kunstipärasteks, sest puusalt tulistamine ei tule mul hästi välja :)

Inimese väärtus

Philadelphias ühes muuseumis on dollaripakkide abil näidatud, kui palju oli mõned aastakümned tagasi väärt mustanahaline töötaja (esiplaanil olev rahapakike) ja ladina-ameeriklane (parempoolne rahapakike) võrreldes valgenahalise töötajaga (tagaplaanil olev dollaritorn).

Meie tärn?

Macy's kaubamaja akendel on sellised tärnid, mida ma olen eesti käsitöö juurde kuuluvaks pidanud (nagu näiteks vormsi seinatärnid). Aga ega ma muidugi ajalugu ei tea, et kuskohast need tärnid alguse on saanud. Võibolla on nendega sama lugu, nagu verivorsti ja kamaga, mis pole sugugi ainult eesti rahvustoidud vaid levinud paljudes riikides.

Toolid

Kirjaneitsi

Union Square

Antiiknaine

Antiigipoest saab sellise androgüünse naise osta.

Latern

Selles majas on allpool hotell ja üleval korterid - pisikesed nagu tikutoosid ning nende ühiskasutatav WC asub koridoris.

Titanicu maja

Long Island Citys on keegi teinud oma majast Titanicu muuseumi või midagi sellist. Oleme sealt mitu korda mööda sõitnud ja ma alguses vaatasin, et mingi veider maja, kunstlilli ja muud träni kaunistuseks maja ette kuhjatud. Aga uksele on muuseum kirjutatud. Ju siis võib sinna sisse ka minna.

Ükspäev sõime merivähki

Jones Beachilt tagasitulles käisime läbi ühest vähikasvandusest, et õhtuseks sünnipäeva tähistamiseks süüa osta. Seal oli väga armas kalapood, millest ma oleks poole kohe kaasa ostnud - kõht oli rannast tulles tühi ja kõik need asjad seal lõhnasid nii hästi.

Siin vannides need vähid elavadki ja sealt võib ise valida, keda kaasa osta.

Me lasime poe töötajal vähid välja valida, ütlesime ainult, et võiksid nii umbes ühenaelased (nael on 453 grammi) olla.

Hinnad on seal sellised.

Valmiskeedetud vähkide hulgast oleks ka saanud valida, aga seal olid liiga suured või liiga väikesed ja nii me lasime endale õngitsetud vähid kohapeal ära keeta.

Selline tore 13-kilone vähk oli söömata jäetud ja poe seinale kõigile vaatamiseks pandud.

Veel poekaunistusi.

Söögilaud enne

ja pärast.

Meil tegelikult on ikka masu aeg ja iga päev vähke ei söö. Need vähid tegi sünnipäevalaps meile välja :)

Vana Leffertsi maja Prospect Pargis

Prospect Pargis asub kunagi ammu-ammu (nii 1700-ndatel aastatel) Leffertsite perele (juured pärinevad Hollandist) kuulunud maja.

Algselt nägi maja küll veidi teistsugune välja ja ei asunud pargis vaid veeti sinna, kui perekond maja linnale kinkis.

Vanasti olla selliseid välikööke Ameerikas kasutatud. Meile kuluks praegugi selline ära, aga arvatavasti naabrid tõstaks kisa, kui me õue peal lõket (olgugi et ahjus) tegema hakkaks.

Kompostikastid.

Puukuur. Meie arvates üsna ebapraktilise kujuga.

Elutuba.

Siin toas saab vanaaegseid lauamänge mängida.

Prospect Parki lastenurk

Brooklynis asuvas Prospect Pargis on väike loomaaed ja selle juures vanaaegne karussell ning üks vana koloniaalstiilis maja.

Karusellil on ilusad käsitsi maalitud puuhobused ning mängib muusika.

Vana maja juures on vanaaegsed peenrad.

Peenarde kastmine on tehtud laste jaoks atraktiivseks (ega iga päev ei lasta ju planku lubjata, nagu teadis Tom Sawyer) - neil tuleb ise vesi kastekannu või puuämbrisse pumbata ja peenarde juurde tassida.

Kaevude juurde tekib aegajalt järjekord.

Töörõõm :)

Vanaaegsed laste mänguasjad - kargud ja rõngad.

Numbrimärk

Hot. Sun. Jones Beach.

Jones Beach on kena rand, asub linnast väljas Long Islandil. Nii umbes tunnike meie kodust sõita.

Autode jaoks on vähemalt 6 parkimiplatsi (number 4 neist on küll hiigelsuur), päevapilet maksab $8 ja osta tuleb see tee peale pandud väravast. Kui õnnestub mingit teed pidi ilma piletiputkaväravaid kohtamata parkimiplatsile jõuda, siis koha pealt piletit osta ei saa ja saadetakse sind koos autoga tagasi piletit hankima. Piletikontrollimisputkade seintele on kirjutatud, et pilet tuleb siin ette näidata ja raha ei tohi putkas istuvale inimesele pakkuda.

Randamineja pere tavavarustus (suur päevavari, laste lainelauad, kokkupandavad toolid, ratastega termokast õllede ja jääga (või muude külmade jookidega), kott käterättide, päikesekaitsekreemi ja söögiga.

Väiksema ajumahuga inimkonna esindajad veavad kaasa ka äärmiselt kehva kvaliteediga räppi mängivad leierkastid (CD-mängijad).

Parkimisplatsilt randa mineva tee ääred on kaunilt haljastatud.

Jones Beachile on ärimees Trump (Donald jah) suurt restorani ehitamas. Teda masu väga ei torgi.
Siit saab rannatoole ja päevavarje laenutada.

Inimestest siinkandis endiselt puudu pole.

Pildil väike leierkasti näidis.

Vesi kahjuks on kole soojaks läinud ja eriti ei jahuta. Aga noh, midagi ikka...

See rand avaneb otse ookeanile, nii et alati on lained.

Ujuda tohib roheliste lippude piirkonnas.
Seal peaks teoreetiliselt rannavalve appi tulema, kui vesi enam ei kanna. Kuidas rannavalvemees miljonite inimeste hulgast uppujat märkab, mina ei kujuta ette.

Masu ei paista endiselt ka dirizaabliomanikke puudutavat. Nemad ikka hõljuvad teistest kõrgemal.

Huvitav, kuidas lapsevanemad oma maimudel suudavad silma peale hoida sellises rahvahulgas.

Näete, ameeriklastel raha küll. Viis lennukit lendasid edasi-tagasi üle taeva ja andsid oma tossukirjadega teada, et US Open algab varsti ja et on päike (SUN) ja kuum (HOT). Kütus siin kaks korda odavam jah kui Eestis. Taevas ka sinisem.

Sooja oli täna 34 kraadi, homme-ülehomme sama. Siis hakkab olukord normaliseeruma, st tuleb nädal aega äikest ja sooja ainult 25-27 kraadi.

Ka park

Williamsburgis Brooklynis arendatakse jõe kaldale vanade tehasehoonete asemele klaasmajadega elamurajooni. Õnneks üks plats on ikka pargi jaoks ka jäetud. Pargike asub N8th Streeti otsas ja on üsna lage alles. Aga vähemalt ei püstitata sinna järjekordset luksuskorteritega elumaja.

Kui USA Iseseisvuspäeva ilutulestik jälle East Riverile tagasi tuuakse, siis siin pargis on seda hea vaadata.

Kemmergupuudust pargis pole :)

Pildil olev rida jätkub veel kaugele paremale poole.

Siuksed uued majad pargi kõrval. Kohe ei tea, millist korterit omale valida :)

Väike turg

Brooklynis Prospect Pargi põhjaservas on väike turg, kus müüakse sama häid asju nagu Manhattanil Union Square'i turulgi. Ainult et Prospect Pargi turg on palju väiksem.

See siin pole turuvärav vaid koha nimi on Grand Army Plaza ja võidukaar on püsti pandud Kodusõja võidu puhul.

Turg asub siinpool sõiduteed.

Siin saab tomatit süüa.


Kurke saab kolm tükki kahe dollari eest. Eesti rahas siis umbes 7 eeku kurk.

Purskkaev

Prospect Park Brooklynis

Laupäeval oli koleilus inimsõbralik ilm (pluss 25, päike ja kuiv) ja läksime kohe lõunast rattaringile. Võtsime sihiks Brooklynis asuva Prospect Pargi. See on ilus suur ja varjuline park, meie kodust niiumbes pooleteise tunni rahuliku rattasõidu kaugusel. Ja sinna saab Astoriast üsna otse minna. Head laiad tänavad ja paljud neist rattaradadega. Nii et ilusti saime kohale.

Pargi põhjapoolses otsas on suur Brooklyni muuseum, me seal sees seekord ei käinud, aga ükskord kindlasti läheme.

Pannkoogid, heeringa- ja singileivad, tomatid, ploomid ja suuremal hulgal morssi oli meil kaasas ja kohe parki jõudes tegime suure tamme all pehmel murul pikniku.

Kui hakkasime pargile ringi peale tegema, kohtasime poisse, kes vahtkummist relvadega viikingeid mängisid.

Lapsviikingid said ka omavahel mürada.

Sellised ilusad sõidurajad on pargis. Tööpäevadel sõidavad seal vist autod ka.

Järgmiseks kohtasime hobuseid. Esiratsanikul olid vinged nahkpüksid.

Järvedel sai sõita paatide ja vesijalgratastega. Viimastega sõitmise tasu on $16.33 pluss $10.00 deposiiti.

Oma ringi lõpupoole nägime pisikest küülikut (või on ta jänes?). Pargi töötaja ütles, et neil elavad seal jah üks perekond, kaks suurt ja kaks väikest. Lähedale see küülikupoju end ei lasknud vaid kadus paari hüppega põõsasse.

Rohtukasvatatud raudtee.

Manhattani West side'i pool umbes 14. tänava kandis (Meatpackingi rajoonis) on tänava kohal kõrguvale endisele raudteele mõnus park tehtud.

Neeme Raud kirjutab ka sellest natuke.

Altpoolt paistab nagu üks võssakasvanud raudtee ikka.

Üleval saad kõndida raudteede kõrval.
Raudteed ise on täis istutatud igasugust heina ja võsa moodustavaid puid.
Natuke tuletab meelde lapsepõlves metsast leitud mahajäetud raudteed, ainult et liiprid pole vanad mustad ja tõrvased vaid natuke liiga uued ja puhtad.



Raudtee asub tehasehoonete vahel.

Ja ülevalt saab vaadata Hudsoni jõele.

Palju pinke ja lamamistoole on seal ka, aga võib kindel olla, et ilusa ilmaga on inimesi kõvasti rohkem, kui pinke.

Kahjuks ei tohi sinna minna jalgrattaga (sõita kahtlemata ei tohi kuskil parkides jalakäijatele mõeldud radadel, aga see, et isegi käekõrval ei tohi seal ratast lükata, oli natuke imelik). Ratas tuleb jätta alla tänavale. Lapsevankrid ja ratastoolid saab üles sõidutada liftiga.