Moodsa kunsti nädal

 

Eelmisel nädalal käisin kahes moodsa kunsti muuseumis. Huvitav, mis ajani moodne kunst on moodne või siis kaasaegne? Neis muuseumites on teoseid ajast, kui ma polnud veel sündinud ja isegi kui mu ema polnud veel sündinud. Samas praeguseks olen ma jõudnud ikka, kus ma võiks vabalt olla vanaema, kui mul oleks mõni laps. Lihtsalt mõtlesin, et sõna moodne võib neis, kes alles hakkavad kunsti vastu huvi tundma, tekitada segadust, et mismõttes moodne. Moodsaks nimetas sellise kunsti ilmselt minu vanaema põlvkond.

Kui aga mõelda, et kunsti tegid inimesed juba 10 000 aastat tagasi, siis viimane sajand on kaasaeg jah.

Ma ei ole muidugi esimene inimene, kellel selle mõiste osas küsimusi on. Siin lehel on natuke seletatud, tsiteerin: 

"Mõningane segadus valitseb ka terminite osas. Kasutusel on nii mõisted kaasaegne kunst kui nüüdiskunst. Mõistet „kaasaegne“ on kasutatud väga laial ajaskaalal, vahel kogu Teise maailmasõja lõpule järgnenud perioodi kohta. Sisulises mõttes on „kaasaegne“ kunst omas ajas eesrindlik, uuenduslik kunst. Termin „nüüdiskunst“ sobib paremini kronoloogilisel teljel meile ajaliselt lähedase kunsti kohta, hõlmates viimaseid kümnendeid.

Nüüdiskunst, erinevalt meie kaasaegsest muusikast, kirjandusest või mistahes muust kultuurivaldkonnast, on kahjuks suurele osale ühiskonnast kauge, tundmatu ja võõras. Selle põhjuseks on inimeste vähene teadlikkus, kaasaegse kunsti vaatamise ja mõistmise kogemuse puudumine, millist olukorda Eesti haridussüsteem seni pole suutnud murda. Nüüdiskunsti populariseerimise missiooni ei võta enamasti enda kanda ka kunstnikud ega näituste kuraatorid, kelle meelest kunst peaks kõnelema enda eest ise. Aga ta ei tee seda. Kahjuks on kaasaegsed kunstiteosed tihtipeale ilma mingite vihjete või pidepunktide andmiseta raskesti mõistetavad, arusaamatud. Publik lahkub näitusesaalist õlgu kehitades ja eelarvamused tänapäevase kunsti kohta üksnes süvenevad."

Meil siin praegu muud meelelahutust eriti pole kui sport ja muuseumid ja linnast väljas loodus. 

Eelmisel esmaspäeval käisin MOMAs (Museum of Modern Art), sinna saavad ÜRO sissepääsukaarti omavad inimesed tasuta. Võibolla on endiselt ka reede õhtud sealt tasuta, pole uurinud. Tavakülastajale maksab pilet $25 ja seda ostes tuleb valida külastamise aeg. Praegu hajutatakse niimoodi külastajaid, et neid korraga poleks liiga palju. Mina läksin lihtsalt piletimüüja juurde, näitasin ÜRO kaarti ja ütlesin, et palun mulle tasuta pilet. Aega internetis enne ei broneerinud.

Enamus abstraktsest kunstist jätab mu külmaks (kui kunstnik räägiks juurde, et mis ta oma teost tehes mõtles, siis ilmselt oleks huvitavam), aga mõned asjad teevad lõbusa tuju. Sellepärast ma neis muuseumites käin, kui midagi paremat just teha pole. Kunagi sain näiteks sealsamas MOMAs teada, et Picasso skulptuurid teevad tuju heaks. Oli siin mõne aasta eest tema teostest suurem näitus. 

Esiplaanil olev asi on tugitool. Taga Andy Warholi supipurgid, mille eest MOMA käis välja 15 miljonit dollarit.

Klassikaline vanaaegne moodne kunst. Barnett Newmanni teos Abraham aastast 1949.

Muuseumi akendest avaneb vaade nii moodsale kui ka vanaaegsele Manhattani arhitektuurikunstile. 

Muuseumi poest saab moodsat kunsti kaasa osta. Näiteks vikerkaarevärvilisi joogiklaase.

Nüüd järgmine muuseum, Whitney. Seal ma polnud enne käinud, sest paar mu tuttavat, kes on kunstieluga vägagi kursis, ei kiitnud seda muuseumit üldse. Aga eelmisel nädalal sai seal kaks päeva tasuta käia ja ilm oli ka ilus soe, +27 (nädal hiljem oli -1 tagasi). Infoks, et praegu on neljapäeviti seal muuseumist piletihinnaks see summa, mida ise raatsid maksta (pay what you wish). 

Kui palju võiks maksta see teos (tekkidest torn)? Iseenesest praktiline. Nüüd mulle tundub, et mu mehe tööjubinate riiulid on ka puhas kunst. Mu mees on elektroonikainsener ning sellega kaasnevad pisikesed jubinad.

Järgmised neli pilti on teosest, mis võiks nagu kuuluda koroona aega, kui ei saa kodust välja minna. Sest siin on meisterdatud köök, kus kõik pinnad on kaetud pärlitega. Pisikesed silindrikujulised ja ümmargused pärlid absoluutselt iga pinna peal. Autor ameeriklanna Liza Lou, selle köögi tegemiseks kulus tal 5 aastat (1991-1996). 

Siin on video.

Vasakul on mikser taignakausis ja paremal kokaraamat.

2000 tillukest keraamilist nõu klaasriiulitel.

Neis muuseumites näeb põnevaid inimesi ka.

Whitney's on ülemistel korrustel väljas trepid ja terrassid, kus on Hudsoni jõele ja linnale toredad vaated. Muuseum on 8-korruseline.

See pole ülevalt alla kukkunud auto vaid on kunstiteos.

Hudsonile on tehtud uus park. Lähen seda siis vaatama, kui puud on lehes.

No ja Whitney poes müüakse ka värvilisi klaase.

Lõpetuseks kunstiteos, mille looja on meie kontori kohvimasin.