Sportlik reede

Reedel käisime Setauketis, Long Islandil. Eestist oli sinna tuttav perekond saabunud ja läksime vaatasime lõpuks üle, kuskohast üks pool loomingulisest perekonnast pärit on. Osa nende lapsigi on sealtsamast pärit :)

Programmis oli kajakisõit. Ma pean tunnistama, et talvel alustatud treeningud on andnud nii hea võhma, et  ma ei väsinudki aerutamisest ära. Ma muidugi ei alustanud aerutamistreeninguid, niisama joogat ja fitnessi tegin (ärge muretsege, peenemaks ma sellest ei läinud, aga lihased ärkasid ellu jälle).

Perekond Kirjanikud aerutasid algul ees, sest nemad teadsid teed kõigi nende pargitud paatide ja jahtide vahelt välja.

Kahese kajaki rent maksis $52, ajalist piirangut ei olnud. Ma arvan, me olime nende ainukesed kliendid see päev. Sealkandis on ju igal perel oma kajakid.

Merepoolsed majaseinad on muidugi klaasist.

Aerutasime poolsaareni ja seal ujusime. Aasta kuumim aeg on praegu ja tegelikult eriti veest väljas olla ei kannatagi. Aga me olime vaprad, isegi aerutasime :) Ma olin see nõrgem aerutaja meie paadis.

Mõned inimesed olid oma paadid parkinud samasse randa, ujusid ka seal ringi. Mu mees kohtas vees kõrvetavaid meduuse, puhas aaloemahl aitas pärast nahal terveks saada. Ühte suurt kala oli ta ka näinud.

See praam sõidab Long Islandilt (Port Jeffersonist) Connecticutti.

Meie kanuu vasakul, perekond Kirjanike oma paremal.

Seal lahes oli ideaalne vesi. Puhas, pooleldi soolane (mitte nii soolane kui ookeanivesi, sinna tulevad veed magedatest jõgedest).

Kadakased karjamaad.

Mürgine põõsas - poison ivy. Kui vastu puutud kõrvetab hullemini kui nõges. Pärast on nahk kaua haige.

Meduus. Värvilised on mürgised, ütles mulle härra Kirjanik.

Noormees ja meri.

Lihtsalt suvalised jäljed.

Sellised majad siis sealkandis.

Ühes paadis juba kümme aastat :) Soovime õnne!