See rand, kus mina käin

Ma käin tavaliselt Coney Islandil või Brighton Beachil ujumas (see on kõik üks rand, lihtsalt mingilt maalt on teine kohanimi). Mu tuttavad njuujorklased muidugi hakkavad ohkima, kui ma neile seda randa mainin. Et kõige hirmsam rand, mis nemad näinud on :) Rahvast liiga palju, liiv sodine. Ma tean, ma olen neid ülerahvastatud solgise veega kohti näinud.

Mõni nädal tagasi lasti üks must koolitüdruk sealsamas maha, lihtsalt lambist, kell pool kuus õhtul. Neli poissi said haavata ja tulistajat kätte ei saadud kuigi politseinikke on see rand üsna täis.

Aga ma tean seal kohti, kus rahvast ei ole ja vesi paistab põhjani läbi (rand on mitu kilomeetrit pikk ja metroojaamadest eriti kaugemale see põhimass jalutada ei viitsi, mina viitsin). Plussiks on ka see, et saan sinna sõita metrooga oma peatusest ilma ümber istumata (sõidan tund kuni poolteist, rongis loen sel ajal raamatut, teen ristsõnu või kuulan MP3-mängijast raadiosaateid ja muusikat). Nii et pole väga kole. Tagasitulles ostan vene poodidest hääd sööki kaasa, kohupiimaga, kirssidega või prantsuse pannkoogid söön rongis ära.

Muidugi linnast väljas on väga ilusaid randu, eriti puhtad ja vaiksed on tasulised rannad. Aga ma ei osta endale (veel) autot ainult sellepärast, et kord-paar nädalas rannas käia.

 Eldoraaaaado!

 Parempoolne maja on metroojaam.

 Siit promenaadi pidi kõnnin nii kaugele kui inimesi enam pole, aga vetelpäästjaid veel on (seal, kus vetelpäästjaid pole, on ujumine keelatud ja ma käin rannas just ujumise pärast).

 See maja oli ilmselt ranna hiilgeaegadel (eelmise sajandi 30-ndatel) mingi lõbustusasutus, praegu on ta suletud.

 Promenaadil jalutades leidsin järjekordse linnainimeste kapsamaa.

 Kapsamaa nurgas ikka USA lipp ka. Ja Puerto Rico oma.

 Tänaseks need asjad ilmselt õitsevad. Lähen homme vaatan.

 Promenaadi lõpus on tara, mere äärde välja, okastraat ka äärde rulli keeratud. Tara tagant paistavad supelmajakeste moodi telgid :) Kellegi privaatrand võibolla.

Rannategemise masinad.