See rand, kus mina käin

Ma käin tavaliselt Coney Islandil või Brighton Beachil ujumas (see on kõik üks rand, lihtsalt mingilt maalt on teine kohanimi). Mu tuttavad njuujorklased muidugi hakkavad ohkima, kui ma neile seda randa mainin. Et kõige hirmsam rand, mis nemad näinud on :) Rahvast liiga palju, liiv sodine. Ma tean, ma olen neid ülerahvastatud solgise veega kohti näinud.

Mõni nädal tagasi lasti üks must koolitüdruk sealsamas maha, lihtsalt lambist, kell pool kuus õhtul. Neli poissi said haavata ja tulistajat kätte ei saadud kuigi politseinikke on see rand üsna täis.

Aga ma tean seal kohti, kus rahvast ei ole ja vesi paistab põhjani läbi (rand on mitu kilomeetrit pikk ja metroojaamadest eriti kaugemale see põhimass jalutada ei viitsi, mina viitsin). Plussiks on ka see, et saan sinna sõita metrooga oma peatusest ilma ümber istumata (sõidan tund kuni poolteist, rongis loen sel ajal raamatut, teen ristsõnu või kuulan MP3-mängijast raadiosaateid ja muusikat). Nii et pole väga kole. Tagasitulles ostan vene poodidest hääd sööki kaasa, kohupiimaga, kirssidega või prantsuse pannkoogid söön rongis ära.

Muidugi linnast väljas on väga ilusaid randu, eriti puhtad ja vaiksed on tasulised rannad. Aga ma ei osta endale (veel) autot ainult sellepärast, et kord-paar nädalas rannas käia.

 Eldoraaaaado!

 Parempoolne maja on metroojaam.

 Siit promenaadi pidi kõnnin nii kaugele kui inimesi enam pole, aga vetelpäästjaid veel on (seal, kus vetelpäästjaid pole, on ujumine keelatud ja ma käin rannas just ujumise pärast).

 See maja oli ilmselt ranna hiilgeaegadel (eelmise sajandi 30-ndatel) mingi lõbustusasutus, praegu on ta suletud.

 Promenaadil jalutades leidsin järjekordse linnainimeste kapsamaa.

 Kapsamaa nurgas ikka USA lipp ka. Ja Puerto Rico oma.

 Tänaseks need asjad ilmselt õitsevad. Lähen homme vaatan.

 Promenaadi lõpus on tara, mere äärde välja, okastraat ka äärde rulli keeratud. Tara tagant paistavad supelmajakeste moodi telgid :) Kellegi privaatrand võibolla.

Rannategemise masinad. 

Seniks muusikat

New Yorgis seda muret pole, et elavat muusikat peaks kuskilt tikutulega taga ajama. See tuleb igal pool ise kätte, tänavatel, parkides ja vahel Eesti Majas.

Eesti Raadio laululapsed olid NY Eesti Majas 5. juunil. Esinesid suurepäraselt, suuremal laval oleks asi veelgi täiuslikum olnud. Koorijuht tundus küll väga pinges olevat (ma teda lähemalt ei tunne, võibolla on see tal normaalne seisund), õnneks lapsi see väga ei seganud.  

Ilus. 

Ma soovitaksin koorile need riided disaininud inimest ka presidendiprouale.

Eesti Üliõpilasseltsi Meeskoor käis meil külas 17. juunil. Neil oli pühalikke ja vahvaid ja muidu ilusaid laule. Hästi rõõmsameelne ja muhe seltskond :) Dirigendiks Saari Tamm. 

Huvitaval kombel ei olnud publiku hulgas New Yorgi Eesti meekoori liikmeid, naiskoorist olid mõned. Võibolla neid teiste kooride lauluoskus väga ei huvita, laulavad lihtsalt oma rõõmuks. Taseme vahe muidugi on suur ka, Eestist tulnute kasuks.

 Meeskoori kontserdilt sattusin metroos biitlite laule esitavat ansamblit kuulama. Ilus, nostalgiline. Ansamblil oli 6 peale 7 kitarri ja ühed trummid.

Neile andsin raha ka (igaühele ma ei anna :))

 Kuna metroos on tavaliselt vähemalt 5 kraadi rohkem sooja kui õues ja õues oli tol päeval +35, siis pole imestada, et mõni mees maika väel oli. Ime, et nad üldse seal saunas laulda suutsid.

Metroos kuuleb väga erineva tasemega muusikat. Kui ma kunagi Times Square'i metroojaamas rongi pidin tihti vahetama, siis seal vingutas üks mees nii hirmsalt oma pilli, et mul oli alati tahtmine minna ja anda talle raha, et ta niikaua ei mängiks, kui mul rong tuleb. 

Teisipäeval oli pööripäeva puhul muusikapäev, üle linna mängiti pille ja lauldi ligi tuhandes kohas. Ja 80 klaverit pandi tänavatele, kus igaüks mängida sai.

Mina käisin peale tööd Central Pargis kuulamas klarneteid, viiuleid, ühte saksofoni ja tuubasid. Rohkem ei jõudnud, sest sain sel päeval jälle minna tasuta American Ballett Theatre'i etendust vaatama ja ei jätnud seda juhust kasutamata. Mängiti Tuhkatriinut natuke moodsamas variandis. Mulle meeldis, eriti hea osa oli Tuhkatriinu võõrasõdedel. Võõrasema oli sedakorda glamuurne joodiknaine, kes käis köögis aegajalt pudelit kummutamas. Tuhkatriinu enda osa oli vast kõige igavam. Väga vahvalt oli lahendatud printsi pruudi otsimine. Prints käis läbi erinevate maade, nii et korra käis ka üks suusataja üle lava. Lisaks tantsud Hispaaniast, Jaapanist, Hollandist jne.

Üks pühapäevane rattatiir

 Mõni nädal tagasi sõitsin rattaga kodust üle Randalls Islandi Manhattanile Central Parki.

Nii et neli esimest pilti on Randalls Islandilt ja ülejäänud Central Pargi põhjaosast.

Viimane, hobustega pilt, on pargi lõunaosast.

 Need prügikastid on minu teada Soomes tehtud.

 Uue maja korterid tulevad vaatega roosipõõsale.

Puude surnuaed. 

 Argipäevadel sõidavad siin autod ka, aga nädalavahetustel autosid siia teele ei lasta.