Tšehhi restoran Koliba

Meie linnaosas elab palju tšehhe ja teisi sealtkandist tulnud inimesi. Nii on meil ka kaks tšehhi restorani ja suur tšehhide õlleaed.

Meie käisime eelmisel reedel minu siiatuleku 5ndat aastapäeva tähistamas restoranis nimega Koliba. Koliba on kohanimi Tšehhis.

Sõime guljašsi ja kartulisalatit ja krevette ja sooja õunastruudlit vahukoorega. Jube head toidud olid kõik. Kui ma nüüd saaks kuskilt selle guljašši retsepti, siis teeks ise kodus ka. Ma olen guljašsi varem teinud, aga selles retseptis, mida ma kasutasin, oli väga palju sibulat ja tuli liiga happeline. Tšehhide guljašš oli igati ideaalne.

Õlu muidugi ka väga hea. Ma õlle nime ei mäleta (hea külm hele lahja vaadiõlu, pool liitrit maksis $5.00), nime sees oli c täht :) Hinnad on seal väga normaalsed.

Teenindamine oli sõbralik ja kiire, kella viie ajal seal rahvast eriti polnud. Need, kes olid, rääkisid omavahel minule tundmatus keeles, ilmselt siis tšehhi või mõnda muud selle kandi keelt. Blond ettekandja rääkis täiesti arusaadavat inglise keelt prantsuspärase r-ga.

Nii et see on hetkel meie lemmikrestoran.

***

Seda tahtsin ka veel öelda, et homme kell 5-6 saab Sofi Oksaneni kuulata selles raamatukogus, mis asub 5. Avenüü ja 34 tänava nurgal. Maja number on vist 365, kui ma õieti mäletan. Hästi suur maja, terve bloki suurune. Sisse tuleb minna 5. Avenüü poolt, sain mina aru.

Sands Point

Reedel käisime töökaaslastega linnast väljas Sands Pointis. Seal on kaks lossikest ja ilus vaade merele. Lossides keegi ei ela, kunagi kuulusid need Howard Gouldile ja Harry Guggenheimile. Nüüd võib lihtrahvas viie dollari eest seal ringi jalutada. Lossidesse sisse me seekord ei saanud, aga muidu seal tehakse giididega ekskursioone ka.

Ja muuseum on ja pood.

Selline maja mulle väga kodune ei tundu. Nagu kindlus või vangla.

Romantilised matkarajad.

Vaade nagu Eestis.

Auguga puu.

Kui mujal olen kohanud hoiatusi, et põder või lehm või vanainimene võib ootamatult teele astuda, siis siin olid ohuks liiklemisel matkajad. Õnneks me ei jäänud metsas jalutades kellegile alla. Ju matkajad olid koju läinud.

Kodulinn

Citipanga peamaja Long Island Citys (Queens)

Citipanga kasesalu :)

Rõdult allahüppajate harjutusmaja ehk üks miljonitest seisatunud ja masu üle järele mõtlevatest luksuskorterite projektidest.

Endine tehas.

"Igale oma klaassahtel" maja.

***

Meie metroopeatuse all on kaks päeva käinud mingid filmivõtted. Metroopeatus ja raudtee ise ka asuvad meil nii umbes 3. või 4. korruse kõrgusel tänava kohal. Seal all on pime ja räpane.

Eile, kui töölt tulin, ummistasid inimesed metrootreppe ja tänavat. Ma arvasin algul, et jagatakse kas suppi või tööd. Aga siis mulle meenus, et hommikul nägin Kaufmanni stuudio autosid parkimas. Rahvahulga suurusest järeldasin, et mõni tuntum nägu ilmselt võtab filmitegust osa.

Täna oli rahvast veel rohkem kogunenud ja mu mees teadis rääkida, et olla Chris Nothi ja Al Pacinot nähtud. Ühel hetkel hakkasid nii umbes 30 tüdrukut kiljudes kellegile järele jooksma (jaa, nad kiljuvadki päris elus ka nagu filmis), aga mul oli kõht tühi (vastavalt Maslow püramiidile mind lõbustused enne ei huvita, kui ma süüa olen saanud) ja ma uurima ei hakanud, keda seal jälitati, läksin poodi.

Poest tulles tabas mind ebaõnn - teravate servadega plastikust sushikarp saagis kilekoti põhja augu ja kurgipurk väljus tekkinud ava kaudu tänavale, lõhkedes kahe meetri raadiuses. Üks abivalmis meesterahvas ulatas mulle paksu ajalehe, millesse sain kurke ja kilde korjata ja tänavat koristada.

Need plastikust karbid on üldse ohtlikud - kui ma siia tulles alles noor ja roheline olin, lõikas maasikakarp mul põlve juurde augu, arm on siiani alles. Riidekotte need karbid siiski katki ei tee.

Homme on mul siis tähtpäev- olen 5 aastat New Yorgis olnud. Nagu oleks alles eile tulnud. Time flies :)

Gantry park

Täna sõitsime niisama ringi ja vaatasime Gantry pargi ka üle. Vanasti (4-5 aastat tagasi) oli see üks metsik rohtukasvanud jõekallas, aga siis tehti seal kinnisvaraarendust - hulk kõrgeid klaasmaju pandi püsti ja nüüd kujundatakse kaldast pikka terviklikku parki.

Soovide puu

Vaatasin üleeile seda filmi. Täna nägin Socratese skulptuuripargis päris soovide puud :)

Film meeldis mulle, igav ei hakanud ja tüdrukud olid päris loomulikud. Parajalt oli kiiksu ja õnneks polnud eesti filmidele omast ülepaisutatud sürri :)

Arhitektuuripärlid

Kunagi oli sellest majast juba juttu. Nüüdseks on asi valmis koos tornikese ja katuseaiaga ja on ilmselt kellegi (Barbie?) elumaja. Huvitav, kuidas ta seest välja näeb? Siinkohal ma ei mõelnud seda, et kuidas Barbie majast välja näeb vaid et mismoodi see maja seest disainitud on.

Aga siin on keegi välja mõelnud pulkmaja. Klaasist.

Kes ei tööta, see ei söö ja sellel pole ka muid loomulikke vajadusi

Geniaalne New Yorgi linnavalitsus tuli lagedale ideega hoida raha kokku, sulgedes avalikud vetsud. Neid on meil siin igas pargis ja ausalt öeldes on neist suur abi, kui juhtud pikemale rattareisile minema. Aga edaspidi jääb see lõbu ilmselt ära, et saad pissil käia siis, kui vaja on.

Ega jah - milleks pööblile kemmergud - tööd pole, järelikult langeb ära ka söömise ja ülejääkide tekke mure.

Mul muidugi tekkis kohe äriidee, et küsiks näiteks Astoria pargi vetsu linna käest omale rendile. Istuks ukse ette lauakese taha ja korjaks rahvalt sente või miks mitte ka dollareid sissepääsu eest. Eestis maksab rahvas ju puiklemata, kui häda käes on. Äkki hakkab siinne rahvas ka maksma :)

Siin pargis on koristajad vist juba lahti lastud.

Aga muidu oli ilus.

Selliste autodega olla vanasti kirjakandjad ringi sõitnud. Nii värvilised need autod tol ajal vist siiski polnud.

Häid munadepühi teile ka!

Kultuuripäevad olid

NY Eesti kultuuripäevad peeti juba mineva nädal ära. Panen natuke pilte ka siia. Kes rohkem viitsib neid vaadata, siis siit näeb ka.

Kõige erutavam asi oli muidugi Linnateatri näitlejate Vahepeatus. Üks vanem väliseestlasest daam ei saanud pärast seda pool ööd magada, otsides tähendust kõigile neile sõnadele, mõtetele ja vihjetele, mida etenduse tekst täis oli. Ja inimesed harutavad siiani kõike seda lahti, mida etendus neile nende meelest ütles. Tuleb vist Uku Uusberg siia tagasi kutsuda ja järele uurida, mida tema tegelikult mõtles ja kuskohast tal see kõik tuli. Hea on näha, et Eestist tuleb võimekaid noori inimesi.

Eesti Rahvusraamatukogu naiskoor laulis avamisel. See oli üks ütlemata armas kontsert :) Lõpus nad kutsusid ka NY Eesti naiskoori liikmed enda hulka ja laulsid koos.

Ühispildile kutsuti peakonsul Jaanus Kirikmäe ja Eesti Rahvusraamatukogu peadirektor Janne Andresoo.

Laupäeva õhtul sai vaadata, mida Latatara projektis osalevad kuntsnikud teinud olid.

Latatara üks eestvedajaid Jaanika Peerna.

Näitus Marie Underist ja Betti Alverist.