Siin linnas glamuuri eest ei põgene

See siin on Rolls Royce Phantom. Kaalub üle kahe tonni. Mootor on 12-silindriline, 6,5-liitrine. Kütust sellisega just kokku ei hoia. Varuosad ka ilusa hinnaga, esituli näiteks $6000 ja rehv $1500 (numbreid ma üle ei kontrollinud, selle auto kasutaja - meie tuttav G, lihtsalt tutvustas meid mõningate parameetritega sõidu ajal). Auto hind on umbes 4,2 miljonit krooni.

Niisiis, pühapäeval helistas G ja küsis, kas me võiks tema järjekordset autot pildistama tulla. Teisipäeval käisime ta Lamborghinit ja sport-Mercedest pildistamas nimelt. Lamborghini on nüüdseks müüdud ja Rolls Royce oli lihtsalt proovisõitudeks võetud. Vaevalt ta seda endale ostma hakkab, aga mine tea. Mees väga naudib erinevate autodega sõitmist ja nende omamist (ei, tal veel pole naist ja vanust on nii neljakümne ümber), reisi ajal luges ta kokku, et on oma elu jooksul olnud 26-e auto omanik.

Kuna G helistas hommikul ning pärast enam telefonile ei vastanud (ta vahel ka muudab oma plaane käigupealt), siis me pikalt ootama ei jäänud ja läksime ratastega sõitma. Kaugele me ei jõudnud, kui G teatas, et ta on kolme minuti pärast kohal. Niisiis ruttu tagasi koju, kaamera kotti ja statiiv üle õla ja tänava äärde ootama.

G ujus kohale ilusa hõbehalli suure autoga. Ja teatas meile, et sõidame linnast välja, ta tahab päikest näha. No me oleme enne ka temaga reisinud ja viimati ma tõotasin endale, et kui ta meid veel kuskile kutsub, siis võtan igaks juhuks hambaharja, puhtad sokid ja prillid kaasa, sest eelmine reis läks kahepäevaseks (jõudsime muuhulgas ka Bostonisse). Aga noh, ma millegipärast arvasin, et me läheme kuskile linnaserva (on New York Cityl kuskil serv ka?) pildistama, mitte kaugemale. Nüüd polnud enam võimalust tuppa tagasi minna ja hüppasime autosse. Nii me seal siis olime, tagaistmel, kus peaks nagu istuma miljonärid, kellel on autojuht.

Muidugi olin jalga unustanud oma rattasõiduteksad (need on alati alt servast õlised ja vahel juhtub ka mujale õliplekke, aga selle eest mu ratas veereb imehästi :)) ja seljas oli mul kolmedollariline heleroheline kampsun (sattusin kunagi poodi, kus sel päeval olid kõik asjad müügil kolme dollariga). Ühesõnaga, nägin välja nagu professionaalne fotograaf, kelles särab põhiliselt sisemine ilu. Aga noh, kelle asi. Vähemalt olid mul silmad värvitud ja juuksed ka enam-vähem.

Nagunii on glamuur mu meelest suht mõttetu asi, keskkonnavaenulik (pole ju vaja inimesel koguda oma ümber ühekordseks kasutamiseks mõeldud asju, mille ainuke mõte on kuskile klassi kuulumise väljendamine) ja koormav (pidev pingutamine, et reeglite järgi käituda). Ei ole mul siinkohal viinamarjad hapud, ma lihtsalt olen oma elu jooksul nii palju kolinud, et olen aru saanud, kui mõttetu on asju omada ja koguda. Peale selle, New Yorgis on ruum nii kallis, et otseselt mittevajaliku kraami ladustamiseks raha kulutada pole ka nagu mõtet. Muidugi, ega mind need inimesed sugugi ei sega, kes glamuuri naudivad. Peaasi on ju, et inimene ennast hästi tunneks. Seega ei hakka ma nina kirtsutama, kui mind mõne huvitava auto või reaktiivlennukiga sõitma kutsutakse :)

Sõitsime seekord East Hamptonisse kinno. Kusjuures seal paistiski päike. Jah, väike poolteist tundi autosõitu linnast välja, et mõttetut Hollywoodi filmi vaadata. Ämbritäiest popcornist ning teisest pangest coca-colast ma siiski loobusin. Filmi nimi oli International. Ja õhtuks saime koju. Auto jäigi pildistamata, tegin niisama jooksu pealt mõned pildid. Sest G peaaegu et jookseb alati, kui kusagile minek.

Navigatsiooni-raadio-CD-mängija-TV-värgiga sai juttu puhuda. Näiteks, kui öelda talle "tii-vii", siis ta vastab "jor opšons aar: tii-vii on, tii-vii off". No ja siis vastad, et "tii-vii on" ja siis pead kanali valiku kohta ka midagi ütlema, et pilt ette tuleks. Selline sisukas vestlus ja on, kellega rääkida, kui peaksid üksi autosse jääma.

Tagaistmel oli laialt ruumi, ust ei pidanud enda järel kinni tõmbama vaid seda sai sulgeda nupulevajutusega.

Käsiraamat oli tõsise telliskivi mõõtu.

Kapotialune oli mootorit ja vidinaid täis, aku asukohta me ei suutnudki tuvastada.

Mootorit vaatasime väikse vahepeatuse ajal uudishimust. Peatuse tegime siis, kui miski andur teatas, et üks rehv on natuke pehme. Aga andur ei öelnud, et milline rehv. Ja jalaga proovides me ühtegi pehmet rehvi ei tuvastanud, mispeale otsustasime, et andur oli valmistatud Hiinas ja ei tea isegi, mida näitab.

Auto ise oli muidugi mugav, ülivaikne ja turvaline, avarii ajal avanevaid õhupatju kõik küljed täis. Selline tank naljalt lömmi ei lähe.

Aga see on sport-Mercedes. Lõpustega.

Ja see on Lamborghini.