Jõuluvana tõi mulle Maire Aunaste raamatu "Viis aastat peidus".Lugesin läbi ja edaspidi tuletab ilmselt iga tort mulle siin teda meelde.
Mitte et ma neid torte ostaks või sööks, aga ma vahel näen neid.
Ja Viiendal Avenüül jalutades mõtlen, et milliseid veidrikke võib kõigist neist majadest (luxury-luxury kahtlemata, igal sammul) leida - inimesi, kellele on antud palju materiaalset, aga mitte grammigi oskust ise inimeseks hakata ja jääda.
Aga jah, ma arvan, et ta tegi õieti, et selle raamatu kirjutas. Selles on veel vähem glamuuri kui minu blogis :) Inimestele, kes arvavad, et illegaalina on siin lihtne, on see raamat heaks mõtlemisaineks, et igaühele ei jookse asjad kätte. Mõnedel muidugi veab ja mõned on julgemad ja paremini ette valmistatud. Aga on ka medali teine külg. Siin ei ole inimesel nii suurt väärtust, kui näiteks Eestis. Ja ei ole sotsiaalseid tagatisi ega elu jooksul kogutud sõpradest-sugulastest sotsiaalvõrgustikku.
Lugemise ajal mõtlesin mitu korda, et miks ta siit ära ei läinud, kui pidi sellist elu elama. Ju siis polnud nii lootusetus seisus. Ja kahtlemata on NYC väga lummav linn.
Raamat oleks võinud poole paksem olla, ma usun, et kirjutamisainest puudust ei oleks.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar