Veel kunsti lageda taeva alt

Sellised asjad on Manhattanil, West Side'i rattaraja ääres.

Kodu pudelis

Manhattanil, West Side'i rattaraja ääres, on üks pikali pudel.

Pudeli sees on väike kodu (stuudiokorter ehk kööktuba ja eraldi vets).

Ainult et ust sellel pudelil ei ole.

Pildid on tehtud läbi akende, ilma välguta ja klaasipeegeldustega.

Tulemuseks kahtlemata taotluslik kunstipärasus :)

Pudelikaelast sisse vaadates paistab tuba niisugune.
Vasakul voodi ja tugitool, paremal kööginurk ja kraanikauss.
Köök.
Vasakul paistab üks väike mehike, kes peegeldub aknaklaasilt, mitte ei ela selles pudelis.
Ei ole nii, et kui seda pudelit vaatad, siis hakkad väikesi mehikesi nägema.
See on alkoholivaba pudel.

WC

Hambapesu kraan ja voodi.

Voodi.

Tugitool ja lauake.

Niimoodi paistab asi läbi pudelipõhja.

Vaba päev

Täna oli meil väga vaba päev Memorial Day.

Sellel päeval mälestatakse Ameerikas kõiki sõdades hukkunuid.
Tööle ja kooli ei pea minema ning igasuguste ausammaste juurde viiakse pärgi.
Natuke nagu armee aastapäeva moodi, sest sõdureid ja meremehi on linna peal palju.

Me tegime ratastega ühe ringi: Astoria-Queensboro Bridge-Central Park-West Side'i rattarada-Battery Park-Hiinalinn-Manhattan Bridge (esialgne plaan oli Brooklyn Bridge, aga seal oli liiga palju inimesi)-Brooklyn-Pulaski Bridge-Long Island City-Astoria

Meil kulus selle ringi läbisõitmiseks kuus tundi, aga ega me mingit tempot muidugi ei arendanud.

Tegime söögi- ja joogipause ja pilditegemise pause ja muidu pause.

Valgusfooride taga pidime ka vahel ootama.

Sooja oli 29 kraadi, aga jõe ääres oli väga mõnus tuul.

See sõdurite ja madruste mälestusmärk asub Manhattanil, umbes West 90th Streeti kandis, Hudsoni jõe kõrgel kaldal.

Memorial Day'l lastakse rahval laeva peal käia.

Varem oli siin üks suur lennukikandja Enterprise, aga see on praegu remondis, nii et rahvas käis ühe teise laeva peal, mille nime ma ei tea.

Enne laeva peale minekut tuli muidugi turvakontroll läbida.

Turvakontrolli turvas politsei.
Politseil oli kutsa ka kaasas.
Kutsa mängis ajaviiteks niikaua tühja plastpudeliga, kuni pudel ta rihma ulatusest kaugemale veeres.

Kohalik kiviaed

Vasakul Central Park, paremal tänav nimega Central Park West.

Koolitee

Minu praegune koolitee näeb välja selline:

rongi pealt maha tulen Queensboro Plaza peatuses,

kõnnin sillakest mööda üle tee ja trepist alla,

silla peal olles näen paremal endiseid tehasehooneid, kus nüüd on kontorid,

vasakul saan lasta kaarte panna ja muidu ilusaid tulevikuennustusi kuulata, kui raatsin raha selle eest maksta,

kuna mind see eriti ei huvita, mida mu raha eest minu tulevikust arvatakse, siis ma seda asutust ei külasta,

kell 8 hommikul on see nagunii kinni ka alles,

ümber nurga pöörates ütleb prügikast, et Keep Queens clean,
see on üks mustemaid kohti, millest ma pean läbi minema,

seda piirkonda kutsutakse Long Island Cityks,

hieroglüüfidega sildiga majas antakse välja ajalehte The Korea Times,

täna avastasin, et hiigelsuur põõsas, mis kasvab ühe kena maja ees, on roosipõõsas,
ta oli vahepeal õitsema hakanud,

mõned roosioksad on käsivarrejämedused ja põõsas ulatub kolme-nelja meetri kõrgusele,

õied on väiksema kapsa suurusega,

õnneks lõhnavad tunduvalt kaunimalt, kui kapsas,

peale roosipõõsast on kole sillaalune,

silda mööda saab sõita Manhattanile,

siin majas elab pronksprints,

endiste tehaste rajooni üritatakse klaasiga ilusamaks muuta,

siia ehitatakse uut maja ja töötajate õiguste eest võitlejad olid täna hommikuks täispuhutava roti ehituse juurde tirinud - selliseid rotte paigutatakse nende töökohtade juurde, kus töötajate arvates firma omanik ajab suurt kasumit taga töötajate väiksest palkade ja kehvade töötingimuste arvelt,
rotil on hambus jäme sigar ja käes dollarikott,

siin on ameerika köögiga söögikoht,

ma mujal linnas polegi veel ühelegi sellisele söögikohale peale sattunud, kus on ameerika köök,

tagaplaanil paistavad Manhattani majad,

Long Island City ainuke pilvelõhkuja,

koolimaja juba paistab (see IDCNY tähtedega maja seal taga).

Tagasiteel tegin ka mõned pildid:

see on üks väga naljaka kujuga maja,

iga päev ma mõtlen, et mis küll sundis arhitekti seda maja joonistama
ja et kas see arhitekt näitab teistelegi rõõmuga sellist maja, et tema joonistas selle,
aga võibolla oli arhitektil sõber, kes soovis just sellist maja ja sõbrale ei saa ju ära öelda.
Mul on üks tuttav arhitekt, kes ütles, et kõige keerulisem on oma sõpradele maju projekteerida,

sest sa ei saa ju sõbrale öelda, et kuule, ma ei taha sulle nõmedat maja teha, kui sõber arvab, et tema nägemus majast on väga kaunis, aga arhitekti arvates ikka niiväga kaunis pole.

Siin jällegi see ilus suur roosipõõsas, mis õnnetuseks asub päris koledas ümbruses.

Queensboro Plaza metroojaam asub seal üleval kõrgel,
iga päev peale kooli ronin ma mööda treppe umbes 5. korruse kõrgusele, et rongi peale saada.

Meroopeatusest saan tuldud teele tagasi vaadata.

Siin ma saabun rongiga Ditmars Boulevardi peatusesse.

Kuna ma täna olin esimeses vagunis ja rongi aken oli puhtaks pestud, sain sõidu ajal pilte teha.