Kirsiõied kivilinnas

Vaade Manhattanile Roosevelt Islandilt

 Sel nädalal olid mõned päikeselised kahekümnekraadised ilmad ja kirsipuud kohe õisi täis. Tegin neljapäeval oma sporditiiru Roosevelt Islandile, mu kodust on sinna umbes 5 km.

Saarel on palju kanada laglesid, neil on seal isegi varjupaik, kus vigastatud linde ravitakse. Nad on seal muide kodutute kassidega koos ühes aedikus. Kassidele on maja ehitatud ja haigemaid linde hoitakse eraldi puurides.

Ühed lagled omale aedikusse isegi pesa teinud. Tagaplaanil kasside maja.

Väga roheliseks veel läinud pole ja linnas saab edukalt ka selliseid pilte teha, kus on ainult betoon.

Tee ääres saab jõuharjutusi teha agregaatidel, mille juures alguses tuleb natuke mõelda, et kus otsast läheneda ja mida sellega teha saab.

See pilt on Astorias tehtud. Magnooliad õitsevad.

Üks sirel on eriti sooja kohta sattunud ja hakkab kohe õitsema.

Sel aastal viitsisin isegi sibulakoortega mässata.

Väga mõnus aeg on, saab hommikuti õues kohvi juua ja ei pea eriti riideid enam selga toppima.

Sada miljonit

 

Miljonid ja Ameerika tähendavad tavaliselt raha, aga selles postituses otseselt mitte. Tänaseks on sada miljonit USA elanikku saanud vähemalt ühe vaktsiinidoosi. Mina ja mu mees ka. Kui siin said vaktsineerimisõiguse 50+ vanuses inimesed, broneerisin meile vaktsineerimise ajad turbovax.info lehel. Seal käis nii tihe sebimine, et kui endale sain aja 31. märtsiks ja hakkasin kohe mehele aega broneerima, siis talle sain esimese vaba aja 2. aprilliks. Broneerimine võttis aega, sest seal pidi paljudele küsimustele vastama ja iga hetkega vabad ajad kadusid. Broneeringud ja küsimustikule vastamise tõendi printisin välja, need tuli kaasa võtta.

Me soovisime saada Johnson&Johnsoni vaktsiini, seda jagati ainult kahes kohas - Manhattani keskel Javits Centeris (ülemisel pildil) ja Brooklynis ühes kohas. 

Javitsis on sõjaväelaste abiga kõik väga hästi organiseeritud. Tegemist on hiigelsuure, konverentsikeskuseks ehitatud hoonega, aga poisid juhatavad kõik sujuvalt õigetesse kohtadesse.

Esimene ametnik mõõtis temperatuuri, küsis, et ega ma ennast haigena tunne ja talle pidi näitama oma broneeringu kinnitust, aga mitte ID-kaarti. Ta vaatas, et olen Johnson&Johnsoni vaktsiini saaja ja andis mulle kaasa kollase jäätisepulga. Javitsis antakse ka Pfizeri vaktsiini, erivärviliste jäätisepulkadega sorteeriti vaktsiinisaajad siis ära. 

Selle pulga andsin enne järgmise ametniku juurde jõudmist ära sõdurpoisile, kes suunas Pfizeri vaktsiini saajad vasakule ja Johnsoni vaktsiini saajad paremale.

Kui mu mees kaks päeva hiljem sama vaktsiini saama läks, siis enam jäätisepulki ei jagatud vaid anti värviline kleeps rinda.

Kõik saalid olid järjekordade eraldamise linte täis, põrandatel suunakleepsud, nii et oma peaga ei pidanud mõtlema, kuhu minna.

Infotahvel teavitas, et selleks päevaks oli ennast sinna vaktsineerimisele kirja pannud 7819 inimest. Suuri rahvamasse polnud ega ka pikki sabasid. 

Järgmise ametniku juures pidi ID-kaardi ka esitama ja vastama küsimustele (nimi, sünniaeg, postiindeks, kas oled haige olnud, mille alusel kvalifitseerud vaktsineerimisele, kas allergiaid on, kas võtad verd vedeldavaid prepapraate jne., samad küsimused, millele juba aega broneerides olin vastanud).

Ametnike laudadel olid nummerdatud lambid, vabaks saanud laua juures läks lamp põlema ja rahvast suunav sõdurpoiss saatis vastavalt sellele inimesi ametnike juurde.

Kolmas etapp oli vaktsineerimine, kus pidi vastama samadele küsimustele, millele eelmise laua juures (ja ka internetis aega broneerides) olin vastanud. Seal küsiti ka, et kas olen parema- või vasakukäeline. Minule kui vasakukäelisele tehti süst paremasse kätte.

Pärast süsti saamist anti vaktsiinikaart ja suunati saali, kus võis istuda kaua tahad. Et olla kindel, et sul süstist halb ei hakka. Sealt võis endale ka veepudeli (või mitu) võtta.

Kui seal istusin, siis mängis ilus klaverimuusika ja ma algul mõtlesin, et see tuleb kõlaritest. Tegelikult seal oli päris klaver, mida keegi mängis. Kui ta lõpetas, siis rahvas plaksutas.

Kokku läks mul seal vast pool tundi - 15 minutit vaktsineerimiseks ja 15 minutit pärast istumiseks.

Matid ja hapnik juhuks, kui hakkab halb.

Selline kena klaver kõigile kasutamiseks.

Javits Centeri kõrvale on viimaste aastatega kerkinud uus klaastornide rajoon Hudson Yards. Seal on veel palju pooleli olevaid maju, täitsa põnev, milliseks see lõpuks kujuneb.

Igavate tornide vahelt võib leida ka ühe Zaha Hadidi loodud hoone (mitte siin minu piltidel). Nad oleks võinud kogu selle ala tema hoonetega katta, see oleks äge olnud (ja ulmekallis ilmselt).

Mul olid vaktsiini kõrvalmõjud ka. Vaktsiini saamise päeval ei olnud midagi viga, süstimise kohas oli  lihases sees nõrgalt selline tunne kui oled mesilaselt nõelata saanud. Järgmisel hommikul oli pea uimane ja nina ühelt poolt veidi kinni. Uimasus kestis terve päeva, õhtupoole tuli külmatunne ja tundsin ennast samuti nagu aasta tagasi koroonat põdedes (ma põdesin üsna kergelt). Siis kraadisin huvi pärast ennast. Oli lausa 38 kraadi. Öösel ka korra kraadisin, siis oli 37,6. Hommikul magasin kaua, ärkasin täiesti väljapuhanuna ja väga hea enesetundega. Palavikku ega muid haigustunnuseid rohkem ei olnud ega tulnud. Mu mehel ei olnud praktiliselt kõrvalmõjusid, vist oli veits uimasem olla kui muidu ja nina natuke vesine. Neil mu tuttavatel, kes on ka Johnson&Johnson vaktsiini saanud, kõrvalmõjusid ei olnud.

Alates 6. aprillist saavad ennast lasta vaktsineerida kõik, kes on vähemalt 16-aastased.

Moodsa kunsti nädal

 

Eelmisel nädalal käisin kahes moodsa kunsti muuseumis. Huvitav, mis ajani moodne kunst on moodne või siis kaasaegne? Neis muuseumites on teoseid ajast, kui ma polnud veel sündinud ja isegi kui mu ema polnud veel sündinud. Samas praeguseks olen ma jõudnud ikka, kus ma võiks vabalt olla vanaema, kui mul oleks mõni laps. Lihtsalt mõtlesin, et sõna moodne võib neis, kes alles hakkavad kunsti vastu huvi tundma, tekitada segadust, et mismõttes moodne. Moodsaks nimetas sellise kunsti ilmselt minu vanaema põlvkond.

Kui aga mõelda, et kunsti tegid inimesed juba 10 000 aastat tagasi, siis viimane sajand on kaasaeg jah.

Ma ei ole muidugi esimene inimene, kellel selle mõiste osas küsimusi on. Siin lehel on natuke seletatud, tsiteerin: 

"Mõningane segadus valitseb ka terminite osas. Kasutusel on nii mõisted kaasaegne kunst kui nüüdiskunst. Mõistet „kaasaegne“ on kasutatud väga laial ajaskaalal, vahel kogu Teise maailmasõja lõpule järgnenud perioodi kohta. Sisulises mõttes on „kaasaegne“ kunst omas ajas eesrindlik, uuenduslik kunst. Termin „nüüdiskunst“ sobib paremini kronoloogilisel teljel meile ajaliselt lähedase kunsti kohta, hõlmates viimaseid kümnendeid.

Nüüdiskunst, erinevalt meie kaasaegsest muusikast, kirjandusest või mistahes muust kultuurivaldkonnast, on kahjuks suurele osale ühiskonnast kauge, tundmatu ja võõras. Selle põhjuseks on inimeste vähene teadlikkus, kaasaegse kunsti vaatamise ja mõistmise kogemuse puudumine, millist olukorda Eesti haridussüsteem seni pole suutnud murda. Nüüdiskunsti populariseerimise missiooni ei võta enamasti enda kanda ka kunstnikud ega näituste kuraatorid, kelle meelest kunst peaks kõnelema enda eest ise. Aga ta ei tee seda. Kahjuks on kaasaegsed kunstiteosed tihtipeale ilma mingite vihjete või pidepunktide andmiseta raskesti mõistetavad, arusaamatud. Publik lahkub näitusesaalist õlgu kehitades ja eelarvamused tänapäevase kunsti kohta üksnes süvenevad."

Meil siin praegu muud meelelahutust eriti pole kui sport ja muuseumid ja linnast väljas loodus. 

Eelmisel esmaspäeval käisin MOMAs (Museum of Modern Art), sinna saavad ÜRO sissepääsukaarti omavad inimesed tasuta. Võibolla on endiselt ka reede õhtud sealt tasuta, pole uurinud. Tavakülastajale maksab pilet $25 ja seda ostes tuleb valida külastamise aeg. Praegu hajutatakse niimoodi külastajaid, et neid korraga poleks liiga palju. Mina läksin lihtsalt piletimüüja juurde, näitasin ÜRO kaarti ja ütlesin, et palun mulle tasuta pilet. Aega internetis enne ei broneerinud.

Enamus abstraktsest kunstist jätab mu külmaks (kui kunstnik räägiks juurde, et mis ta oma teost tehes mõtles, siis ilmselt oleks huvitavam), aga mõned asjad teevad lõbusa tuju. Sellepärast ma neis muuseumites käin, kui midagi paremat just teha pole. Kunagi sain näiteks sealsamas MOMAs teada, et Picasso skulptuurid teevad tuju heaks. Oli siin mõne aasta eest tema teostest suurem näitus. 

Esiplaanil olev asi on tugitool. Taga Andy Warholi supipurgid, mille eest MOMA käis välja 15 miljonit dollarit.

Klassikaline vanaaegne moodne kunst. Barnett Newmanni teos Abraham aastast 1949.

Muuseumi akendest avaneb vaade nii moodsale kui ka vanaaegsele Manhattani arhitektuurikunstile. 

Muuseumi poest saab moodsat kunsti kaasa osta. Näiteks vikerkaarevärvilisi joogiklaase.

Nüüd järgmine muuseum, Whitney. Seal ma polnud enne käinud, sest paar mu tuttavat, kes on kunstieluga vägagi kursis, ei kiitnud seda muuseumit üldse. Aga eelmisel nädalal sai seal kaks päeva tasuta käia ja ilm oli ka ilus soe, +27 (nädal hiljem oli -1 tagasi). Infoks, et praegu on neljapäeviti seal muuseumist piletihinnaks see summa, mida ise raatsid maksta (pay what you wish). 

Kui palju võiks maksta see teos (tekkidest torn)? Iseenesest praktiline. Nüüd mulle tundub, et mu mehe tööjubinate riiulid on ka puhas kunst. Mu mees on elektroonikainsener ning sellega kaasnevad pisikesed jubinad.

Järgmised neli pilti on teosest, mis võiks nagu kuuluda koroona aega, kui ei saa kodust välja minna. Sest siin on meisterdatud köök, kus kõik pinnad on kaetud pärlitega. Pisikesed silindrikujulised ja ümmargused pärlid absoluutselt iga pinna peal. Autor ameeriklanna Liza Lou, selle köögi tegemiseks kulus tal 5 aastat (1991-1996). 

Siin on video.

Vasakul on mikser taignakausis ja paremal kokaraamat.

2000 tillukest keraamilist nõu klaasriiulitel.

Neis muuseumites näeb põnevaid inimesi ka.

Whitney's on ülemistel korrustel väljas trepid ja terrassid, kus on Hudsoni jõele ja linnale toredad vaated. Muuseum on 8-korruseline.

See pole ülevalt alla kukkunud auto vaid on kunstiteos.

Hudsonile on tehtud uus park. Lähen seda siis vaatama, kui puud on lehes.

No ja Whitney poes müüakse ka värvilisi klaase.

Lõpetuseks kunstiteos, mille looja on meie kontori kohvimasin.