Seekord jäid vandumine ja kohtumõistmine ära.

Puhkeruum kohtumajas

USA kodanikuks saamisega muutub elu mõne koha pealt lihtsamaks, aga paraku kaasnevad sellega ka mõningad ebamugavad kohustused. Kõik 18-75-aastased kodanikud peavad valmis olema riiki teenima kohtus vandemehena, kui nad selleks kutse saavad. Kui kohale ei ilmu, saad trahvi või arreteeritakse. Üle 75-aastased võivad omal soovil vandemeheks minna, aga kohustust neil pole. Aga kuna kutse tuleb tavalise postiga ja selle kättesaamiseks ei pea kellegile allkirja andma, siis vahel lähevad need kutsed kaduma ka. Keegi kommenteeris internetis, et tema viskab need alati minema ja midagi pole juhtunud :)

Kodakondsuse sain mõne aasta eest (oli suht kulukas, aga mitte nii keeruline, et mõnda advokaati tülitama hakata) ja nüüd siis sain ka mina kutse minna kohtumajja ootama, kas valitakse vandemeheks või mitte. Paar mu tuttavat olid seal käinud ja neil läks õnneks, ei pidanud kohtuprotsessidel osalema hakkama. Üks protsess võib ju kesta nädalaid või kuid ja kui oled vandemeheks valitud, siis pead iga jumala päev kell 9-17 kohtus kohal käima ning oma muu elu unustama. Ok, nädalavahetused on vabad ja 40 dollarit päevas makstakse palka ka. Aga oma töökohast ei pruugi sa selle aja eest palka saada ja kui sul juhtuvad lapsed olema, siis nendega peab sel ajal keegi teine tegelema. Ning 40 dollariga päevas siin linnas elades toime ei tule. Seega maksad peale, et riiki teenida.

Kutse tuli postiga, olulised kohad kollasega ära märgitud. Väike ankeet ka lisatud. Kutse peal oli, et helista reede õhtul alates kella viiest sellel ja selle numbril ja kuula, kas pead esmaspäeval kohtumajja minema. Või siis vaata veebist, kas su numbri kohta on info, et tuleb minna. Ma muidugi eelistan internetist kogu info saada. Selle vandemehe kohustuse võiks ka kuidagi e-istungil saada ära täita. Umbes nii, et logid oma ID-kaardiga istungile sisse ja avaldad oma seisukoha. Aga noh, ei saa. Kes seda internetti ikka usaldab.

Kutse peal oli mulle antud "trial jurori" number. Seda, kas järgmisel päeval tuleb kohale minna, pidin igal õhtul uuesti vaatama ja niimoodi nädal aega järjest. Kuna minu number ilmus veebi kolmapäeva õhtul, siis neljapäeva hommikul kell 9 pidin kohal olema. Kui mu numbrit poleks nädala jooksul välja valitud, poleks pidanud minema (kuni järgmise kutse saamiseni).

Kutse saamisest alates proovisin internetist võimalikult palju infot saada, et kuidas asjad käivad ja mis kogemused teistel on. Keegi muidugi ei rõõmusta võimaluse üle olla vandemees. Pigem otsitakse võimalusi sellest kohustusest pääseda. Ja igasuguseid naljakaid põhjendusi leitakse, aga enamusest neist pole kasu, seadus käseb sul seal kohal olla. Põhiliselt soovitati võtta kaasa palju lugemismaterjali ja laptop või tahvel või kindle, et saatust oodates igav ei hakkaks.

See üks meie linnaosa kohtumajadest, kuhu ma pidin minema, asub metrooliini lõpp-peatuses (õnneks läheb sinna ekspressrong poole tunniga) piirkonnas, mis ilmselt tagab kohtumajadele pideva töö. Kanepilõhn levis tänaval juba kell 9 hommikul (või veel kell 9 hommikul?). Ja metroojaamas kuulutati kõva häälega jumalasõna. Igatahes huvitav piirkond on, natuke sarnane Harlemi 125. tänavaga (ma Harlemis teistel tänavatel eriti käinud pole). Mööblipoe vaateaknal näiteks oli hõbedase riidega kaetud araabiapärane diivan, puitosad kuldseks värvitud. Ja kangapoes olid väga sädelevad riiderullid. Kristlike pühakujude pood oli ja ohtralt kunstlilli täis kingitustepood. Igati elu täis linnaosa :)

Jõudsin enne kella üheksat kohale, läksin turvaväravast läbi ja kuna seal olid sildid, et söögi ja joogi toomine majja on keelatud, siis panin oma veepudeli prügikasti. Pärast sain targemaks, väljast võis süüa ja juua tuua küll, keegi kohvitopse ja võileibu ei konfiskeerinud. Tont teab, kellele need sildid on.

Saalis juhatas vägesid väga poisiliku välimusega sale noor naine, kogu politseinike tavapärane relvastus ümber puusade ja käed tätoveeritud. Ta vaatas kõigi kutsed üle ja selgitas neile, kes valel päeval olid tulnud, et täna on 29. september, mitte mõni muu päev ja olge nii kena ja tulge sellel päeval, mil teid kutsutakse. Ta andis täitmiseks veel ühe kaardi ja paigutas saali istuma. Paar korda ta hüüdis entusiastlikult, et "Are you excited to be here today?". Saal vastas kui üks mees "Nooooo!!!!" Aga ta oli lahe naine, sobiks hästi mõne TV-show juhiks. Jutt jooksis hästi ja mõttetut mula ei ajanud, andis selge häälega hästi konkreetset informatsiooni, et mis juhtuma hakkab ja tegi aegajalt nalja.

Olin umbes kahesaja inimesega ühes saalis, toolid olid mugavad, õhkkond päris rahulik ja ametnik selgitas, et igasuguse elektroonika kasutamine siin saalis on keelatud. Ei mingit helistamist, tekstimist, pildistamist, filmimist ega lindistamist. Telefonile võis vastata vaheseina taga olevas puhkeruumis. Seal olid lauad ja toolid ja joogiautomaadid ja arvutid ja vetsud. Aga pildistamise kohta öeldi, et isegi mitte kohtumajast väljas üle tee ei tohi pilte teha. Nojah.

Veel räägiti, et meie hulgast hakatakse nüüd kohtuistungitele vandemehi välja valima ja kelle nimi hüütakse, see peab ritta võtma ning ametnikuga kaasa minema. Aga et kõigepealt võtke rivvi need, kes arvavad, et nad millegipärast ei saa hakata kohtuistungitel osalema. Läksin ka sinna rivvi, et äkki õnnestub ära pääseda. Tõin põhjuseks, et olen üksi tööl ja mul pole asendajat. Küsiti, et kas kontor on kinni, kui ma pole tööl. Ütlesin, et jah ja et see on meie ettevõttele suur probleem, kui mina näiteks nädal aega järjest tööle ei ilmu. Aga noh, see polevat mõjuv põhjus ja pidin oma kohale tagasi minema. Vähemalt ma proovisin :)

Rohkem meiega esialgu ei räägitud ja enamus inimesi kolis seina taha laudade äärde. Paar kiiremat said hõivata pistikupesade juures asuvad toolid. Ma hakkasin telefonis kirju kirjutama ja aegajalt lugesin uudiseid. Üks naine kudus, paar tükki lugesid paberist raamatuid ja ülejäänud olid ninapidi telefonides. Mõned kasutasid kohtumaja arvuteid ka.

Suures saalis näidati telekatest uudised ja filme.
Aegajalt kutsuti osa inimesi kaasa, aga mind mitte. Enne kella ühte lubati kõigil välja lõunale minna ja kaheks pidime tagasi olema.

Kell kolm kutsuti kõik jälle suurde saali ja öeldi, et 20 inimest peavad kohale jääma, aga ülejäänud võivad koju minna ja järgmise nelja aasta jooksul neid kohtusse ei kutsuta. Ja et selle kohta antakse paber, et olime kohal. Selle paberiga peab siis vehkima, kui keegi kogemata enne nelja aastat kohtumajja kutsutakse. Ja et need 20, kes valiti viimasena välja, ärgu olgu selle ametniku peale pahased, sest tema neid ei valinud, kõik valikud tehakse juhuslikult.

Siis hakati nimesid hüüdma ja inimesed läksid järjest laua juurde, said oma paberi ja läksid uksest välja. Uhh, see oli päris närvesööv ja pikk hetk. Hoidsin sõrmi risti, et minu nimi ka tuleks (siin maal ju hoitakse sõrmi risti - cross your fingers, mitte pöialt). Õnneks tuligi. Nagu vangist oleks vabaks saanud. Selles loteriis mul vedas, sain minema. Ametnik kommenteeris vahepeal, et tal on tunne nagu kooli lõpupeol, kõik tulevad oma paberi järgi nii rõõmsa näoga.

Huvitav on see, et pildiga dokumenti ei küsitud minult sel päeval kordagi. Nii et oleks vabalt kellegi teise saanud enda asemel sinna saata ja keegi poleks märganud. Kuna vandemeheks olemine jäi mul proovimata, siis ei tea, kas kohtusse minnes oleks dokumenti keegi näha tahtnud.

Tagasi sõites oli rongis mu kõrval noor tüdruk, kes oli ka vandemeheks olemisest pääsenud. Tema oli dressides. Ega jah, kes neid juhendeid ikka lugeda viitsib, kus räägitakse, et kohtusse tuleb minna korrektse riietusega ja kammitud peaga. Teksad ja šortsid on out, bikiinid ilmselt ka (kuigi neid polnud keelatud asjade hulgas mainitud).

Inimesed suhtuks vandemeheks olemisse palju sõbralikumalt, kui nad teaks ette, kas ja kui kaua nad peavad vandemehed olema. Aga niikaua, kui kogu selle asjaga kaasneb teadmatus, siis ei ole see tore kohustus.