Nädala ringvaade

Nädal algas vastlapäevaga, mul oli esmaspäev vaba päev ja siis proovisin teist korda vastlakukleid teha. Esimest korda tegin üle-eelmisel päeval ja ei tulnud välja, vajusid kõik kaunilt lamedaks. Ega ma retsepti väga ei jälginud. Köögikaalu mul ka pole. Esmaspäevasel taignateol ma jahuga ei koonerdanud ja tulid rohkem kuklite moodi asjad. Aga arenguruumi veel on, võiksid ikkagi veel ümmargusemad olla. Me mehel polnud vahukoore vastu mingeid tundeid, ta sõi kukleid kuumalt kirsimoosiga. Täpselt samuti suhtub ta sefiirikorvikestesse, sefiir võiks tema poolest seal täitsa olemata olla, aitab moosist ja korvikesest küll. Mina muidugi olen vahukoore ja sefiiri sõber. 

Reede õhtul oli New Yorgi Eesti Majas Eesti Draamateatri etendus - Kivirähu "Aabitsa kukk". Siiasaabunud Eesti Draamateater koosnes kahest mehest, üks oli näitleja Tõnu Oja ja teine mees oli valgustaja. Rekvisiidid ja lava saadi kohapealt. Nii et ega teatri tegemiseks suurt midagi peale hea näidendi ja hea näitleja vaja pole. Tõnu Oja on kahtlemata väga hea ja Kivirähk muidugi ka. Näidendi sisu on kurb. Et vabalt võibki selline elu kellegil olla. Et oled teistmoodi ja seda kasutatakse ära. Pinget oli igatahes lõpuni. Ja millegist polnud aru saada, et Tõnu Oja ajavahest väsinud oli. Ta saabus neljapäeval Eestist ja järgmisel õhtul pidi juba mängima, Eesti aja järgi kella kolmest viieni öösel. Professionaalsus. Ma tean ajavahest tingitud väsimust, minu niidab see jalapealt. Aga mõni teine mängib meile kaks tundi Kivirähki ja mitte üks paus ei tule sisse. Minge vaatama, kes veel näinud pole. See on imeline, kuidas Oja teeb palliga pihta saanud reketi nägu! Muudest nägudest rääkimata.

Ma mäletan seda aabitsat. Selles raamatus on kõik öeldud, saame näidendist teada. Kõigis teistes raamatutes on täpselt sama jutt, ainult pikemalt ja pilte neis üldse pole. Nii et ega neid teisi raamatuid õieti vaja polegi.

Riided kirikuabist. See on minu vest tegelikult, Eestist kunagi ostsin ja nüüd neil näidendis oli vaja. Me suviti sõidame palju rattaga ja ma vahel pimedas panen selle vesti selga.

Söögiks saiapudi piimaga.

Sul on mobiil?

Lõpetuseks sai Tõnu Oja Eesti Majalt kinki ka.

Reedel sai Eesti Maja kohvikust Eesti Vabariigi aastapäeva puhul selliseid kooke osta.

Laupäeval oli Eesti Koolis varjuteatri tegemise hommik. Kunstnikud Jaanika Peerna ja Kristiana Pärn õpetasid lastele, kuidas teha. Igaüks sai omavalmistatud elukaga esineda ning läbivaks teemaks kujunes üksteise ärasöömine. Mispeale Kristiana pani pärast tegelastest seinale kleebitud näituse nimeks Food Chain.

Tere, mina olen päike, ütleb päike. Ma žöö žu ää, ütleb koll. Ja žööbki.

Varjuteatri "Food Chain" tegelased.

Laupäeval oli Vabariigi aastapäeva puhul pidulik aktus, aga mitte Eesti Majas vaid ühes renditud kirikusaalis. Eesti Majas sai pärast süüa ja rahvatantsu vaadata.

Lõpetuseks panen pildi professionaalse koka tehtud stritslitest.