Tööjõuturust

Tühjaks jäänud kontorites tiksub Mumbai ja Hongkongi aeg.

Kirjutasin Äripäeva jaanuarikuu tööjõulisale artikli. Panen selle blogisse ka. See pole mingi teaduslik uurimus, lihtsalt laulan sellest, mida näen :) Kirjutatud rohkem kui kuu aega tagasi, nii et natuke on mu teadmised vahepeal täienenud. Kui enne arvasin, et arstid niipea töötuks ei jää, siis täna näiteks teatati, mis haiglad oma uksed kinni panevad. Astoriast kadus ka üks haigla ja töötuks jäi 2500 inimest. Ning linnapea Bloomberg teadustas, et tema alluvusest peab lähiajal lahkuma 8500 inimest.

Minu teksti toimetas Tiina Saar, Äripäeva infolehe Tööjõuturg autor.

USA tööturg vaagub diskrimineerimise, pettuste ja lootusetuse rütmis

Peaegu iga päev saame New Yorgis mõnest infokanalist kuulda, et majanduse tõus on alanud. Tõestuseks näiteks fakt, et septembrikuus arvati töötuks jäävat 350 000 inimest, aga jäi ainult 300 000. Naljamehed need statistikud või kes iganes lasid asjal selles valguses paista. Kolmesajal tuhandel töö kaotanud inimesel ilmselt naerutuju pole. Ja mina olen varemgi elanud riigis, kus meedia pakatab optimismist, aga tegelik olukord on nukker, nii et suhtun skeptiliselt igasugustesse tõlgendustesse, mis aga tõusu lubavad.

Illegaalselt töötamine USAs varjab töötuse tegelikke statistilisi numbreid

Ametlikel andmetel on töötuse protsent USAs praegu 10, minu arvates vähemalt 20 (kui isegi mitte rohkem), sest illegaalselt töötamine on siin tavaline nähtus. Osalise tööajaga töötavaid inimesi töötuteks ei loeta, aga samas äraelamiseks piisavat raha nad ei teeni. Mustanahaliste hulgas on töötuid ametlikel andmetel 15,6, latiinode hulgas 12,7 ja valgetel 9,3%. Meestest on töötuid 10,5, naistest 7,9 %. Tegelikult tundub mulle kohati, et enamik inimesi on siin töötud. Võibolla on minu praeguses kodulinnas New Yorgis see protsent eriti suur. Meie tutvusringkonnas lihtsalt on nii palju töötuid, et tööd omavad inimesed tunduvad kuuluvat mingisse kinnisesse klubisse, kuhu sissepääsuks pead teadma koodi.
Aasta tagasi kolis meie tänavale 45-aastane Joseph. Ta tuli Floridast tagasi vanematekoju, sest kaotas töö pangas ja odavam oli vanemate hõlma alla pugeda, kui eraldi korterit üürida. Ta on siiani töötu. Aga tema pensionäridest vanematel on õnneks laenuvaba maja.

Tööd kaotades on eriala vahetada ja ümber õppida keeruline

Meie peresõber, kolme alaealise lapse isa, kes töötas Wall Streetil väärtpaberitega, jäi töötuks poolteist aastat tagasi, tema naine kaotas pangas personalijuhi töö aasta eest. Õnneks on neil pangaarvetele varasemast USA õitseajast kenad summad kogutud, nii et New Yorgist ärakolimisega veel kiiret pole. Aga nad mõtlevad juba oma Manhattanil asuva korteri vahetamisele maamaja vastu. Mis tööd nad edaspidi tegema peaks hakkama, pole neil aimugi. Ümberõpe on väga kallis ja keegi ei oska ette aimata, mis ala oleks kasulik valida.
Kindlasti arstid ja advokaadid niipea tööd ei kaota, aga juba on räägitud õpetajate, politseinike ja ühis-transporditöötajate arvu vähendamisest.
Minu mehe endised töökaaslased on kõik olnud vähemalt aasta töötud, nad on IT-spetsialistid, aga paraku mitte programmeerijad. Tänaseks asuvad meil arvutitehnikud teatavasti ju Aasias. Nii et kui kodumasinatest just arvuti otsi hakkab andma või muidu arusaamatut juttu ajab, siis USA inimesel pole enamasti konsultatsiooni mujalt saada kui Indiast. Jutuajamine täiesti tavalise arvutikasutaja ja ööunest ülesaetud (ajavahe!) hindust tehnilise toe vahel on muidugi huvitav ja ilmselt ainult teenuse vahendajale kasulikku tulemust andev. Ning nõuküsija ostab nagunii homme uue arvuti.

Tööd mitte saanud kandidaadid ummistavad tööandja fuajee

Kui minu abikaasa mõni aasta tagasi paar kuud järjest uut tööd otsis, küsis seesama börsil töötanud peresõber, miks sa ometi tööbüroo poole ei pöördu. Kui ise töötuks jäi, sai aru asja mõttetusest. Saadad neile oma CV, aga sa ei tea tegelikult, millistele firmadele neid näidatakse ja milliseid töökogemusi oleks parem olnud rõhutada. Sinu ja tööandja vahel võib olla mitu tööjõu vahendusfirmat ja sedasi on keeruline jätta kuskile õhku endast väga head reklaami. Nii et töö leidmisel on siingi riigis oluline osa tutvusringkonnal – käsi peseb kätt ja annab sulle töö nagu Eestiski ja ilmselt igal pool, kus iganes elad.
Mu mehel õnnestus tookord töökoht leida, isegi leping teha (ega tööandjad ei kipu töölepingute tegemisega siin kiirustama) ja kui ta siis esimesel päeval tööle läks, ootas panga fuajees 250 IT-meest, et äkki juhuslikult on mõni töökoht veel vaba. Paraku ei olnud, ja turvamehed ajasid tööotsijad tänavale, olles eelnevalt kogu seltskonna dokumendid läbi vaadanud, et aru saada, millisel neljal töö saanud mehel on õigus uksest sisse astuda. See juhtus kaks ja pool aastat tagasi, nii et tööpuudus oli tol ajal juba suur. Aga siis sellest veel ei räägitud. „Mulle tundus korraks, et olen sattunud eelmise sajandi 30. aastate suurde depressiooni, kus Empire State Buildingu ehituse juures ootasid mehed, valmis asuma nende kohale, kes tellingutelt kogemata alla kukkusid,“ ütles mu mees koju jõudes.
Nüüdseks olen oma mehelt kuulnud paljudest Manhattani lõunaosas,Wall Streeti piirkonnas asuvatest miljoni dollari vaatega kontoritest, kust töötajad on ammu lahkunud ja asemele on kuhjatud kontorimööblit ning arvuteid. Neist ruumidest on saanud lihtsalt laod maailma ühes kallimas piirkonnas.
Aastal 2005, kui New York Citysse kolisin, oli New York Timesis iga päev valida 1500 raamatupidamise ja finantsala töökoha vahel (oma õpitud ametist lähtuvalt hoian ennast pidevalt just nende kuulutustega kursis). Tänase seisuga vaatab mulle sealt vastu 20 töökuulutust, millest enamikus otsitakse finantsjuhte, kes suudaks teha imet ning tagada firmale ellujäämise masu ajal. Ning samad kuulutused korduvad päevast päeva. Ei tundu just loogiline, et nii suure tööpuudusega riigis sobivaid inimesi kiiresti ei leita.
Viimase paari aasta jooksul on töökuulutused järjest segasemaks läinud. Töötaja peab oskama kõike, kusjuures ei öelda konkreetselt, et mis tööd pakutakse. Sõna arvutioskus mahutab endasse kogu maakera ja raske on mõista, mis kasu peaks tööandjal olema CV-de kuhjast, kus arvutioskusega on nii Exceli tabelit tundev koolilõpetaja kui 20 aastat programmeerijana töötanud inimene.
Tööandja meelest peab tööotsija kindlasti valdama inglise ja hispaania keelt (või siis inglise ja hiina või inglise ja jaapani jne keelt) ja parem oleks, kui ta üle miinimupalga raha ei tahaks. Õieti öeldes pakutava palga suurust enam ei näidatagi (varem oli ikka palganumber ka kuulutuses kirjas).

Diskrimineerimine ja superinimeste otsimine töökuulutustes

Seega, kui igav juhtub olema, siis enda lõbustamiseks võib craigslis’tist tööpakkumisi lugeda. Sooline ja rahvuslik diskrimineerimine on neis päris tavaline nähtus. Näiteks olen lugenud kuulutust, millele keelatakse vastata hindudel ja ukrainlastel (IT-töö). Salesgirl wanted (vajatakse naissoost müüjat), on üsna tavaline silt pagaripoe ustel. Ei tea, miks neile mehed leti taha ei sobi?
Oli ka kuulutus, mis lubas kodust andmesisestustööd 30dollarilise tunnitasuga. Tundub liiga ilus, et olla tõsi, sest enamus firmasid pakuvad sellise töö eest tunnitasuks 8-10 dollarit. Uurisin asja ja 15 minuti jooksul selgus, et tegelikult taheti mind sundida uut arvutit ja muud sinna juurde kuuluvat nänni ostma põhjendusega, et muidu ei saa seda tööd teha. Minu olemasolev arvuti selleks tööks ei sobivat (ega nad ei küsinudki, kas ja mis arvuti mul on). Kui teatasin, et mina ei osta neilt midagi, vaid otsin tööd, katkestati kõne. Tegelikult on sellised pettused päris tavalised ja ilmselt kuulutajad kellelegi oma kaupa müüa ka suudavad.

Tööpakkumised on turundusnipiks e-posti aadresside saamiseks

Palju töökuulutusi on internetti pandud ka e-posti aadresside kogumise eesmärgil. Saadad neile oma CV, mida keegi ei loe ja hopsti täitub su meilibox iga päev spämmimootorite toodanguga.
Enam ei häbeneta töökuulutustes välja öelda ka seda, et palka makstakse mustalt. See nähtus pole muidugi massiline, enamus kuulutajaid nõuab, et tööotsijal peavad paberid korras olema.
Üks mu tuttav neiu siiski leidis omale raamatupidaja töö tööbüroo kaudu. Pääsedes läbi esimeset intervjuuvoorust ja sattudes kuue väljavalitu hulka, pidi ta ühel päeval minema mõneks tunniks oma võimaliku tulevase töölaua taha, et samas kontoris töötavad inimesed saaks öelda tema kohta oma arvamuse. Neiul vedas, ta meeldis oma tulevastele kolleegidele teistest intervjueeritavatest rohkem ja 48 000dollarilise aastapalgaga koht oli tema. Tal ei ole vaja karta ettevõtte pankrotti, sest seal tegeletakse riisi kasvatamisega ja süüa tahavad inimesed ka masu ajal.
Muidugi, ettekandja või jalgrattal pitsavedaja või mõne muu madalapalgalise teenindaja koha leiab suurlinnas alati. Ainult et sel juhul sõltud jootrahast, sest miinimumpalgaga, 7,25 dollarit tunnis, linnas naljalt ära ei ela. Keskmine palk on hetkel 18,74 dollarit tunnis ja sellest piisab täiesti, kui tervis on hea ja arsti juures pole vaja käia. Tervisekindlustuse hingehind ja sellest tingitud kindlustuseta töötajad on siinne teine karm teema, mis tuleb kohe ära lahendada. Säästa paraku ei saa ka keskmist palka saades. Ning sama kergelt, kui ettekandja töö leiad, võid sellest ka ilma jääda. Keset päeva ilma ette hoiatamata töölt lahti laskmine on päris tavaline nähtus, mida ei tule võtta isiklikult.
Rääkisime suvel puuviljapoes töötava Gustavoga, kes oli samal töökohal olnud juba 18 aastat ja saanud alati ainult miinimumpalka. Poetöötajatel pole ju ka jootraha saamise võimalust. Kolm kuud tagasi läks see pood pankrotti ja me pole rohkem Gustavot kohanud. Muidu oleks võinud temalt küsida, kuidas ta sellise rahaga siin küll ära elab. Võibolla oleks saanud väga kasulikke majandusalaseid nõuandeid elust enesest. Majandusteoreetikud paraku millegi asjalikuga veel välja pole tulnud.

Tööle jäänud teevad ületunde liigsete koondamiste tõttu

Ega kõigil neil, kellel töökoht olemas, ka praegu elu lilleline pole. Kuulsin metroos pealt jutuajamist, kui kaks vanadaami omavahel vestlesid õetütrest, kes Wall Streetile tööle jäeti, aga kelle kolleegid kõik koondati. Tema tööpäevad muutusid 12-tunniseks ning mõnikord tuli ka nädalavahetusel tööl käia. „Mul on kõrini Wall Streetist!“ olla õetütar teatanud. Aga keegi peab ju töö ära tegema, kui firmal juhtumisi ei lähegi halvasti, kuid koondada tuleb, sest omaniku sõbrad oma firmades ju koondavad.
Paar päeva tagasi lubas USA president Barack Obama uudistes, et juba homme ta räägib meile plaanist, kuidas USA-s hakatakse tööpuudust vähendama. Jääme huviga ootama, kas äkki on plaanis tootmine Aasiast tagasi tuua (seda ilmselt siiski ei juhtu) või ka riiklikult tähtsaid objekte ehitama hakata, nagu seda tehti esimese suure depressiooni ajal. Tahaks ju teada, kuidas USAs oma riigi töötajaid kaitsma hakatakse. Vastasel juhul tekib küsimus, et kelle käest mõeldakse edaspidi maksuraha saada. Praegu on New Yorgi osariigi eelarve puudujääk 1 miljard dollarit.