Mina elan siin

Pildil on osa New York City maketist. Seda maketti on terve (üsna pime) saal täis Queensi muuseumis ja üleni ta (minu) kaamerasse ei mahu.

Paremal on Manhattan ja suur roheline kast seal on Central Park. Ees allääres on vanglasaar, mis kuulub The Bronxi alla, aga sild ühendab teda Queensi linnaosaga. Päris suur saar teine.

Ees paremas nurgas on jupike The Bronxist ja Randalls/Wards Island. Seal saarel me käime vahel grillimas.

Meie elame umbestäpselt sealkandis, kus üle jõe lähevad kaks silda, üks neist kaarega. Sellest kaarega sillast vasakul paistab Astoria park ja sellest pargist veel natuke vasakule me elamegi, itaallaste ja kreeklaste kogukonnas. Viimasel ajal on siia ka venelasi siginenud. Ning albaanlasi ja Balkanimaade elanikke on siin. Ja tšehhid elavad siinkandis, neil on oma suur õlleaed meist paari bloki kaugusel.

Paremaid pilte maketist näeb Queensi muuseumi leheküljelt. Sealt tuleb otsida üles sõna Exhibitions ja selle alt The Panorama.

***

* metrooga tööle sõites jõuan läbi lugeda 51 lehekülge või teha ära ühe väikeses formaadis Pirko ristsõna.

* meie tänava väikses lõngapoes müügilolevates sukavardakomplektides on kõigis 4 varrast. Kuna ma vajan soki tegemiseks siiski 5-t varrast, treis mees mulle rattakodarast ühe juurde. Ma muidugi võiksin ka nelja vardaga kududa, aga ebamugav on :)

* politsei noomis meid eelmisel aastal kaks korda jalgrattaga kõnniteel sõitmise eest ja kirjutas paberid, mille järgi me pidanuks ilmuma kohtuniku ette, kes oleks teinud otsuse karistuse suhtes. Õnneks saime mõlemal korral kuu aega hiljem paberi, millel kinnitati, et tänavapatrulli otsus meid kohtuniku juurde saata on tühistatud. Kusjuures kui meid esimene kord inimtühjal kõnniteel kinni peeti, siis põhjendati seda sellega, et "me just ühed jalgratturid pidasime siin kinni ja me ei saa ju teid ka niisama minema lasta, sest siis need eelmisena kinni peetud inimesed saavad pahaseks".

Isikut tõendavaks dokumendiks sobis minu puhul ammu kehtivuse kaotanud tööluba (kuna mul on green card, siis tööluba eraldi pole vaja).

* politseiga sai suvel veel nalja - mu mees korjas pargist üles ühe kena kuivanud puuoksa ja sõitis seda käes hoides rattaga kodu poole. Tagant tulev patrull tegi viu-viu ja küsis mu mehelt, et kuskohast ta selle oksa sai. "Pargist võtsin".

"Murdsite või!?!"

"Ei, see oli maas ja on täiesti kuivanud"

"Mis teete sellega?"'

"Liha grillin, see annab hea suitsumaitse"

"Te ei tohi oma õues lõket teha!"

"Ma ei teegi lõket, ma panen grillipannile väikeseid puutükke sütele lisaks"

"Te ei tohi seda oksa kaasa võtta, pange see parki tagasi!"

Jep, käsk on vanem kui me keegi ja oks sai parki tagasi pandud. Ning õhtul ikkagi koju toodud.

* politseiga sai veel tiba nalja, kui mu mees tegi oma rattale paarist lauatükist toe, et oleks hea kuusk koju tuua. Jällegi patrull pidas ta kinni ja uuris, et miks ta rattal sellised "lisad" on. Seekord lauajuppe eemaldada ei kästud :)

* kõik inimesed käivad siin talvel akromaatilistes toonides riietes (akromaatilised on valge-hall-must). Mul on jope, mis on põhiliselt tumesinine, aga sisaldab ka helesinist ja valget. Helepunane mantel on ka, aga seda ma igaks juhuks ei kanna, äkki istun rongis nätsu peale :)

* poodides on praegu suured talvekauba-aled, aga ma ei viitsi poodi minna. Isegi olen tubli, et omale ühed saapad osta suutsin.

* ma pole ühtegi maskis inimest siin linnas näinud (asiaatidest maniküürijad muidugi on maskides, aga mitte gripihooaja pärast). Njuujorklased ei lase ennast seagripipaanikast häirida. Nad tegelikult saavad isegi pahaseks, kui keegi neid vaktsineerida tahab.

* minu töökoha aknast paistab üle tänava asuv jõusaal. Nii et järjekordset kooki mugides ma mõtlen, et peaks minema vaatama, kas tasuks seal trennis hakata käima. Kookidega varustavad meid aegajalt lahked töökaaslased, kellel lihtsalt "jääb kodus üle".

Ükspäev tulid jõusaalist välgusähvatused ja me vaatasime aknast, kuidas pruunikspäevitatud ja õlitatud musklimehest ilupilte tehti.

* USA post ei arva, et ta peaks vastutama nende pakkide kohalejõudmise eest, mis pole kindlustatud. Tellisime Eestist uusi eestikeelseid raamatuid, kohalejõudnud pakist olid kadunud pooled ja kellegi lahke käsi oli lisanud üle kilo kaaluva inglisekeelse Hegeli eluloo. Kusjuures Helsingist New Yorki tulnud lennukile jõudis pakk täies koosseisus. "Ilmselt tollis läks teie kaup kaduma. Ja ei tea, kes selle ühe raamatu sinna juurde pani, päris naljakas", naeris postitöötaja, kes pidi meie murega tegelema. "Aga kui saatja kindlustust ei teinud, siis meie seda asja ei uuri".

* meil on päris tihti kodus remondis või kordategemisel mu mehe tuttavate ja nende tuttavate arvuteid. Uskumatult palju on neis pornot, kuigi omanikeks on advokaadid, pangatöötajad ja kinnisvaraametnikud. Või äkki peaks eelmises lauses panema sõna "kuigi" asemele sõna "sest"?Ka nende tööarvutites on pornot. Ja uskumatult palju on neis mõttetuid fotosid - uduseid, jubedate värvidega, tumedaid, ülevalgustatud, punasilmseid ja selliseid, kus inimesed on nägude ja poosidega, millistega nad kindlasti ei tahaks ajalukku minna. Viirusi on need arvutid ka muidugi täis, sest see kastike, mis desktopi nurka ilmub viirusest teatama, pannakse kiirelt kinni kui segav element.

* käime õhtuti jõe ääres jalutamas. Jõeäärsel kõnniteel on prügikastideks vanad õlitünnid, kinnitatud ketiga jõepiirde külge. Vahel hüppavad neist välja rotid. Üks rott ei jõudnud hüpata, kuigi kõigest hingest proovis. Ju oli oma kõhu seal liiga täis söönud.