25 jaanuar 2010

Esivanemate tarkus

Eestis on kolekülm, nagu ajalehed ja blogid ei väsi rääkimast. Helistasin eile emale, nagu pühapäeviti ikka. Ei saanud teda tund aega kätte, kuigi oli juba päris õhtu ja ideelt ema õues poleks enam pidanud olema. Oletasin, et telefonitraadid on külmunud või elekter kadunud (ema elab maal elektritraadi lõpp-peatuses ja loomulikult kaob sellistes kohtades elekter esimesena ja saabub viimasena, kui mingid ilmahälbed tekivad, näiteks jää on puuokstel või tuul puhub). Emal on raadiotelefon, selle hingeshoidmiseks on elektrit vaja. Vahelduseks proovisin mobiilile ka helistada, aga meie võrk teatas, et eesti võrguga tema kuidagi ühendust ei saa. Vahepeal siiski sai eesti võrguga ühendust, sest naisautomaathääl rääkis mulle eesti keeles, et kaardil pole piisavalt raha. Ei tea, kelle kaarti ta mõtles, minul ega emal pole kaartidega suurt pistmist.
Aga noh, lõpuks sain ema kätte, tal polnud telefon häält teinud (oli küll aparaadiga samas toas, sest ma helistan tavaliselt üsna kindlal kellaajal). Ei teagi, miks meil polnud selle tunni jooksul ette nähtud ühendust saada. Aga noh, siis jutustasime ja mina muidugi ohkisin, et teil seal nii kolekülm, et kuidas sa ikka hakkama saad. Et kas vesi kaevus ära ei külmu. Teistel, kes tsivilisatsioonis elavad, torud ju külmuvad.
Ema (71-aastane) teatas rahulikult, et kõik on hästi. Vesi vähe külmub jah, aga saan ju pootshaagiga jääd lõhkuda (kaevus vesi üsna kõrgel). Puid jätkub ja kaks korda kütan. Ja teed lahti aetud. Kitseke kõnnib akna all.
"Praegune ilm on väga tervislik, " teatas ema lõpetuseks. "Paneb ennast liigutama."

Meil siin on ebatervislik ilm, täna oli 12 kraadi sooja ja natuke troopiline torm, vihma kallas. Sai linna puhtaks jälle.

2 kommentaari:

Lemme Sulaoja ütles ...

väga positiivsed mõtted su emal :)

Reede ütles ...

Ega ta jah tige ega viriseja inimene pole, kuigi elamistingimused on rohkem kui nirud.